Langeb nagu sügisesi lehti – kuhu ja miks?

Kõik kurdavad – majanduslangus ja pankade krahh.. samas vaimus edasi.

Minu sissetulekud ega väljaminekud pole viimase aasta jooksul oluliselt suurenenud ega ka vähenenud.

Isegi positiivne on see, et liising sai kah suve lõpus otsa ning seda rohkem jääb kätte.

Midagi uut pole kah plaanis osta.

Minu tutvusringkonnas ei ole kah keegi tööd kaotanud. Pigem on liikunud viimase kahe kuu jooksul parematele ametikohtadele. Need kes suvel tööd vahetasid, need elavad endisest paremini.

Inimesed on tegusad ja asjalikud. Kellegile ei koputa seljataga koondamine, sest kõik on oma ala spetsialistid.

Püüan nüüd nuputada, et mis valdkonnad need peaks olema, kus töötajaid koondatakse?

Ajakirjandus? Meedia üldisemalt?

Mina ei tea sellest valdkonnast suurt midagi. Võib olla tõesti on reklaami osakaal langenud niipalju, et tööd enam ei jagu. Ma ei tarbi ka reklaami. Vähemalt mitte suurtes hulkades, et ma teaksin selles valdkonnas kaasa rääkida.

Kust tuleb siis see majanduslangus?

Kallimad kaubad? Ületarbimine? Ohjeldamatu kulutamine?

Viljasaak oli selles osas mida mina konkreetsemalt tean täiesti tavalise aasta tasemel Ei vähe ega ka ülipalju.

Kes suudaks selle lihtsalt ära seletada – kust tuleb majanduslangus? Millel see põhineb?

Majanduslangusest puutumatu prügimajandus

Prügi, igal sammul prügi.

Ometigi pidi eestis vohama ja paljunema majandusraskus ( majanduskriis, majandushäda). Kas see majanduskriis on muutunud nüüd siis prügiks?

Hommikul sellist kummalist uudist lugedes tekkis küsimus, et kust kuramuse kohast see prügi siis tuleb?

Kas prügi ületootmisest või hoopis alatootmisest?

Kuidagi kummaline on kõikide hindade tõus ja vahetevahel iseeneslik kerkimine kummalistes kohtades.

Majanduskriisiga peaks ju kaasnema toodete järjest vähenev tarbimine, mille tulemusena peaks meie prügi hoopis vähem maksma hakkama… Ei tarbi tooteid ja ei teki ka prügi.

Või on asi hoopis selles, et see majanduslangus puudutab vaid osaliselt inimesi?

Igatahes, kui sedasi edasi läheb, siis saab meist üks prügivabariik, kui me seda liig ohtrat prügitekitamist ei lõpeta.

Mihkel – pildina või siiski?

Nagu ikka pühapäev ja fotojahi aeg.

Seekord siis anname Mihklitele pihta – või siis millegile millegi peale mihklid nagu seda ka kõnekäänuna kasutatakse.

Üks poni, kes peab ennast mihkliks – mihkel hobuste eest asju ära sööma ja hobuseid naksama….

Üks vana laev, mis on uppunud ja jäänud. Selle nimeks oli Mihkel.

Viimane minu mihkel on luik. Mihkel nuiama kõike head paremat ja seda alati.

Kohtume siis ikka nagu alati Kukupai juures.

Kaitstud: Kas ajakirjanikust timukas?

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Üks elutee sai jälle otsa ….

Tahaks hirmsasti häid emotsioone, kuid tundub, et “vana kuu” mõjutab kõike seekord nii tugevalt, et igasugused negatiivsed ilminguid tekivad.

Nüüd siis veel ka see – aegade üks parimaid näitlejaid suri täna.

Ma ei suudaks iial kirja panna siia neid filme, mis mulle meenuvad, kuid üks viimase aja film on siiani eredalt meeles. Teekond hukatusse/Road to Perdition.

Iga tee saab kord otsa ja teada oli, et vähk pures teda juba mitu aastat.

Elutee on ju ajalik ….

Päev kahes suunas

Tänasest päevast on kaks fakti minu silmapiiril.

Esimene on positiivne – Politoloog Rein Taagepera võtab laupäeval Uppsala ülikooli aulas vastu Rootsi maineka riigiteaduste preemia Skytte auhinna ja peab seoses sellega ettekande parteide süsteemidest.

