Lihtsate inimeste rõõm – võimalus lasta ennast volikogusse valida. Kui aus olla, siis mul polegi selle vastu midagi – las kandideerivad – kuid siin hakkab hoopis rohkem rolli mängima see, mida nimetatakse vastutuseks. Kui paljud nendest volikokku kandideerijatest on nõus vastutama? Mina ei upita ennast sinna püünele, sest annan endale aru, et see mis selle nö. auga kaasneb ja kogu see tähtsus – nõuab ka samapalju vastutust.
Nagu mul seda vastutust vähe oleks … Selle au aga kaalub ta kolmekordselt üle. Võibolla olen mina loll, kuid vaadates oma koduvalla kandidaate – ausõna – ma ei loe sealt ühtegi uut nime välja, kelle poolt tahaks hääletada. Nad on kõik au, tähtsuse ja edevuse jahtijad. Vanadest olijatest on vaid kaks sellist, kes on ikka ja jälle volikogus. Ok – kaks on täiesti piisav hulk selle seltskonna peale. Kas neid oleks sinna juurde vaja? Minu arust mitte. Sellistel rasketel aegadel oleks hoopis vajalikum sinna sellist seltskonda koguda, kes ka vastutada suudaks.
Lihtsate inimeste väikesed rõõmud – just nii nimetaks ma neid kohalike omavalitsuste valimisi … Sinna juurde punt tegijaid, kes suudavad ja tahavad midagi ära teha. Peamine – kes suudavad. Suutmine aga nõuab teadmisi ja oskusi. Nõuab ränka tööd endaga just, et olla objektiivne ja stabiilne just üldisemas plaanis. Teha ära objektiivselt see, mida on vaja, mitte see mida omaksuks on vaja sugulastel … tuttavatel … sõpradel …
Algab ööliblikate tants lõkketule ümber …
Mõtted kõigist taskutest 
sept. 15, 2009 @ 16:17:22
Samas on ka see huvitav tendents, mida enda puhul saan ja julgen laiemalt vaadelda – tahtmine on midagi ära teha, ent mitte miski ei kutsu kandideerima.
Muidugi tahaks, et kui ma miskit teen, siis ka tegijaau mulle jääb, ent see on minu jaoks iseenesest mõistetav KAASUS, mitte aga eesmärk. Näiteks korraldasin ma peaaegu ainuisikuliselt (koos oma elukaaslasega) ja viisin otsast lõpuni ka läbi Savisaare vastaste allkirjade kogumise, ent kogu au haaras endale ERL. Minule jäi vaid hea tunne südamesse, et sai miskit korda saadetud ja korraldatud SUURIM meeleavaldus taasiseseisvumise ajal. Eesmärgiks oleks siiski millegi ära tegemine, mida mina kui väikelinnakodanik näen igapäevaselt ja tunnetan omal nahal.
Väga väga suur osa inimestest liigub internetimaastikul ringi ning nad tahaksid kohta, kus saaks julgelt ja korralikult oma arvamusi avaldada KOV tegemiste kohta. Rääkides NÄITEKS spetsiifiliselt Keila linna vahenditest, siis on selleks vaid üks neljandajärguline foorumikökats, mis on tehtud VÕIMALIKULT ebamugavaks, et jumala pärast sinna keegi miskit ei kirjutaks.
Puudub SUHTLUS linnavalitsejate ja linnarahva vahel, et tõesti linna esindajad saaksid öelda – me esindame linna. Kui linnarahvast ei kuulda kolm aastat ja 11 kuud, siis esindatakse ju vaid iseennast ja iseenda mõtteid.
Minul oleks väga palju ettepanekuid ja ideid, kuidas oma kodupaika paremaks teha, ent mitte miski ei tõmba mind sinna bürokraatiasse. Mitte miski, isegi mitte kuulsusejanu, sest see läheks vastuollu minu põhimõtetega.
sept. 16, 2009 @ 10:22:50