TäPe ehk kohvikukultuuri kadumine

Varahommikud on kentsakad asjad. Enamus inimesi magab siis. Mõni minusugune idioot vaid rändab kõiki võimalikke ja võimatuid kohti.

Sedakorda oli mul eesmärk saada kuskilt mõni varahommikuudu, kuid lootuseks see jäigi. Kell 6 pole enam see aeg, kus võiks ööudu kohta.

Samas, sai selle rändamise peale otsa mul bensiin ja nii ma kella 8 ajal maandusin rakveres. Peale kütuse tankimist aga tuli kange isu korraliku kohvi järgi ja kui aus olla, siis millegi ampsamisest poleks kah keeldunud. Kuna ma juba rakveres olin, siis miks mitte mõnda kohvikusse sisse astuda.

Kuid võta näpust. Kui vanasti töötas Hallik kella 7.30 alates ja veel mõnigi teine koht oli varahommikul lahti, siis nüüd ma leidsin vaid ühe koha, kus saab kella 8 alates kohvi ja sinna kõrvale ka midagi. Nimelt “Pihlakas” on lahti kella 8 alates. Teised kohad aga avavad oma uksed kell 10 paremal juhul ja esinduslikumad kohad mitte ennem kella 12.

Seega, üks tore kultuur hakkab hääbuma. Sellise kohvikukultuuri tarbijaid ei ole vist eriti. Ning need, kes seda siiski ka millekski peavad, need pole alkoholi tarbijad ja seega ei kuulu kohvikute arvates maksejõuliste klientide nimistusse.

Seega, mida sa hing himustad ?  Täita TäPe kohe!

APPI!! Varas on mu taskus!

Üks asi ajab mind natuke tigedaks.  Seda juba pikemat aega.

Nimelt sattusin ühte seltskonda puht juhuslikult, kus enamus inimesi tegelevad väikest viisi eraettevõtlusega. Nad on seda teinud nii 4-5 aastat. Kuna tegemist pole millegi suurega, siis riigi nö. nende arust röövimise pärast ei ole nad asja ametlikuks muutnud ega ole ka endast ei FIE-t teinud.

Nüüd aga selle “MASU” tingimuses, kus nad pidi oma asja hinda veidi alla laskma ja enam ei teeni nad kuus 20 000 eeki vaid selle asemel 15 000 umbes ja see, et kohad, kus nende tööraamatud töötasid koondati nad rõõmsasti ( tegemist on 7 inimesest koosneva grupiga) siis leiti lahendus. Nad võtsid ennast rõõmsalt tööbüroos arvele. Seniks, kui leiavad tööraamatule uue teenimiskoha ja kuni RIIGILT raha saab. Nimelt, seal kus nende raamatud töötasid märgiti nende palgast peaaegu kahekordne eesti miinimumpalk. Seega saavad nad sealt kah kena kopika.  Ok, inimesed oskavad elada, kuid neil on ka oma ettevõtmine, millelt nad riigile sentigi ei maksa! Lisaks saavad veel riigilt raha juurde, ise sinna midagi andmata.

Arvutasin eile just, et palju mina iga kuu maksan töötuskassase. Ok, see pole suur summa, kuid ikkagi. Selline kummaline tunne tuleb peale, et miks inimesed lükkavad käe sinu tasku ja lihtsalt võtavad sealt – vastu andmata mitte sittagi. Ma tean, et enamus hakkab mind koheselt lolliks sõimama, kuid minu jaoks ei tunde see mõisaköie mentaliteet sugugi söödav… See on ORJA suhtumine oma peremehesse.

See on meie riik. See, et suurem osa inimesi ennast siin orjana tunneb määrab ka selle, kas meie riik jääb püsima või mitte. Seda ei tee poliitikud ja peaministrid vaid meie endi suhtumine oma riiki.

Kas me tahame olla orjarahvas??????

Defineerimatu olukord – puhkus!