Rein Taagepera  on mees, kes suutis lühikese ajaga poolpõrandaalusest kooslusest luua partei, kes oli edukas ja kelle liikmed suudavad siiani edukalt püsida aktiivses poliitikas.

Mees kes näeb selge pilguga nii Venemaa poliitikat, kui ka eesti siseriikliku poliitikat.

Igatahes, minu meelest on Skytte auhinnd tema jaoks paras tunnustus tehtud töö eest.

…………………………………………………………………………………………………………………….

Teine tänase päeva uudis on aga väga nukker.

Pärast pikka ja rasket haigust suri kirjanik Uno Laht, luuletaja, novellist, dramaturg, aga ennekõike muidugi satiirik, üks kõige vastuolulisema saatuse ja heitlikuma loominguga kirjanikke oma põlvkonnas.

Minule on tema loomingust jäänud vaid mõned raamatud silma:

Sinelitaskust seanahkse portfellini

Peost-suhu-jutte

Ma võiks neid uuesti lugeda ja meenutada täpsemalt, kuid hetkel pole neid käepärast.

Üks raamat vaatab vaid mu isiklikust raamaturiiulist vastu.

“Meie, tippkutid üle kogu maakera”

Raamat, mille eest sai Uno Laht ka Tuglase preemia.

Riigisaladused lekivad

Eilne Värske ekspress lõppes minu jaoks peale seda, kui olin ära kuulanud Kunnase arutelu teemal riigi turvalisus.

Üks mõte mis jäi kõlama oli see, et sellisied lekkeid nagu oli Simm võib meil veel olla. Muidugi ajaks selline mõte isegi juba pool eestit tagajalgadele, kuid millegi pärast olen ma selles üsna veendunud, et on veel lekitajaid, kuid kas sellisel tasemel või hoopis teisest kandist, ei oska mina öelda.

Peale seda tulid sellised teemad, mis mulle mitte mingisugust huvi ei pakkunud.

Pidasin paremaks oma mõttes mõlgutada seda selgeltnägijate tuleproovi, mis tõi minevikust meenutuse hoopis millestki muust…

Meenus see, kui pastor Meri tapmise uurimisest räägiti siis, kui see juhtus. Siis rääkis Koit “Buldooser” Pikkaro hoopis teist juttu. Seletas ka kunagi hiljem Pealtnägijas seda lugu ja hoopis teisel moel…

Püüdsin mõistatada, miks on kaks erinevat juttu ….

Ma lõhun su rõõmu ära..

Mulle meenus ühel teatud põhjusel eile õhtul üks lugu, mis juhtus kevadel ühes väikeasulas.

Ilus päikesepaisteline ilm oli ja minul oli parasjagu aega niipalju, et istuda  veidike ja mõelda eelseisva kohtumise üle ning nautida kevadist päikest. Istusin ma aga selle asula pargi juures, kus park oli mängivaid lapsi täis. Veidi suuremad jõlkusid seal samuti. Tundub, et siis niisama.

Igatahes jooksis kõrvaasuvast majast välja üks 5-6 aastane poisike ja otsejoones minu lähedal asuva põngerjate pundi juurde ning hõikas teistele juba kaugelt ” Mul viis hambahaldjas” esimese titehamba minema. Ma olen nüüd suur poiss juba!”

Teised lapsed tõstsid pea ja poisi kohalejõudes asusid kõik usinalt uurima seda tühja kohta põnni hammastereas. Kellel oli endal juba kogemus kadunud hambaga, see muljetas oma ja lastel oli juttu kauemaks.

Igatahes sai see uudistamine kah otsa. Ja lapsed asusid mängima.

Mingil hetkel aga tuli sinna mänguplatsi poole üks seltskond noori lisaks. Nende vanus võis olla kuskil 14-16 aastased. Nii tüdrukud, kui ka poisid olid seal koos.Väikene poiss tõstis oma mängu juurest pea ja tõusis ning jooksis selle noorte pundi poole.

Ise kõvasti hõigates: “Õde vaata, mul tuli esimene hammas ära!” Igatahes see noorte punt kuulas ta ära ja vastas poisikesele midagi ning pisike poiss jäi rahule. Kuna nad olid minust üsna kaugel, siis ma ei kuulnud, mida selle poisikesele öeldi, kuid rõõmsameelselt keksis ta tagasi.

