Lollitame rahvast mõnuga?

No nii, kana “munes” jälle… tühja koore. Kuidagi stabiilselt tekib tunne, et kohati mõni kodanik arvab, et kui kõvasti kaagutada ja tiibadega vehkida, siis saab tühjast munakoorest päris muna… Tegelikkuses ei toimunud mingit kvalitatiivset tõusu vaid kõik on endiselt üks häma, soovunelm, tühi kõlks ….

Eesti majandus on sitas seisus. Kas see peaks mingi uudis olema? Kuid tehtud on hulk mingeid tobedaid otsuseid – kiirustades-rabistades ja nüüd üritatakse lappida seda, mis lappimise tulemusena kärises. Mingid valitsusremondid ja uued juhid ei muuda seda. See on pigem üritus saada pumba juurde, et siis jälle rõõmsalt mingit “mannat” omale tasku pumbata. Ma ei õigusta siinkohal Ansipit, sest tuleb tõde tunnistada, et ta on paras selgrootu tegelane. Võimul on ta kah pigem seepärast, et mitte Savisaar võimul ei oleks. See oleks veel hullem, sest Savisaare puhul oleks veel venemaaga “diili” tegemise oht olemas, mis nagu me kõik kes oleme NSVL ajal elanud teame, ei allu ühelegi reeglile ja 1940 aastal seda baaside “ratsionaalset” lepingut me juba oleme näinud…

Mismoodi edasi? Mina täiesti tavaline inimene tänavalt arvan, et ikka üks pisike samm korraga.  Võlg on võõra oma – laenudega elamine on meie lastele kirve selga võtmine. See laenukoormus on meil juba niigi suur. Riigi mastaabis siis.. Üritaks tasa ja targu.

Mis veel? Mõttetud raharaiskamised tuleks ära lõpetada. Igaastase “ranitsaraha” võtsime ära aga vanemapalga numbrit tõstsime..  Ei ole arukas tegevus – kuid egas hetkel polegi midagi arukat, kui õiguskantsler tegeleb vee sogaseks ajamisega. Sulatab möödaunud aasta lund … tehtud tegusid olematuks ei muuda.

Lolle vigu ei anna enam teha. Ned on juba tehtud. Muuta neid – ma ei usu. Samuti tarku tegusid teha ei saa, sest üks rebib särki ja kireb,  populistlikult.. Teised saadavad vanurid sotsiaalministeeriumi juurde piketeerima olematu asja vastu..

Kus on loogika? Polegi loogikat.

Riik saab ikka vastu pükse, sest eestlase nutikus on teada ja ikka leitakse kuidas saab odavamalt. See aksiiside tõstmine oli tühi töö, sest salakuap jõuab eestisse ikka. Nüüd juba suuremas mahus, sest piirivalvur on kah inimene… ja keskerakondlane kah, sest käib turult salasigarette ostmas…

Inimesed ei ole puunukud!

Mängivad kuus poissi liivakastis. Vanuses 5-8 aastat. Nad mängivad linna vallutamist. Keset liivakasti on ehitatud suur loss ja liivakasti servades kahel pool on vägi. Üks poistest seisab teistest natuke eemal. Vaatab nende suhtlemist pealt ja tema nägu väljendab kohati kurbust ja kohati ükskõiksust…

Üks viie aastane teisele kuue aastasele, kes peavad nö. dialoogi : ” Mida ma saan sinu heaks teha? “

Kuuaastane vastu: ” Tee midagi konkreetset ära jahu siin nagu sotsiaaltöötaja. Kuula mis ma sulle räägin!”

****************

Kaheksa aastane teisele kuuaastasele: ” Miks sa nii tegid? Miks sa ei teinud teisiti? Kas see 5 aastane on loll, et ta ei oska asju õieti teha? Mina tean kuidas tehakse!”

Kuue aastane vastu: ” Jah, ma olen sinuga nõus” ( just nagu tõeline tagumikulakkuja kunagi)

****************

Korraga astub seitsme aastane keset liivalossi ja ütleb : ” Nii aitab sellest! Nüüd teeme nii …. ( sinna otsa järgneb hulk asjalike taktikalisi plaane ja tegevusjuhiseid). Kui keegi vastu vaielda tahab, siis võib ta teise liivakasti minna!”

Viie aastane: ” Mul läks see tinasõdur katki. Mida ma teen?”