Paberite järgi hakkas mul täna puhkus. Mõneti on see oodatud, kuid samas ma tean, et ennem 3. augusti pole mul tegelikkuses sellega asja. Eks siis näeb edasi.  Kuigi igaüks defineerib puhkust erinevalt, siis minu jaoks on puhkus see, et ma saan 24h teha mida tahan. Seega, rääkides puhkusest…. mul pole puhkust olnud juba nii 17,5 aastat. Eriti aktiine mittepuhkamine on olnud viimased 6 aastat – täpselt tänase päeva seisuga, sest mu pisipiiga saab täna 6 aastaseks.  Aga puhkus on ka lennust väsinud lind kivil ja kiviotsas istuv poiss…

Teisi puhkavaid võite seal kohata

Endale rusikaga näkku

Kunagi sattusin lugema kellegi sissekannet sellest fotode hindamise saidist. Kui aus olla, siis minu lollaka järjekindluse ja tahtmise teada, kuidas mõni asi töötab aluseks oli see, et ma võtsin kätte ja hakkasin uurima, et mis värk on. Muidugi pole ma sellele süsteemile veel päris täpselt pihta saanud, sest minu IP on vahetuv ja need äikesevihmad ning elioni õhuseadmete ebapüsivus sellistes tingimustes on tekitanud olukorra, kus ma olen pidanud uue ip saama ning järjepidavus on kadunud.

99/100

Muidugi on see kõik minus kummalist hämmingut tekitanud. Kui üleval olev pilt on saanud 99 võimalikust 100, siis eilse postituse pilt sai 99,5/100.

Samas, kui mu oma hinnangul üks ilmatuma hea pilt, milles oli ka elu ning sisulist väärtust sai selle hinnangu kohaselt vaid 69,9/100.

69,9/100

Ning, pilt mille mina hindasin suhteliseks rämpsuks, sest selliseid pilte on mu kaust täis sai samuti väga kõrge hinnagu.

92,6/100

Igatahes, tean et see asjandus hindab pilte mingi tehnilise külje järgi ja lisaks on seal väga tugevalt tegemist avade ning säriaja suhtega. Kindlasti ka iso roll on määrav.

Jääb vaid loota, et ma saan oma uuele fotokale ka eesti keelse kasutusjuhendi, sest selle läti keelsega jään hätta ja netis ingliskeelset lugeda on paras tüütus.

Kunagi ma igatahes tuvastan selle saidi hindamisalused. Siis saan öelda, kas see on piisavalt pädev või on selles palju õhku. Seni aga kummastab see mind jätkuvalt.

Seega, et ennast piitsutada ja püüda paremaid hetki, siis kiusan ma ennast selle saidiga edasi. Vähemalt selleks, et endale öelda, milline mölakas ja oskamatu ma olen. Vähemalt sunnib see mind natuke ennast kokku võtma ja hindama kõike kriitilisel pilgul.

Trenditeadlik pealkiri : Ei kirjuta homoabieludest, seksist ja seagripist :D

Viimased kaks päeva on blogimaastik kubisenud teatud teemadest. Homoabielud, seks ja seagripp. Isegi kui siis nendel teemadel ei räägita, kõigis pealkirjades kumab see läbi. No jah, odav populaarsus, millel muidugi on oma hind. Kas siis pooldajate muhe kaasaümin või vastaste aktiivsed kirumised – vahet pole, cool ja action on ikka mängus. Feimi lendab nii, et tulejutid on taga Mina jätaks need teemad kõik sinnapaika. Homoabielude kohapealt on mul seisukoht olemas ja ammuilma välja öeldud. ( kes on unustanud, siis kordan – tehku mis tahavad, peaasi, et nad seda minu ninaees ei tee nagu mina ei amele oma mehega avalikus kohas kellegi teise ninaees. )

pilt pole järgneva jutuga seotud

Hoopis kurvemaks teeb mind see, et laste vahel on viimasel ajal kuidagi väga pingelised suhted. Nimelt noormehed ei tee vahet sellel, kas on tegemist tütarlapsega või poisslapsega. Poisslapsed ei aja enam üldse oma asju sõnadega vaid ikka kätega. Mingi probleem pole ühel noormehel kallale minna tütarlapsele kätega. See on nagu muutunud trendiks.

