HEAD UUT AASTAT!

Palju huvitavaid blogisid ja palju huvitavaid mõtteid!

Toogu see aasta kõike head ning ka kõike mõnusat kõigile!

Aasta 2008 – näritud kont?

No nii, aasta 2008 blogiring.  Oi, ma olen paras näritav kont olnud Ise ma seda muidugi nii ei näe, kuid ikkagi… Peaasi, et rahval on olnud mida süüa ja järada… Blogid ongi ju osalt meelelahutus.

Aasta pilt minu jaoks:

Siit nad tulevad!

Jaanuar:  Torm…tormine .. tormamine ( kaks ebaisikulist juttu oligi ju )

Veebruar:  Ilves, kitsed, hundid ja muud metsaelukad. (asi millest oleks tahnud kogu aeg kirjutada )

Märts: Eesti muusika ja muusikud ( ei ole lemmikteema, kuid olen kirjutanud kohati ikka )

Aprill:  Siitnurgast, sealtnurgast blogisse kokku. ( segamini kirjutis )

Siit läheb nüüd elu teiseks ja mina kirjutan teisiti kah:

Mai: Appi, ma tapsin ajaveeb 2008 konkursi ( vabandust korraldajad, kuid see tunne oli tugevam, ehk teete paremini? )

Juuni: Noormehed või supinahad? ( minu lemmikteema – ojaa )

Juuli: Enda nina taga ( see oli vajalik, sest tööle hakkas delfi osakond )

August: Kao mu leivaviljast! ( oluline teema, mis nüüd on veel olulisem)

September: Seal Kawe keldris all… ( muusika pildis, kuni nii tavaline minu jaoks, nüüd unustusse vajunud)

Oktoober: Heterod on ohustatud liik ( no comments)

November: Jüri Pino sa oled sitapea! ( kohtumine vana tuttavaga )

Detsember:  Ühe asja lugu. ( no comments)

Nii aasta ring on täis.

Pole lugu, tuleb uus aasta ja uued jutud. Uued blogijad ja vanad kaovad…

Mina püsin veel…

Kuni ma viitsin

20 aastat hiljem ehk head vana aasta lõppu!

Kõik heidavad pilke justkui kohustuslikus korras seljataha. Täna lõppevasse aastasse. Mina tahaks hoopis kaugemale vaadata. Nii 20 aasta tagusesse aega. Siis oli aasta 1989 ning selles aastas oli minu jaoks samuti üks märksõna, mis kummaliselt ujust sellesse aastasse.

“Noorte Muusa”  Ma muidugi ei tea, palju siin üldse ringi liigub neid inimesi, kes seda aega mäletab ja kes sattusid üldse sellele mammutüritusele, mis kestis ajaliselt pool kuud.  Minu jaoks oli see aeg aga ähmastunud. Ma nimelt oli selle ürituse üks läbiviijaid ja minu jaoks oli see kohutava kiirusega liikumine kolme punkti vahel, kus polnud ööd, päeva ja tuleb ka tõde tunnistada kainet olekut. Kui ma kell 3 öösel sain koju, siis äratus oli kell 8 ja kell 10 olid esimesed garaažibändid oma proovides. Sealt ei pääsenud ma ennem kui viimane ansambel esinemise lõpetas, kell 23 ja alati viis edasi tee Vene Draamateatri baari.

Trajektoor oli aga selline kadriorg, linnahalli väike saal ja vene teatri baar. Igal õhul peale esinemisi jõudsin ma sinna. See oli kohe kindel. Muidugi ootsaid seal ees teised. Nii karvased, sulelised kui ka minusugused elektrijänkud, kes olid oma päeva mingis kontserdikohas mööda saatnud.

Vana Tallinn ja Šampus – see oli ainus jook, mida me tunnistasime. Ning, kui kell sai 2 öösel, siis kui hakkasin kodu poole liikuma ( õnneks polnud palju minna) oli tee sinka-vonka .