Seitsme aastane: ” Selle katkise paneme tagalt kaitsma. Ükski tinasõdur ei lähe üle parda!”

Ma ei tea, miks mulle see elust nii tuttav tundus. Tükk aega vaatasin nende tegutsemist pealt ja kuulasin.

Kuid lugupidamine selle seitsme aastase vastu aga järjest kasvas ja kasvas…. See poiss teab, mis maksab sõna. See poiss mängib tinasõduritega ja arvestab kah nendega.  Nagu arvestab ta kaasmängijatega – mitte ei räägi sellest ainult. Tõeline tegija, kes teab mida teha ja kuidas võtta vastutus.  Salamisi nimetasin ta enda jaoks “koloneliks”.. kahju vaid, et kui kool hakkab, siis ta läheb tagasi oma kodukohta ja sellised tõsised õppetunnid muutuvad olematuks.

*****************

Teised puidust.

Mõrvarite paljastus

Need samased teed, kus meie iga päev mingi osa oma ajast veedame… Kes roolis istujana, kes kaassõitjana… Ometi, meie teedel on hetkel palju neid, kes on meist kordi nõrgemad.. rumalamad ja ei oma mingit teavet liikluseeskirjadest… Ometigi, meie oma möirgavate mootorite ja raske jalaga – läbinud autokoolid ja omades nähtavat aega sellel plasttükil peaksime olema targemad, kuid me ei ole seda

Ometigi peaks meile sünniga olema kaasa antud üks omadus, mida võiks nimetada mõtlemisvõimeks ? Või on seda palju tahetud?

Meie teed on täis allaaetud loomi. Ainuüksi täna hommikul 12 km lõigul nägin ma nelja allaaetud korjust. Kõik pisiloomad. Õnneks või kahjuks. Sedakorda. Kuid pole harvad juhused, kui ma hommikul teeääres näen allaaetud kitse või ka põtra. Tee on kaetud siis tavaliselt paksu vere kihiga ja see ajab lausa öökima…

Mis on selle juhi ajudes, kes sõidab otsa rebasele?  Täna hommikul nägin ma sellist juhti. Otse minu ees sõitis viienda seeria bemm… Mina nägin seda rebasekutsikat kaugelt. Mõlemal oli meil kiirus umbes 100 ringis, sest lubaud ongi ju 100. Rebasekutsikat teeservas nähes võtsin kiiruse maha ja eeldasin, et ees sõitev juht teeb sama… Ometigi rammis ta hooga seda rebasekutsikat Natukene kiirust vähendades oleks jõudnud see rebasekutsikas üle tee…

Rebasekutsikas lendas vastassuuna vööndisse ja kui mina tema kohale jõudsin, tõmbles ta teel ja kiunus … surm ei olnud silmapilkne … Leevendasime tema agooniat ja viisime ta teisele poole kraavi …

See ei olnud minu jaoks esimene kord, midagi sellist teha …. Ometigi paneb see mõtlema, et kas tõesti sama vähe hoolime me ka teiste inimeste ja endi eludest ?  Kas kõigis on peidus mõrvar? Tapja, kes tapab rahulduse saamiseks?

NB! Siinkohal tahaks mainida, et tean ka neid juhuseid, kus ei saa pidama ja kõik toimub liiga kiiresti .. seega õigustada võib alati … kuid kas peaks?

Pubekad ja Aju-Saagim

Pubekad said kokku. Juttu jagub kauemaks nagu teada…

Üks pubekas teisele .. ise keerutab Õhtulehete näpuvahel: Kuule, kas see on see Saagimi mutt?

Teine pubekas: No jah, nii nad seal kirjutavad…

Esimene pubekas: Kuule, kas ta pole sama vana, kui Madonna?

Teine pubekas: Kuule, ta on vist vanem. Vist sama vana kui see neegrist laulja Turner…

Esimene pubekas: Miks temast kogu aeg lehes kirjutatakse?

Teine pubekas: Hapukurgi hooaeg pidi ajakirjanduses olema. Siis hakatakse vanadest ja koledatest kirjutama.

No jah, mis teha …

Need “kuramuse” filmiblogijad ja blogijalugu

Hommik ja õues paistab päike.  Õnneks, sest muidu ma arvan, et mul oleks tunduvalt kehvem tuju.  Varahommikused kastepiisad suutsid natuke leevendada seda, mis jäi eilsest õhku rippuma.  Kahju on vaid sellest, et Tiiuspaika tänane blogijalugu on kuskil ajahämarustes kinni. Pole lugu, aitame natuke kaasa.

