Kurjus elunormiks?

Tunnistagem endale eestlased – me oleme õelad. Mina olen kah. Ausõna rõõmustasin südamest selle üle, et Elmar Sepp ehk saab oma altkäemaksu küsimise eest karistada lõpuks. Kuid see on elu paratamatu osa hetkel, et enamus võimul olijaid ahnusest situvad seda mainet, mis peaks olema eesti väärikuse alus.

Ometigi tahtsin ma hoopis rääkida pisiõelustest. Sellistest, mis esmapilgul tunduvad tühised, kuid millel on kurvad tagajärjed. See nädal kuidagi juhtus, et sattusin selliseid asju nägema.

Üks veidi totuke naine, kelle mees on joodik – on sattunud oma natuke kiiva suhtumise pärast ühe ennast paremaks pidava perekonna mõnituste ohvriks. Muidugi pole selles totus naises midagi sellist, mis sunniks suhtlema, sest ta ise teeb selle võimatuks. Ometigi, kasvab tema peres 6 poole aastane laps. Laps, kes saab õue siis, kui valla sotsiaaltöötajad tulevad seda nõudma. Laps, kes on suurema osa aastast “haige”. Korra õue pääsedes – peale seda on ta haige mitu kuud. Kuid ometigi ei leia mina, et peaks olema selle pere suhtes õel. Nad ei kerja ja üritavad endaga hakkama saada. Pisiõelusena aga tehakse nende puukuuri uks lahti .. et sees olevad puud saaks märjaks. Kui lukk ette pannakse, siis lõhutakse luku aasad ära… või kangutatakse tagant seinast mõni laud lahti. Puud saavad märjaks. Puid kulub rohkem ja tekib ülekütmine….. Siinkohal jään mina nüüd vait.

Teine lugu on kohaliku lauda traktoristist. Mees, kellel olid load, kuid need on ära võetud. Nüüd kimab ta lauda traktoriga niisama ringi. Väikestel külavahe teedel aga üritab sõiduautosid teelt välja puksida. Laseb neil poolenisti mööda sõita ja siis keerab ette. Sõiduautod leiavad tee põllule… Mis neil muud üle jääb .. enamus teab, et tegemist on “hulluga”. Eks meestel on varitsemist ja isegi rääkides, et omakohut ei ole vaja, kahtlustan, et mingi hetk ta lihtsalt saab keretäie. Samas, kaua sa jõuad neid naiste autosid teele tagasi sikutada. Kui ikka mitu naist sõiduautodega põldu künnavad.

Selliseid pisiõelusi tehakse. Neid peetakse tavaliseks ja isegi mitte mainimist väärivaks. Ometigi on seda kõike igal pool nii palju. Minul tekib küsimus – MIKS?? See palju räägitud enesemääratlemise vajadus? Mitte riik ja rahvas – vaid üksikisiku tähtsus? Kangesti tahaks öelda, et mis kuradi üksikisik – õpi vastutama enda eest ja siis vaatame, kuidas sinu enesemääratlus ja enesetähtsus kokku klapivad.

Ei ole paiposs midagi see Sepp…

Päeva pommuudis – Elmar Sepp viidi KAPO-sse.

No tore on, altkäemaks on selle mehe leivanumber. Seekord pole see sõnakõlks, vaid ta on oma pisikese suukesega ja suure irvitava näoga mu käest 25 000 eek küsinud mingi aeg tagasi, et siis sundüürnikuna kesklinnas võetakse mind kiirete järjekorda. Muidu lohisen sabas ja teised “sõbralikud” sundüürnikud saavad ettepoole.

Seega, ma ei imesta, et lõpuks ta lõa otsa võeti ja nüüd väänatakse selle sõbraliku “informeerimise” eest, saab ta samuti oma jao kätte.

Korra juba Eesti Ekspress uuris ta sigadused välja.  Ma usun, et seekord saadakase tal ikka sabast kinni ja väänatakse täie rauaga.

Sega see ei ole valimismasin vaid sulaselge pragmaatiline lahendus – likvideerida üks altkäemaksu küsija.

Rahvuslik uhkus!

Kui paljud meist võiks panna käe südamele ja öelda – MA OLEN UHKE OMA RIIGI ÜLE.  Just selles võtmes, et olla uhke selle üle, meie iseseisvuse ja meie ISE olemise üle?  Ma usun, et see isiklik egoism ja ise olemine on enamikule suurem vajadus, kui see, et ennast Eestlasena ja ISESEISVA RIIGI kodanikuna tunnistada.