Minule lähemal aga istus teine noorte punt, kus olid vanemad noored. Vanust võis neil olla kuskil 18-20 vahel.

Poisike vudis nendest mööda, kui üks noortest poistest ( tundus, et natuke vanem ligi 20 aastane ikka ) haaras sellel pisikesel poisil õlast ja küsis: “Tahad ma saadan kõik su hambad “hambahaldja” juurde ja sinu enda ööbikute juurde?”

Poisike seisis kui soolasammas taipamata, mida talle öeldi. Väikese poisi ajus ei olnud sellisele asjale vastet ja tal ei olnud ka aimu, sellest jõhkrusest, mida toime pandi. Igatahes vaatas ta sellele peaaegu mehele otsa ja küsis: ” Mis on ööbikute juurde?” Kogu see vanemate noorukite seltskond hakkas südamest naerma. Sinna juurde tehti veel poisikese arvel hulgalt rõvedat ja õelat nalja, mida ma siinkohal ei hakkaks välja tooma.

Kuna see üks hoidis ikka poisikesel õlast kinni, siis oli näha, et noormate pundis poisikese õde ütles midagi oma pundi noormeestele ja need arutasid midagi omavahel. Tundus, et õhus oli elekter.

Tõusin oma istumiskohast püsti. Seni vist polnud keegi mind seal tähelegi pannud. Siis märkas see vanemate noorukite punt minu tõusmist.Seepeale lasi see vanem noormees lahti poisikese õlast ja poisikene jooksis õe juurde minema.

Siiani kummitab mind küsimus, miks näidatakse jõudu kõige nõrgemate peal? Või kutsub siira lapsiku rõõmu nägemine mõnes inimeses esile viha ja kadeduse, isegi nii suure, et see on vaja ära lõhkuda?

Laseme maha ja siis hakkame mõtlema miks?

Sain täna esimest korda ka päeval lehed lahti lüüa, kui kõikide online lehtede esikülgedel on jälle järgmine “plahvatusohtlik” uudis. Soomes oli jälle koolitulistamine.

Istusin ja mõtlesin mina, et millal tuleb see päev, kui meie oleme sama probleemi ees?

Mitte, et ma seda ootaks, kuid meie sotsiaalsed ja ühiskondlikud kokkulepped inimeste vahel ei toimi enam.

Ka meie ühiskond on teel tüüpilisest eestlaslikust kadedusest kantuna sotsiaalse ja ühiskondliku vastutustunde puudmise poole. Miski pole enam kellegi asi – las kaklevad tänaval, las lapsed tõmbavad koolitaga suitsu ja kui siis neile öelda, et see on keelatud tegevus, tormavad vanemad rünnakule, et nende last ahistatakse. Nende lapsele tehakse liiga, sest politsei tegi protokolli ja nemad peavad maksma.

Samuti ka õigustatakse laste kaklemisi – anna peksa, sest muidu oled äpu ..

Samas vaimus edasi…

Milleni see välja viib? Kas sinna, kuhu hetkel on Soome enesega jõudnud? Või siis jätkub meie lastel seda ENESE tarkust, et mitte minna multikates/filmides nähtu ja kogetu ohvriks..

Mis saladusi on meie riigil?

Eile lahvatas meil siis “spiooniskandaal”.

Kõik lehed ja meedia pasundas sellest teemast, justkui oleks midagi reeta eesti riigis.

Lugesin seda kõike edasi ja tagasi ning püüdsin mõista mida kuradit on eesti riigist sellist reeta, mida ei saa teada enamik inimesi.

Jaak Aaviksoo sõnul oli seal tegemist kõikide selliste andmetega, mis on võimalik ka jälgimise tulemusena teda saada.

Muidugi kodanik Jürgen Ligi kaagutab nüüd takkajärgi, et kõik oli halvasti, kuid miks ta siis kaitseministrina ei teinud selleks midagi ja ise ei vaadanud asja sellest  nurgas.

UZBTKLTG

Igatahes olen ma kindel, et sellest kõigest on enamus saast ja üks tühi meedia ülesse puhutud mull.