Tütarlaps ütleb mingi lolluse peale noormehele, et ta rumal ja seepeale vastab noormees sõnade asemel kätega kallale minemisega!!??!! Minu arust suht ebanormaalne. Tundub, et noormees samastab ennast tütarlapsega… Taustade uurimisel aga selgub, et just need noormehed, kes on kasvatatud vaid emade poolt, need kipuvad ka “rääkima” kätega. Kas tegemist on koduses kasvatuses millegi puuduvaga? Noormehed emaga kasvades samastavad ennast ja ühtlasi mingi osa nendest muutub naiselikuks? Selle tulemusena ei oska nad selga sirgu ajada ja ainus mida nad oskavad on kätega rääkimine?

Igatahes see probleem on viimaste aastatega süvenenud. Ma ei kujutaks ette, et minu pubekas läheks tütarlapsele kätega kallale. Muidugi, kui mõni tütarlaps talle kätega kallale läheb, siis vast võtaks ja hoiaks teda kinni, kuni ta maha rahuneb ( üks selline olukord on olnud ) ja siis laseks lahti, kui agressioon on kadunud….

Kurvaks teeb selline tulevikuperspektiiv… Ramloff võib nüüd öelda, et ma olen jälle nende väärtushinnagute kausis väärtusi püüdmas

.. kullast mis leidsid saanud on ….

Palju maksab üks “lind” ?

Esimese hooga, kui ma lugesin linnud, tuli tunne, et läheks jõlguks natuke mööda ööklubisid ja teeks “linnunäituse”… Siis aga otsustasin ringi, et jääks tavaliste lindude juurde. Minust ei saa kunagi linnujahtmises Viivian Ainsalult, kellel on maailma ilusaimad linnupildid. Esiteks pole mul seda kannatust, et neid tundide kaupa jahtida ja teiseks pole ka aega. Mõni linnuke on aga ise minu pildile roninud.

Teised linnuvaatlejad asuvad seal.

Ennustus üheks päevaks

Lugesin täna lehest, et traagiline õnnetus juhtus.

Kui ma sellel teemal kevadel peatusin, siis oli mul tunne, et see on vales ajas ja kohas.. kuid eks elu käib nagu käib…

Nüüd aga seda lugedes tekkis tunne, et Eestis ei tule Madonna kontserti, just selle õnnetuse valguses. Tekib mingi rahvusvaheline probleem ja ainus riik, kes lubab Madonnal lava püsti panna on venemaa…

Nii, et .. ennustame kohvipaksult

Koos viimases lõpppeatuses…

Minule on elu õpetanud, et koos saadakse olla vaid siis, kui see on kõigi poolt aksepteeritud. Kõigi nende poolt, mis koos olla saavad. Kui aga keegi kuskilt ennast on sisse pressinud ja siis on see sissetungija. Eks minagi ole omamoodi sissetungija blogimaailma, sest nii mõnegi ilus roosa mull on katki läinud minu teravate ja karvaste ütlemiste peale. Ma ei tunne selles suhtes ennast halvasti ja ei hakka vabandama. Mina olen see ükskõndija.  Kuid elu ise on andnud mulle pilte, mis on koos. Üks pildivalik siis koos ja kõrvuti.

See on siis lõpp-peatus.

Et mitte ennast enam piinata, üritan ma oma fotoka maha kah müüa. Muidu see haigus süveneb ja mul on ikka raskem olla. Ilusaid jahtimisi fotokaga   Ja eks ma käin teie kõigi kauneid pilte pilte ikka nädalalõppudes piilumas

Teised kes koos püsivad asuvad seal.

blogijad kaikaga kapist välja!

Loen mina täna blogipuust, et eesti blogijaid hakatakse kappidest välja kiskuma ja neile õpetama kuidas blogida.  Loen mina veel natuke ja näedsa.. loengi selle välja, et täitsa firmade blogide jaoks see mõeldud.

Mõtlen siis mina, et firma peab blogi. Ok, Photopointi blogist minu lollikese loogika saab aru. Ma saan veel aru, kui mingi piimatööstus teeb blogi, et näete mida kõike meie kohupiimast teha kannatab. Palkab Sille taolise tõelise kokandusime omale kirjutama ja annab tasuta asjad kätte … ning tuleb nagu vändrast saelaudu….