Paljud meie noored suhtuvad suure põlastusega meie riiki. Päh, mis see eesti siis on – väike porilomp .. mingi tilluke tühine riigike. Vat Ameerika ja Inglismaa on riigid…

Siis tekib kurbus, et mis kuramus sundis mind seisma tankitoru ees Teletorni juures? Kas selleks, et mingi piimahabe saaks öelda, et seda riiki pole talle vaja? Ometi suutis eestlus säilida ka läbi selle nõukogude aja. Läbi 50 aasta suure naabri ahistamist ja meie rahvuslike väärtuste lõhkumist. See jäi meie pähe kinni meie vanavanematelt. Seda ei saanud keegi meie peast ära võtta. Minu lapsepõlve pudrukõrvased jutud olid jutud meie OMA lipust, meie oma riigist ja meie omast keelest ning meelest.

Meil on palju asju mis siis ei meenu, kui ahnus ja ükskõiksus välja lööb. Ei meenu, et see on meie oma riik, meie oma kodu ja kõik see moodustab MEIE.

Oleme siis Eestlased – uhked ja õnnelikud selle üle, et meil on oma riik. Vaatame tulevikku nagu selle riigi kodanikud, kes annavad endale aru, et see on meie oma riik ja hindame seda ka siis, kui meil on raske.

Ajame käe naabrinaise rahakotti – keda huvitab?

Korra olen ma nendest “titemammadest” rääkinud, kes riiki petavad. See lugu pole ju ainus, kus keegi sugulane teeb asja nö. ÄRA. Seda on igal pool ja see on seatud lausa elunormiks. Lisaks veel muidugi see, et sinna juurde, et kui asja õieti ajada, siis ei jää vahele.

http://tutka.diak.fi/

Ometi ei suuda inimesed aru saada, et sedasi tegutsedes varastatakse oma naabri, oma sõbranna ja ema taskust. Igasugune riigi poolt enesele raha “kirjutamine” on ikka ja alati seotud sellega, et keegi võõras ajab käe minu tasku … Minule see ei sobi.  Riik pole mõis, mille köis las lohiseb. See on meie oma vaevaga teenitud rahakott, kust meile kohati tagasi jagatakse.

Tõus ja langus – sümbolite maagia.

Meie elu on seotud päevast päeva numbritega. Mõnikord rohkem ja mõnikord vähem, kuid ikka on numbrid need, mis saadavad meid meie igal sammul…

Poes vaatad leiva hinda, mis on kirjutatud numbritega…igal aastal on sünnipäev, mis on seotud numbritega, kuid ometigi on meie numbrisüsteemid tinglikud ja tihti ei pruugi näidata tegelikku olukorda…

Võit toob numbrid ja aeg on numbrites.. Igal sammul – numbrite virrvarr…

Üks pilt siis numbritest, mis näitavad erinevaid hetki.

Paras teile seal Tallinnas!!!!

Te kõik olete üks suur kamp argasid perseveste!!

Kõik, kes te elate Tallinnas, teile lihtsalt lastakse pähe, mõnitatakse, alandatakse ja tehakse lolliks… ja siis te käitute nagu Larko siidkinnastes, et järsku….

Teate, järsku tuleb püksi..

Sellistele mõnitustele tuleb vastu hakata. Miks meil kogu see elu nii pees omadega on – just seepärast, et keegi ei julge midagi öelda. Kõigil on lootus, et ehk siis jään milleski ilma… Niikuinii jääd… see Tallinn sulle ühe käega annab ja KOLME KÄEGA VÕTAB!! Millal ükskord jõuab see inimeste ajudesse, et keegi ei anna sulle rohkem, kui sa ise suudad välja NÕUDA või oma kätega teenida. Vanurid loodavad, et kui nad on linna tervikuks tegemise poolt, siis ehk poetatakse neile mingi rahakene… mille linn mingi uue tobeda maksuga niikuinii tagasi võtab ja lisa kah veel saab…

Need, kellel on julgus midagi välja öelda, ei suuda seda ahnepäitsi ohjata ja enamus on madalam, kui muru, sest neil on ikka lootus, et selle eest vana ahnepäits ehk ei otsi oma vanu pealtkuulamise protokolle ülesse ja mõni luukere kapis jääb kolistamata… See on hullem, kui KGB oli kunagi…

Aga elage seal oma Tallinnas siis sedasi… nuumake ahnepäitsu ja olge vagamad, kui muru… ennast peate ja oma kujutlusi toidate… Ainus, mida te täidate on vana ahnepäitsi võimuiha aga see on tal TÄITMATU.

Kas elu on LILL või KÄBI ???

Lugesin lehest seda “sotsiaalset” appikarjet ja vaatasin videolõiku.