Daki supi proovisin ma mingi aeg järgi. Sattus olema üle natuke mahla kodus. Kuna aga suvine aeg on segane, siis jäi sellest ka kokanduse õudusunenägu tegemata.

Avastasin, et nende “kuramuse“  filmiblogardite seal lasevad ringi toredad inimesed Ulmeguru oli esimene avastus… Metsavana tunnen ma niikuinii…  Täna avastasin teise MNC .. pole lugu, täitsa pandav poiss      No jah, nali naljaks – mõned asjad on vahel lihtsalt mingit moodi.  Egas ma neid filmiblogisid ikka loe küll.. see oleks palju tahetud

Samas, miks alati mul tuleb meelde üks vana vene multikas, kui näen kodanik Kruve blogipealkirja ? Selle multika pealkiri oli “Kutsuke Auh” ja rääkis koerast, kes kartis …  No jah, juhtub.

Sõnavabadus – MY ASS!

Sõnavabaduse reostaja, õigluseta alatu, lugupidamisvõimetu, empaatiavõimetu – kõik ilusad ja üllad sõnad, mida on minu pihta loobitud nagu pussnuge. Lugedes täna Postimehes kommentaare tekkis tunne, et pool eestimaad on üks haigete variseride kamp. Ninaees räägitakse õiglusest ja empaatiavõimest – kuid salamisi pekstakse anonüümsena lehekommentaarides segast.

Loe ja imesta vaid… Hetk, kus pole kohta millekski muuks kui kaastundeks ja leinaks – süüakse usinalt teist eestlast. Muidugi ei hakka ma mitte rääkima lehe toimetajatest, kes peaks sellised kommentaarid lihtsalt kustutama. Sõnavabadus my ass!

See sõnavabadus on tekitanud olukorra, kus iga joodikukalts ja juhmard, kes leiab enda õigustuseks piisavalt hea argumendi võib verbaalselt oksendada teiste inimeste tunnete peale. Ja hoidku jumal selle eest, kui nad rikuvad seadust – jäädes kiiruskaamerale vahele 10 km kiirema sõidukiirusega, kui lubatud…. Siis seda riigi ja teiste inimeste siunamist… Samas, sobrada surnud inimese hinges – no seda suudab vaid teine eestlane.  Head isu!

Ma ei mõista siiani, miks leht hoiab lahti kommentaarid surmajuhtumite juures? Kui inimesed on autõnnetusel hukkunud, meie kaitseväelased saavad surma, kui mingi muu õnnetus on juhtunud – ikka leidub hulk kes käib ja siunab neid – ometigi on see justkui nende perekonna mõnitamine.  Mis kuradi sõnavabadus see on, kui inimest võib kes tahes mõnitada? Eriti neid, kes parasjagu leinavad….

Ma ei tea, kuidas enamusele inimestest see toimimisviis vastu ei hakka? Kas alles siis, kui oma perekonnas juhtub midagi sellist MÕISTETAKSE, mis tegelikult toimub? Või kas siiski?

Selline lihtlabane mõte, et kui keegi on hukkunud, antud juhul siis kaks kaitseväelast – siis pole koht rääkida sellest, mis keegi arvab sellest sõjast ja selle sõja mõttetusest ning ka sellest kas ja kuipalju keegi teenib seal ( tean, et vähem igatahes, kui soomes ehitamas käies ). Pekske siis segast sellel teemal, kui Kadri Must või Evelin Sepp jälle õigustavad seda, miks nad poolt hääle andsid missioonide pikendamiseks…. siis laske palju torust tuleb. Jätke surnud inimesed rahule!

Teeme ise! Kurat võtaks küll…

Kui nüüd päris aus olla, siis ma sedakorda üldse ei mõelnud terve nädal fotojahile. Mul keerles peas, üks teine mõte – noor ja vana – ja see sinane üritus läks täitsa meelest. Muidugi tahaks siinkohal tähelepanu juhtida sellele, et aeg oleks kõigil jahtijatel hõlmad vöövahelt välja võtta ja kah natuke ennast liigutada.  Üks tore projektijuht kuluks meie endi piltide näituse jaoks ära.