Sealsamas Vene draamateatri baaris sai iga jumala päev vaieldud Andreas Lukiniga, kes oli lavale minevate ansamblite kordinaator, seal sai võetud Hardi Volmerilt lubadus, et ta “enam ei jahtu” ja see isegi kuhugi kirja pandud ( ma püüdsin seda oma nänni seest otsida, sest see on üks väheseid asju, mis seni alles ) ning seal sai joodud koos kõigi nende karvaste ja suliste muusikutega, kellest ka Mihkel Raud ka oma raamatus ” Musta pori näkku” kirjutab.

See oli kummaline ja huvitav aeg.

Igatahes, saadan kõigile neile, kes sellel ajal seal ringlesid mõtted selle aasta parimad soovid teele.

See pilt siin pole kah juhuslik, kuid ma ei seleta selle pildi tausta – see poleks viisakas …

Kahju muidugi, et kõik mu omad pildid on paberil ja neid on raske siia “kleepida” kui pole scannerit.

Ühe asja lugu

Üks väike tüdruk sai oma ristiisa käest oma esimese fotoka. Vaatas see pisike tüdruk seda fotokat ja ei osanud sellega midagi peale hakata. Vanust oli sellel tüdrukul siis 11 aastat. Ei osanud see tüdruk siis ka mitte midagi sellega peale hakata. Fotokaks oli vene ime Smena 8a.

lomography.com

Tollel ajal see pisike tüdruk veel taskuraha ei saanud, kuid ristiisa tõi talle tema esimesed 3 mustvalget filmi kah ja õpetas kuidas fotokat kasutada. Tüdruk keksis kogu aeg ringi fotokas kaelas. Pildistas igasuguseid asju ja katsetas kõiki asju pildistada.

Ühel päeval, kui ristiisa polnud veel vanaemaga riidu läinud, võttis ristiisa täis pildistatud filmid, ilmutas ära ja tegi neist pildid. Suur oli pisikese piiga mure, kui ta tulemust nägi – esimesest kolmest filmist tuli vaid 20 ilusat pilti. Pisikene piiga nuttis selle peale kibedaid pisaraid, sest kõik see mida ta oli näinud oli ometi nii ilus, kuidas see pildile ei hakanud. Ristiisa tõi aga piigale uued filmid, seekord juba oli neid 5 filmi. Piiga pildistas ka need täis ja nendest tuli välja üle 100 ilusa pildi. Ristiisa oli rahul. Kiitis pisikest tüdrukut ja arvas, et pisike tüdruk võiks sellega usinamalt tegelema hakata. Aeg oli edasi läinud. Pisike piiga oli siis natuke vanemaks saanud. Ta oli siis juba 13 aastane. Kuid tavalise 13 aastase tüdruku asemel, kes tahab pidusid, mukkimist ja kleidikesi, tahtis see tüdruk fotokaga ringi ronida. Kuid selleks ajaks, kui suur soov oli ringi rännata – oli vanaema ja ristiisa vahelt must kass läbi jooksnud. Pisikesel piigal polnud selleks raha, et osta filme. Isegi kui filmideks sai kopikad kokku kogutud, siis ilmutada polnud seda kuidagi võimalik. Ammugi mitte siis pilte teha.

Tüdrukuke leidis lahenduse. Kunagi oli ju tore koht – Pioneeridemajas oli fotoring! Nii, siis vastu vanaema tahtmist ja lubamist, läks tüdruk ikkagi fotoringi.

See oli nagu võlumaa…. Kõike sai seal teada. Tüdrukuke õppis fotograafiast nii palju asju. Kolm aastat oli see unenägu. Kõik trennist ja koolist vaba aeg kulus pildistamisele. Kuigi fotoringi juhendaja rääkis, et tüdruk peaks omale parema fotoka muretsema, ikkagi polnud tüdrukul seda võimalust. Kevadisel näitusel aga võitis üks noore piiga foto auhinna. See tekitas hea tunde. Ta sai karbi slaidifilmi. Selles oli 10 filmi.

Nii tuli suvi ja noor neiu pildistas usinalt edasi. Seekord slaidifotosid. Kuna seal, kus ta elas läheduses ka üks vana mees, kes oli terve elu pildistanud, hakkas neiuke tema käest juhendust saama, kuidas pildistada.

