Täna hommikul avastasin, et Prl./Pr. Merle Liivak ( ei tea staatust ja ei huvita kah ) oli käinud ütlemas uue ajakirja kohta oma nägemust. Tore on, kui talle korda läheb. Ehk selles konnatiigis muutub kah midagi ja sellest uuest Anne&Stiil ajakirjast, ei saa järjekordne promoüritus Saagimimuti poolt kuulsaks “nimetatud” tõsielu isikutele.

Foto NAGI's: t s i k k ...

Või siis ka nagu Nirti ütles : Naistele õpetus, kuidas tupelihaseid treenida…  – ei osta .. tehke seda Perekoolis.

Samas pani see mõtlema, et miks ma teist korda enam seda Anne&Stiili jaoks loodud blogi uurima ei lähe. Avastasin, et kunagi ei lähe selles stiilis peetavaid blogisid teist korda uurima… Nimelt, neil on kommentaariruum kinni. Just nimelt nii kinni, et kirjutad oma kommentaari ja siis, kui blogi pidajale meeldib – avaldab selle kommentaari. See on nagu positiivne PR või siis “hea inimese” mainekujundus.

Ühte sellist blogi tean lambist öelda. Sirje oli mu alaliselt loetavate  hulgas ( uskuge mind, isegi kui meie põhimõtted ei sobi, on ta ikka jube vahva tots  ) siis viimasel ajal ma sinna ei kipu. Solidaarsusest ja mõistmisest võiks, kuid ikkagi. Kuidagi ei kipu sinna tagasi…. Just need kommentaarid, mis ei jõua arutelusse vaid ootavad vahel päevi, et saada nö. toimetatud.

Minul kah ei jõua linkidega kommentaarid kohale kohe. KUID AINULT KOOS LINKIDEGA. Põhjus lihtne, kui ikka käiakse minu blogis enesele tähelepanu küsimas – ei osta. Või siis pornosaite riputamas. Kuid need ei jõua kohale.

Sellise valikulise kommentaaride sõelumisega aga näitab inimene välja seda, et ta ei taha vastutada oma sõnade eest. Mõistan ma neid kes vahetevahel panevad mõne kirjutise kommentaarid hoopis kinni. Lihtsalt inimene ei taha, et talle selle teema kohta midagi öeldakse. Tal on OMA SEISUKOHT ja see seisukoht on just selline nagu see parasjagu on. Kellegil pole õigust seda oma ütlemistega muuta. Kui kommenteerimise ruum on kinni, siis on selge – teiste arvamusi ei taheta.

.. ja minu kommentaariruum on lahti – seega turmtuld!!!