Tänapäev ja meie endi aeg on tore asi, kuid kui me ise ei tee selle heaks midagi ära, siis muutub see kellegi teiseks ajaks. Pärast takkajärgi võime vaid netida, et kõik mida me tegime oli lolli näoga vaatamine ja endale vastu rinda tagumine – mina mõtlesin teisiti. Kuid siis tekib alati küsimus, et mida sa ära tegid?

Seega, kõik alalised fotojahilised – teeks siis koos midagi ära? Võtame kasvõi alaliselt esindatud jahilised:

Tegelinski, Leheneeger, John Smith, Punapea, Juta, Digistoop …. võtke korraks oma mõtted nüüd taskust välja, ja aidake see üritus lõpuni viia. Kukupail ma tean on mingid mõtted. Meriti kavatsen ma kah kaasata … jõumeetodil. Ja Yksikhunt .. temaga läheb lihtsalt, tal pole lihtsalt pääsu. Seega, teeme siis koos midagi ära ? Teeme ära, et sellest ajast saaks meie aeg…

Kõiki keda ma nüüd ei nimetanud ja kes fotojahil osalevad – ma lihtsalt ei tea isegi ligikaudselt teie asupaika ja teie tegemisi, kuid hea oleks, kui kellegil oleks mõni idee ja mõte – ehk jagate seda ja lööte kaasa .. nagu näiteks Oudekki, kes vist lehvib mitme riigi vahet….

Teeme sellest siis OMA AJA! No läks targutamiseks .. aga mõne pildi ikka leian veel ka selle nädala fotojahiks

Teised toredad meie aja kangelased teevad seal klõpse

Teate SÕITKE SEENELE!!

Hommik. Loen eile õhtuseid kommentaare ja mida ma näen.. Rahvas käinud jälle rõõmsalt asjaväliselt segast peksmas. Lahe omamoodi, kuid ausõna, tirriterimine on ka sama tüütav, kui liblikad, roosad kleidid ja baleriinid…

Samas, eks head tuttavad võivad lugeda sealt, miks sikutan ma seda köit.  Muidugi ei muuda see seda, et te kõik olete ühed parajad perverdid, kes kohale jooksevad selle peale, kui mina prääks teen

Ma võin ju prääksuda palju tahes, kuid ka see peaks teie ego boostima  ( tõlge on zeeta juures). No egas ikka ei pea küll Kuid te tahate ja siis on keegi kelle kaela seda mõnuga ajada

No eks ajage.. mina teid keelata ei saa ja kui aus olla ei tahagi .. seega teate.. käige sellel tänasel vabal päeval kõik hoopis SEENELE! Mina käisin fotokaga, kuna seeni meie majas ei sööda. Teie võtke korv ja kauduge metsa, selle asemel, et siin segast panna

Meheks iial sa ei saa …

Sõitsin täna hommikupoolikul kodupoole ja raadiost tuli “Terminaatori” Ajateenija.. Kuulasin neid sõnu ja mõtlesin omaette …

“

Ja siin põhjatähe all me võime vabadusse uskuda
Kuid meheks iial sa ei saa kui pole olnud ajateenija

“

Sellega seonduvalt meenus mulle kaks pisikest fakti.
Esimene oli see, et kui ma veebruaris aitasin ühel sõbral, kes on firmajuht kokku panna ühe meeskonna. Tema ise pani teise. Kui ta aasta-kaks tagasi veel kasutaks selleks personalifirmat siis nüüd lihtsalt enam ei kannatanud seda raha neile maksta. Nii pani tema oma tõekspidamiste alusel kokku meeskonna ja mina teise.  See kelle mina kokku panin on seni töös nagu üks mees. Teevad oma tööd hästi ja ime küll, seni ei vaja väljavahetamist neist ükski. See mille tema kokku pani – vedas välja suveni ja kuumade ilmadeni….

Paar päeva tagasi ta helistas jälle mulle ja ütles, et tööd on juurde tulnud, üks meeskond( teine lagunes ju suvel laiali )  ikka veel vaja kokku panna. Lihtsalt teised enam ei jõua.  Avaldusi 4 koha täitmiseks oli 90.  Haridust ja kogemusi seinast seina. Lappasin neid CV-sid täna lugeda. Tema oli oma aruga tõstnud peale need kes ei sobi ja allapoole need, kes siis tema arvates oleks sobivad. Keerasin muidugi oma aruga selle peapeale ja nentisin, et ta ei tea ikka asjast tuhkagi( naljakoht ).  Igatahes valisime välja 16 sellist, kellega on vaja pikemalt suhelda. Kes on vaja proovile panna.  Tutvustasin talle oma ideed ja siis ta taipas.  Need 4 kelle ma eelmisel korral kokku panin olid kõik ajateenistuse läbinud. Kahel neist oli teenistus 11 kuud ja kahel 8 kuud.  Tema kokku pandud meeskonnal aga oli ajateenistuse läbinud vaid 2 meest ja mõlemad 8 kuu mehed.