Kuid siis vihastas vanaema ja ühel hommikul polnud enam tüdrukul fotokat. Vanaema viskas selle puruks. Järgi jäid vaid tükid. Kogu fotoka majas olemise aja jooksul oli vanaema olnud vihane ja tige, et on fotokas, mis võtab tüdruku aega. Tüdruk lubas omale , et kunagi ostab ta omale fotoka! Valas tundide viisi kurbi pisaraid.

Ometigi sai tüdruk paar kuud kurvastada, kui talle kinkis vana mees, kelle juures ta käis õpetust saamas fotoka. Oma vana fotoka! Zenit E

Nüüd pildistas tüdruk edasi. Talvel suri see vana mees kes talle kinkis fotoka ära. See oli kurb, sest tüdrukul oli nii palju veel teadmata. Tuli sügis ja vanaema keelas ka tüdrukul fotoringi minna. Liiga suureks oli tüdruk kasvanud, et ilma vanaema teadmata kuskil temast eemal midagi teha, seda enam veel rõõmu tunda.

Kui tüdruk keskkooli lõpetas, siis pusis vanaema üks kord fotoka kallal ja pärast seda oli fotoka sees, üks asi katki.  Nii oli tüdruk lõigatud fotodest ära. Kooli valides ei lasknud vanema teda minna ka fotokooli, vaid saatis hoopis muud asja õppima.

Aastad läksid. Tüdrukust sai naine, ema … ta muutus vanemaks. Siis kui ta oli juba vanem, siis võttis uuesti kätte ja hakkas pildistama. Mõned kuud tagasi ostis vanem naine omale fotoka. Ta tundis sellest samasugust rõõmu nagu see pisike tüdruk oma esimest fotokat saades. Tõeline rõõm. Tõeline vabadustunne!

Kuid seekord ei tule see õnneliku lõpuga lugu. See, keda vanem naine oma elus oluliseks peab, tunneb vastumeelsust selle vastu, et vanem naine on rõõmus pildistades ja vihastas ta peale. Selle asemel, et tunda rõõmu sellest, et keegi tunneb tema rõõmu – lõhuti selle vanema naise rõõm, mis oli samasugune nagu pisikese tüdruku rõõm. Järgi jäid vaid pisarad.

Ainus mida vanem naine ei kannata on see, kui keegi on pahane tema rõõmu peale. Seega vanem naine ei pildista enam. Nüüd müüb ta oma äsja ostetud fotoka maha ja ei tee enam surmani ühtegi pilti.

Head asjad ongi hetkeks.

Fotode aeg sai otsa.

Hei, peatage maakera, ma tahan maha minna!

Õhtu. Päev on olnud sigaväsitav, sest ajagraafikut liigutati natuke. Sellises hullumeelses situatsioonis kipun kadestama lauataga istujaid … Kuid ma ei suuda kuivik olla!

Tuled koju ja loed lehti. Saad kindla vastuse sellele, et kadunud linnaametnik  oli uppunud. Veel natuke poliitilist tantsu. Siis paar haledat ennast õigustavat kraaksatust Linnapealt ( mida ta öelda tahtis, ma jälle ei viitsinud süveneda, sest see oli kindlasti mingi populistlik ennast upitav möla). Võtan blogid ette.

Õnneks Kukupai, Poni ja Kaamos, Tiiuspaikka, Ulmeguru ja Wild ikka veel viitsivad kirjutada. Tänad taevast, et keegi neist pole pettumust valmistanud sinu läbinäritud, täis sülitatud, sõimatud ja röögitud vaimule.  Mõni lahe kirjatükk oleks võinud olla veel Nirtilt või Rentsilt või Algarvult … Tunned, et unistad… Loobud. Inimesed ju niikuinii kirjutavad, kui tunnevad vajadust kirjutada…

Mõtled, et kas kell 2 öösel on kaugel või see on lähedal. Ikka istud edasi arvuti taga. Und ju kah nagu pole…

Mõtled, et mis kuramuse asi see on, et mingil ajahetkel käib ikka mingi melu … siis tuleb vaikus…siis hakkab otsast peale. loobud, hetkel liiga keeruline arutlus. Siis plahvatab! Fotokas jäi autosse, kuigi sealt on vaja fotod välja võtta, et lubadus täita … Ohkad ja loobud. Lihtsalt ei VIITSI!

