Ma olen pikalt seda asja eneses arutanud, et miks kurat see uus ajakiri Anne&Stiil mind nii marru ajab.  Seni on seda suutnud vaid üks ajakiri ennem seda teha – st. ennem esimese numbri ilmumist on mulle selge, et ma ei taha seda ajakirja mitte kätte kah võtta, sest sealt ei ole midagi head tulemas. See oli Cosmopolitan. Paar korda sirvides veendusin selles aga täiesti.

Foto NAGI's: h o m m i k u v a l g u s e s

Täna lisaks Britti blogi lugedes sai mulle selgeks. See on Merle Liivaku isik. Ta sööb seda võileiba nö. valepidi.

Ma ei tea, kes on selle ajakirja omanikud, kuid hetkel MASU ja TÄPE ajastul ei ole normaalne, et maksejõulistele klientidele nö. näkku sülitatakse. Noored inimesed ostavad ajakirju putkast. Siis kui raha selleks on. Minu ealised hakkavad planeerima juba suve teises pooles, millise ajakirja järgmiseks aastaks koju tellimine teda huvitab.

Igatahes on see ajakiri Anne&Stiil, mida ma kohe KINDLASTI järgmiseks aastaks ei telli. Kuigi Anne käib mul see aasta, siis edasi ma seda ei telli. Makske kasvõi peale. Kui eelreklaam on juba nii häiriv, siis sellest ajakirjast pole midagi head oodata.

Muuseas, eelmisel aastal rääkisime just töökaaslastega, et kes millise ajakirja telib. Meil nimelt käib ajakirjade rotatsioon ja paremad ning sisukamad tellivad inimesed endale nö. lisaks, mis siis ei käi teisi mööda. Tänasel kohvipausil aga jõudsime kõik koos istudes ja arutades selleni, et keegi ei telli see aasta omale Anne&Stiili. Kõigil on eelnevast Merle Liivaku väljaütlemisest nii kõrini ja sellest sisust ei ole head nahka oodata, seega … loobume.

Mis teha, see ajakiri sureb välja, sest jutu käigus selgus, et nii mõnegi tuttavad, arvavad samamoodi. Tundub, et Merle Liivak on sellele ajakirjale mis pole veel sündinud karu teene teinud. Stabiilsed kliendid kaovad. Põhjus, Merle Liivaku suhtumine oma lugejatesse pole usaldusväärne.