Ma vaataks siinkohal natukene meie puuduliku kutsehariduse poole, mis oli pikki aastaid ( peaaegu 1990 algusest siiani) olematu. Kutsekool ja kutsekeskkool olid tabud. Inimesed ei tahtnud peale keskkooli sugugi mingit eriala õppida. Kohe oli vaja tööle minna ja eriala omandamiseks polnud aega. Peamine, mida tehti oli meeste puhul ehitus ja naiste puhul kaubandus.

Nii see kujunes, et natukene nutikamad läksid ülikooli ja need, kes ülikooli ei pääsenud ( ei tahtnud) minna, need otsisid mingi töö. Nii see kujunes, sest nii oli lihtsalt lihtsam. Seega, noormees on oma tegemata tegude ohver.  Nüüd aga kisab kõval häälele, et maailm ei paku talle võimalusi.  Ma täitsa mõistan, et tal on raske ja eriala puudumisest tuleb lisaks ebakindlus. Ometigi ei õpetata ka NÜÜD koolis seda, et eriala omandamine on vajalik ja lihtsalt keskkooli lõpetamisest ei piisa. Samuti see tuim keskkoolimaterjal, mis eluks vajalikku annab vähesel määral. Pigem on ettevalmistus akadeemiliseks hariduse omandamiseks.

Neid sotsiaalselt raskeid juhuseid jookseb meil ringi siin väga palju. Põhjuseks ikka see, et pole mingit erialast haridust. Samuti õppimine on viimane, millesse võiks oma aega investeerida….

Müstiline poekogemus

Mina, kes ma käin selles “neetud linnas” võimalikult harva, siis seekord otsustasin külastada ka sellist kohta nagu Põhjakeskus ja seal asuvat “Rimi” kaubandusketti.

Kaks nädalat tagasi otsisin ma seal poes pärmi taga. Siis vastas müüja mulle väga nipsakalt, et neil sai see JUST otsa. Nüüd järjekordses heauskses usus, et Rimis tõtt mulle räägiti, on sedakorda siis pärm poes ikka müügil. Kuid võta näpust, mida pole see on tavaline eesti presspärm. Müüjalt uurimine andis sama tulemuse – neil JUST SAI OTSA.

Olgu peale, mõtlesin ma siis, et teen sedakorda selle kringli siis kuivpärmiga. Kae imet, ka seda polnud !!

Ok, ma teadsin ammu, et selles linnas ei ole midagi normaalset, kuid seda ma ei uskunud, et seal pole kõige tavalisemat presspärmi saada.

Seega, kui mina oleks Rimi kaupluse juhataja selles linnas – päevapealt laseks ma sellise kaubavaruja lahti, kes isegi ei suuda presspärmi tellida.

Loomulikult sõitsin ma kodupoodi ja sain täiesti värske presspärmipaki. Sinna “neetud linna” ma minna ei taha enam poodi

Netsilikus kasvab tagasi ….

See on muidugi jube, kui varahommikul loed lehti ja sul lehest ikka Savisaar vastu vaatab. Võitled järjekordselt okserefleksiga, hoidudes eemale isegi sellest alast, kus võiks veel suuta lugeda pealkirja ja hoidku jumal selle eest, et mingit populistliku ininat lugema peaks, mis on genereeritud eneseupitavast mölast ja tekitab seda kõige suuremat okserefleksi. Mis sul üle jääb, ohkad ja taandud elu24.ee külgedele, kus on kõik oma tuntud kollases saastas ja selle väärtus on juba ette alla igasugust arvestust….

Aga tänases kollases pasameres ( elu24.ee) ujudes jäi mulle silma üks artikkel. Õigemini kommentaar, mis ajas naerma ja pani mõtlema, et kuidas saab nii mõelda??

Kommentaar ise on selline:

Lagritsatibuke 15.02.2009 23:49

Vaesekene…. Kui see on tõsi…. ja kas see üldse võimalik on… Äkki ikkagist on tal mõni haigus? Sest niipalju kui mina tean, kui 2 aastat ilma olla, siis kasvab ju neitsinahk tagasi onja…. Samas on nii romantiline, kui ta viimax kohtab oma unistuste printsi ja siis on kõik nagu esimest korda… Kui tal tõesti viga midagi pole…. Hm, kas mitte mõnesid psüühika häireid ei ole teaduslikult seostatud tsölibaadis olemisega…? Vaesed lapsed sel juhul ma ütlen!!!

No jah, igatahes naeru ja nalja peab olema… ja kes seda ikka meie eest teeb, kui mitte ise ….

Pehmeke :)

Seekord kommentaarideta