Tagurpidi küüditamine ehk elu “õied” päälinnas

Meedia narrused – 8 rongitäit venelasi tuuakse eestisse? Tagurpidine küüditamine või võimukinnitamine linnavalitsusele – KVO valimistel saavad ju ka hallipassimehed valida… Majanduslangus on ju igal pool, kuid tundub, et see ei mõjuta sugugi. Rubla devalveeriti ja nüüd see pahn vaja eestisse maha panna…

www.postimees.ee

Kõik see mahub minu hommikustesse mõtetesse, kui ma lehti loen.

Ometigi tahtsin pajatada sellest mõttest, mis mind vaevama jäi, kui siin jõulude ajal räägiti kirikute supiköökidest ja sellest, et jagati “kodututele” igasuguseid asju.

Kui ma veel seal päälinnas elasin, siis oli mul üks tuttav, kes elas sellest mida ta nö. kirikutest kokku kerjas. Oi ei, ta ei olnud prügikastikoll. Ta sõidab siiani BMW-ga ja haridus on tal üle keskmise.  Saanud juristidiplomi. Kuid tal on mustlase verd perekonnas. Tema vanaema oli kodustatud mustlane. No muidugi, niikaua kui ta seda oli… Vanaema oli lapse 9 aastaseks saamisel kodust minema putkanud…

Selle kodaniku elusisu on see, et käia mööda kirikute juures asuvaid riiete ja muu kraami  jagamise kohti ja muid abiorganisatsioone ning saada igasugu träni, mille ta siis enda humantiaarpoes maha müüb. Samuti igasugust toitu kokku krahmab ja selle turul maha müüb. Muidugi ammugi ta ei tee seda enam ise. Selleks on ta omale abilised otsinud, kes tema eest seda teevad. Kunagi oli tal poes müüa, kes 25 eek eest päevas müüs seal 5 tundi. 5 EEK tund…

Samuti tean, et ta käib ladudes omale hankimas kaupa, mis on realisatsiooni ületanud ja mida ei anta luba müüa. Tema viib selle minema “loomasöögiks” … ehk  päälinna turule …

Läbi ühiste tuttavate kuulsin, et siis kui oli aprillirahutused, käis ta mööda linna ringi ja korjas seda, mida märatsejad maha loopisid nurgataga. Mida nad endale vajalikuks saagiks ei pidanud. Otseselt tema ju ei röövinud… kõik vedeles maas ju ….

Siin tekib minul küsimus, et kui sellised panevad oamle kaltsud selga ja lähevad kirikusse, saavad abi tegelike abivajajate arvelt, milleks siis seda kõike üldse vaja peaks olema?

Supi jagatakse ju nüüd jõulude ajal, kuid terve aasta jagatakse muud nänni … mis kuskil maailmanurgas tegelikult ära viskamisele on mõeldud.

Kuidagi kaootiline tundub see kõik ja ebavajalik, kui seda tehakse hoogtöö korras ja valimatult….

Loodan, et seda ikkagi on kellegile vaja ja see kellele seda vaja on, see ka selleni jõuab, et vahel pole selliseid inimesi, kes “näivad vajavat”, mis siis, et BMW-ga sõidavad….

PS: Virgo Kruve lehelt minuni tulnud 6 klikki. Loota jääb, et ta sai jälle oma kuulsuse 15 minutit … Asi seegi, muidu masendub aasta lõpus liialt …

See meeletu pidu …

Üks veski seisab vete pääl,
kuid veskitööd ei tehta sääl,
sest veskimees on väsinud
ja veskikivid kulunud…..

…

See veski seisab vete pääl
ja palju tööd võiks teha sääl,
kuid veskimees on väsinud
ja veskikivid kulunud.

Minul pole peopilte… minu viimased peopanemised jäävad aega, kui ma Poniga mõnuga kuskil õlut libistasin.. st tema õlut ja mina kohvi ..

Aga mul on parem piduline Täna hommikul siis kui päike oli just tõusnud …

Kohtume nagu ikka vana tuttava härrasmehe juures

Põrgusse see Savisaar, ajame eesti pankrotti!!