Kes siis veel … tegelikult ikka need, kes juba niikuinii turul tegijad. Mingid IT gurud ajavad seda “omaasja” niikuinii veebis per 24H. Neil omavahelist blogi pidada.. no ma ei tea…

Kellele me siis veel blogimist õpetada? No mingitele kes tahavad turule tulla. Kuid selle turule tulekuga on paraku hetkel nii, et kui see asi on ikka hea, siis ostetakse seda ka ilma igasuguse blogita. See blogimine on nagu netifoorum. Kleepigu see siis omale see kodulehe külge?  Või mis veel lihtsam – tehku oma veebileht. Milleks pidada blogi ja millest siis blogida? Ausõna, mina ei ostaks siis kindlasti nendelt firmadelt mitte midagi, kes peavad mingit jaburat blogi ja läbi selle lisavad blogiruumi lisaks igasugust saasta.

Mõned päevad tagasi oli alles mingi USA veebipoe reklaam blog.tr.ee lehel. Laiutas seal ja tekitas minusuguses inimeses põlastust.

Ok, eks see ole kitsal ajal viimase pigistamine sidrunist.  Samas blogi maastikule millegi sisse söötmine ei ole sugugi raske….

Aga ei hakka mina teid TASUTA õpetama. Üldse ei hakka õpetama. Mulle meeldib üksi nurgas sussi sahistada ja elu mitme mätta otsast korraga vaadata.

Aga need, kes sinna plaanivad minna … teate, minge rääkige mingi 6-8 aastaste lastega. Teile jagatakse ideid selliseid, et te ei jõua neid ära teostada. Lapsed on veel selge vaatega ja näevad meie hapuks läinud elu kõrvalt ja kordades paremini, kui me seda endale tunnistada suudame….

WC kultuur või kultuuritus

Tekkis kummaline mõte, et kas meie noortele ei õpetata, kuidas tuleb tualetis käia?

Käisin perega mina Tallinnas ühes suht korralikus kohas söömas. Peaks mainima, et tegemist on viietärni kohaga. Istusime ja nautisime suve ning head sööki ja jooki. Lauad olid enamus täis ja kohal olid ikka suuremalt jaolt eesti “rikkad ja ilusad” .. . parfüümi hais oli selline, et hingata poleks vist midagi olnud, kui ruumis sees oleks pidanud istuma.

Minu pisipiiga aga hakkas nihelema ja sinna “majja” nõudma, kus kuningas kah jala käib… Läksin siis temaga kempsu. Läksin aitasin siis piigal oma hädad ära teha ja pärast veel käed kah pesta.. Lisaks veel üle vaadata, et temast mingit korratust maha ei jääks. Tegemist ikkagi väikese lapsega.

Käisime siis ära ja läksime sellest ruumist välja, sest kuigi koht on selline eliit, ikkagi on üks enda kergendamise koht naistele ja teine meestele.  Meie väljudes ootas üks tõeline “piff” uksetaga ja tormas uksest sisse. Kuigi mul oli plaan endal kah minna, siis otsustanin, et viin piiga issi juurde ära ja tulen tagasi.

Kui ma tagasi laua juurest jõudsin oli uks ikka kinni. Peagi väljus sealt see samane piff õnnis ilme näol. Minagi läksin siis uuesti uksest sisse ja …… ehmatasin ennast kringliks. Terve prilllaud oli kollaseid plekke täis… taga püsti seisev prilllaua kaan samuti…

Tuleb tõde tunnistada, et mina ei suutnud sinna oma häda tegema minna. See oli kohutav vaatepilt. Igatahes tulin tagurpidi uksest välja. Läksin tagasi laua juurde ja jõudsin selleni, et kannatan parem ära. Pärast lähen lihtsalt kuskil mujal ja käin ära.

See piff istus aga meist natuke kaugemal lauataga rõõmsalt edasi ja oli selline tõeline “eliitpomm” edasi ….

Kange tahtmine oli talle juurde minna ja öelda, et mine korista enda järgi ära kah…

Üks tähelepanek on mul veel… tavaliselt just sellistes kohtades, kus käivad sellised tõelised pifffid ja “eliidid” seal on ka tualetides tihti kohutav olukord, kui just hommikul ei satu sinna…

issanda loomaaed on ikka suur ….