Paneks selle pika ja põneva päeva siis ka veel kirja.
Hommik hakkas suht vara ja auto nina oli suunatud kindla sihiga LÕUNA-EESTISSE. Eesmärgiks jõuda minu suvisesse lapsepõlvekoju. Ja üldse nautida veidike mälestusi.
Päev sai pikk ja väga kirju
Esimesed 30 km on tavaliselt nii tuttavad, et ajab haigutama. Ainus mõte oli, et kust saaks ühe korraliku kohvi. Õnneks on aga üks ilus komme tekkinud Statoilis – anda korralikku oakohvi. See õnnistus jõudis minuni mustvee-tartu ringil, kus ma siis mõnuga omale tassikese kohvi sisse valasin. Edasi sai mõeldud, et kas pöörab otsa kohe tartu suunas, või hakkab Peipsi äärset mööda liikuma. Valik langes peipsi äärele ja sealsetele vaadetele ja asumitele.
Seega auto nina pöördus Kallaste poole esimese asjana.
Peale Mustvee risti läbi Raja asula ja oled peipsi ääres, kus iga 100m tagant müüvad mutikesed-mehikesed kurki. See on lõbus vaatepilt, kuid teada ju on, et see on nnende elatusallikas.
Edasi viis tee aga Kallaste poole, sest see oli paik, mis pole siiani minu teele ette jäänud.
“Kallaste linnas elab rahvastikuregistri 01.jaanuar 2007.a. andmetel 1116 elanikku. Soolise struktuuri järgi jaotatuna on meeste osatahtsus 46,8 % ja naiste osatähtsus 53,2 %. Rahvuslikust koosseisust lahtuvalt on Kallaste linnas eestlasi 15% ja teistest rahvustest elanikke 85%. Põhielenikkonna moodustavad venelased. Kuna enamus linnarahvast on põliselanikud, ei teki keeleprobleemi suhtlemises ja asjaajamistes.”
Minu meelest on tegemist pisikese külakesega. Linna surnuaed on nii pisike, et mahuks minu kartulipõllule ära… Seda vaadeldes tekkis tunne, et seal elavad surematud.
Ühe huvitava masina avastasin kah seal.See masin on mõeldud jää peal sõitmiseks. Sellel on all lennuki sisekummid.
Minu arust igavesti lahe asi.
Ainus asi, ma ei saa aru, kuidas ta sellest kohast alla pääseb, see on lähim koht pääseda peipsi äärde.
Kallastelt sai autonina pööratud Luunja poole, teeäärde jäi veel üks ilusa vaatega koht.
Ma ei saanud edasi sõita ja tegin sellest ka pildi.
Vaade missugune?!!?
( …järgneb)




juuli 02, 2008 @ 05:50:00
Olen käinud talvel vaatamas Kallaste karakatitsate väljanäitust. On ikka vahvad masinad küll. Kes soovib, võib endale meistri käest tellida taolise liikuri hinnaga alates 50 tuhandest kroonist.
juuli 02, 2008 @ 06:08:00
See oli jah kahjuks ainus, millest kannatas viisakalt pilti teha, sest teised kõik olid hoovisügavustes.
Aga lahe on see tõesti, isegi lähemalt oleks tahtnud pilti teha…
juuli 02, 2008 @ 08:14:00
Just, karakatitsa on selle massina nimi. Minu mees oma pundiga käisid ka sellisega kalal. Mõni aeg tagasi. Nüüd on neil mingi kaasaegsem masin ostetud. Nii vist ongi, vanad masinad lagunevad, sest elu läheb edasi. Inspektsioon ka sekkub asjasse, et peab vastama nõuetele.
juuli 02, 2008 @ 09:05:00
Vaade on viis pluss!
Ja masin on äge!