Kus nüüd käib kaagutamine

Kõik lasevad vaese Kersna ja selle kuramuse Savisaare seljas ringi… Ikka nii ja naa…

Mina aga arutlesin täna, et kuramus küll, kus meie elu on ikka muutunud. Mis saaks siis, kui ühel päeval jätaks kõik maha joomise, suitsetamise ja ringi liiguks vaid kaubaautod?

Riik oleks kolme päevaga pankrotis ( Ma kujutan ette vaimusilmas seda pilti kuidas ahastav Kardi Must ringi ümber masenduses Savisaare jookseb ja nõuab – tehke mindagi KALLIS HÄRRA!) Midagi pole teha, keskerakonna peale mõeldes tulevad mul alati sellised koomilised mõtted pähe – nagu klounaad kohe

Aga ikkagi. Kunagi krooni alguses maksis meil bensiin 96  vaid 3.60. Natuke hiljem, saime osta juba Statoli kütust, mis maksis siis 5.20 ja see oli KALLIS bensiin. Muuseas, maailmaturu hind oli siis umbes nagu hetkel. 30-40 $ barrelist. Hetkel saab keskelt läbi bensiini 12.00 eek liiter. Tekib küsimus, et mis siis vahepeal juhtus? Üks hulgitarnija, kellega eile juhtusin rääkima mainis, et hetke sisseostuhind ja see hind, mis oli siis, kui jaemüügis oli kütis 5.20 on eanm vähem sama. ( mingi alla krooni erinevus)

Siis meenus mulle, et Savisaare KÜTUSEAKTSIIS ja siis veel SAVISAARE muud maksud … Kõik on ikka tekkinud siis, kui Savisaar on valitsuses olnud enamaltjaolt … aga see selleks…

Seega, selle pealmise osa, mis on hetkel kütusel moodustab ju enamuses erimaksud. Seega ärme sõida enam?

Siis meenus, et alkoholiga sama lugu. Peaaegu 60% alkoholist moodustab maksud. Sama lugu on suitsudega.  Kui nüüd eesti rahvas lepiks kokku, et ei kõigele, siis kukuks me pisike riik kokku. Selle toiduainete ja hasartmängumaksudega ei suudaks me ka veerandit aastat vastu pidada vist …

Ok, tuletan teile meelde, et see kõik on MINU UITMÕTE. Majandusest tean samapalju, kui siga pühapäevasest päevast Aga targutada tahan kangesti Uitmõtteid kah mõelda, eriti kui nende juurde käivad pildikesed Kadri Mustast ja Savisaarest koomilises võtmes

Ei kõigele Savisaarest!

Kuulsin päeval juba raadiost seda Kersna lugu. Teadagi tööpäev ja ainsad uudised on raadiost kuulatavad.

Tulin koju jalugesin veidi lehti.

Paber Ekspress

Nüüd on kord, kus tahaks Poni ninaalt võtta ära õlleklaasi ja öelda – täna ei saa enam piiskagi! Mis kurat sa siunad siin Kersnat ja lakud Savisaare ta**menti!

Teame teame, et sinu vorst leival sõltub mingist osast sellest, kui hästi sa pugeda oskad

Seekord aga olen ma Kersnaga nõus, igal inimesel on oma õigus arvamusele ja seekord on ta seda ka välja öelnud. Liiga kaua on kõik vana paksu pillijärgi tantsides suud kinni pannud ja olnud ” solidaarselt” viisakad.

Kersna näitas selgroogu, mitte selgrootust, nagu Ulmeguru ekslikust vist mainis. Näitas, et ta lahkub lavalt, et ei ole vaja sporti segada poliitilise prostitutsiooniga…. pugemisega ja hea näo tegemisega. Meie riigis on seda silmakirjalikust juba niigi palju, seda lisaks toota pole vaja. Need kellel on see hääl, mida kuuldakse teevad aga eriti hästi, et seda ka väljendavad.

Ma ei hakka kaevama Kersna minevikus, seda tegi Poni juba…. Kuid arvan, et inimesed peaks tihemini enda tõelist arvamust välja ütlema.