Teine pisike asi meenus mulle veel. Meie presidendi poeg on ajateenistuses hetkel. Üks teiste seas. Täpselt samasugune ajateenija, kui kõik teised.  Teeb kätekõverdusi ja kui miski nihu läheb, saab ta täpselt sama mõõduga, kui teised. TAL EI OLE ERILISE STAATUST. Samuti ei ole teistest parem ega halvem. Ta on üks teiste seas.  Samas, ise oskab ta kanda vastutust mille nimi on ” seisus kohustab”.  Minu täielik lugupidamine selles suhtes.  Tubli poeg on meie presidendil.

Seda kõike kirjutades tuli mulle meelde veel kolmas lugu.  Brigaadikindral Urmas Roosimägi arvamus meie kaitseväest ja selle ümber toimuvast. Hr. Roosimägi on samuti mees, kelle ees tuleb müts maha võtta. Teised võivad oma auastmetest/ametinimetusest kinni hoida ja ennast suureks puhuda palju tahes, tema on lugupeetud ka ilma selleta. Kuid ma usun, et ükskõik, kes on vähegi selle mehega kokku puutunud ja kui öelda sõna “kolonel” siis teavad kõik kellest on jutt. Ja jutt on enamjagu lugupidav.

.. tupelihaste treening….

Täna hommikul avastasin, et Prl./Pr. Merle Liivak ( ei tea staatust ja ei huvita kah ) oli käinud ütlemas uue ajakirja kohta oma nägemust. Tore on, kui talle korda läheb. Ehk selles konnatiigis muutub kah midagi ja sellest uuest Anne&Stiil ajakirjast, ei saa järjekordne promoüritus Saagimimuti poolt kuulsaks “nimetatud” tõsielu isikutele.

Või siis ka nagu Nirti ütles : Naistele õpetus, kuidas tupelihaseid treenida…  – ei osta .. tehke seda Perekoolis.

Samas pani see mõtlema, et miks ma teist korda enam seda Anne&Stiili jaoks loodud blogi uurima ei lähe. Avastasin, et kunagi ei lähe selles stiilis peetavaid blogisid teist korda uurima… Nimelt, neil on kommentaariruum kinni. Just nimelt nii kinni, et kirjutad oma kommentaari ja siis, kui blogi pidajale meeldib – avaldab selle kommentaari. See on nagu positiivne PR või siis “hea inimese” mainekujundus.

Ühte sellist blogi tean lambist öelda. Sirje oli mu alaliselt loetavate  hulgas ( uskuge mind, isegi kui meie põhimõtted ei sobi, on ta ikka jube vahva tots  ) siis viimasel ajal ma sinna ei kipu. Solidaarsusest ja mõistmisest võiks, kuid ikkagi. Kuidagi ei kipu sinna tagasi…. Just need kommentaarid, mis ei jõua arutelusse vaid ootavad vahel päevi, et saada nö. toimetatud.

Minul kah ei jõua linkidega kommentaarid kohale kohe. KUID AINULT KOOS LINKIDEGA. Põhjus lihtne, kui ikka käiakse minu blogis enesele tähelepanu küsimas – ei osta. Või siis pornosaite riputamas. Kuid need ei jõua kohale.

Sellise valikulise kommentaaride sõelumisega aga näitab inimene välja seda, et ta ei taha vastutada oma sõnade eest. Mõistan ma neid kes vahetevahel panevad mõne kirjutise kommentaarid hoopis kinni. Lihtsalt inimene ei taha, et talle selle teema kohta midagi öeldakse. Tal on OMA SEISUKOHT ja see seisukoht on just selline nagu see parasjagu on. Kellegil pole õigust seda oma ütlemistega muuta. Kui kommenteerimise ruum on kinni, siis on selge – teiste arvamusi ei taheta.

.. ja minu kommentaariruum on lahti – seega turmtuld!!!