… kullast mis leidsid, saanud on pask …

No seda pettumust poleks vaja olnud

Juua end purju õlle ja viinata, tuikuda taaruda klaasita käes,

kuradeid näha ja nägusid teha, ajudest kadunud mõistus ja mõtted,

juua end purju on vahel ka hea, hommikul ärgates paskade pask,

hommikul tülgastust oksendad välja, kullast mis leidsid saanud on pask….. ( autorit ei tea)

Otsustasin, et täitsa hea ju, jäi mul Tartus käimata vaatamas seda Rockooper “Ruja” etendust. Nüüd vaatan juba pool tundi ja mul on tunne, et see mis seal toimub on TÄIELIK PASK!!!

Ma ei tea, kas põhjus on selles, et tundsin oma nooruses Jaanust piisavalt hästi või milleski muus, kuid selle asjaga on täiesti PANGE PANDUD.

No jah, Rannap ajab samasugust jorinat siiani ja pole ta kunagi midagi paremat teinud. Alender oli väga lahe kuju, kes meiega kohati isegi “võrku” käis mängimas …kuigi väsis kiiresti ja ei osanud kaotada

Selles etendus on nendest tehtud mingid epakad kodanikud, kes on nagu kuupealt tulnud. Bravuuritsevad ja tühised. Ometi seda polnud neist keegi.  Lisaks on Nõgistol kogu aeg see “videoklipi” nägu ees, mis tegelikult ei olnud tavapärane. No mis sa hädaga teed, noored inimesed ei oska vist ennast sellesse aega mõelda. Pole lihtsalt kogemust

Ainus hetk, mis seni on muhelema ajanud … Tõnis Mägi kalakri osas

Mägi ja kalkar … lahe võrdlus … ometigi pole ta seda ju .. nii geniaalset muusikut teist annab otsida …

Kuigi oli tal vist mingi periood elus, kus ta vaatas tugevalt klaasipõhja 

Lisaks noorte näitlejate/lauljate kähisevale hääletusele midagi tõelist ja ehedat sellest ajast ….

Vanemuise suvelaval etendunud eesti algupärane rockooper põhineb legendaarse rockansambli Ruja lool ja loomingul. Lavastaja Tiit Ojasoo sõnul on Ruja üks väheseid eesti rockbände, mis kasutas laulutekstidena kvaliteetset poeesiat. See on väga inspireeriv, ütles ta. Ruja oli eelärkamisaegne rockbänd, nõukogude ajal väga eestimeelne, aga kui ärkamisaeg tõesti kätte jõudis, viibisid nad Eestist palju eemal. Omamoodi kõnekas paradoks. Olen väga üllatunud ja õnnelik, et viisid ja sõnad, mis algselt olid mõeldud kõlama vaid päevakajaliselt, kõnetavad kuulajat ikka veel, rääkis helilooja ja Ruja muusik Rein Rannap. Kriitika ja iroonia ühiskonna aadressil, isamaalisus ja vaimsuse püüdlused – need on vaid mõned märksõnad, mis eristavad Rujat enamikust selleaegsetest ansamblitest, muutes nii teema lava jaoks põnevamaks ning paljukülgsemaks, arvas Rannap. Esietendus toimus 15. augustil 2008. aastal Vanemuise suvelaval. Libreto autorid Tiit Ojasoo (NO99) ja Ene-Liis Semper (NO99). Heliloojad Rein Rannap, Margus Kappel, Urmas Alender ja Toomas Rull. Lavastaja Tiit Ojasoo (NO99), muusikajuht ja dirigent Erki Pehk (RO Estonia), kunstnik Ene-Liis Semper (NO99). Osades Sergo Vares (NO99), Priit Võigemast (Tallinna Linnateater), Risto Kübar (NO99), Arno Tamm, Evelin Pang (Tallinna Linnateater), Margus Prangel (Eesti Draamateater), Aivar Tommingas, Eva Klemets, Martin Kõiv, Laura Peterson, Ragne Pekarev, Markus Luik, Robert Annus, Tõnis Mägi, Siiri Koodres. Lavastuses osalevad Vanemuise teatri sümfooniaorkester, Tartu Noortekoori lauljad, korvpalliklubi Rock tantsutüdrukud ja ansambel koosseisus Alari Piispea, Riho Lilje, Jürmo Eespere ja Tiit Kevad.

LISA:

Ma tean, miks mind see häirib…nad käituvad algusest peale sedasi, nagu oli viimane aeg….viimane 4-5 aastat. Seepärast häirib meeletult!