Ammu pole mind miski nii ärritanud, kui see mida Postimehest lugesin.  Kange tahtmine oleks öelda, et kuulge kasvage suureks ja hakake elama.  Kui mingid kaks nolki on pidevalt probleeme tekitanud ja nad lihtsalt paika pannakse, et tervik koos ei laguneks, siis tuleb ving ja hala.  Seda, et nad on probleemsed tunnistasid nad ka ise. –  “Me lubasime, et meie käitumine enam ei kordu, kuid meile vastati, et see neid ei huvita.”

Seda lugedes on kogu asi isegi mulle, kui kõrvaltvaatajale selge. Kaks nolki saboteerisid üritust. Teised kaevasid kaevikuid ja tegid tööd need kaks aga kas luuserdasid või ostsid enda eest töö tegijaid. Sinna juurde veel ka see, et tavalises ahjuvalves kas jäädi magama või siis jälle osteti enda eest keegi, kes nende töö ära teeks. Tegemist ikkagi miljonäri poegadega. Harjunud raha võimuga. Andmata endale aru, et ajateenistus on selleks, et oskusi omandada mitte neid kõrvalt vaadata ja endale raha eest vaba aega osta.

Tehti neile siis veidi stressilaagrit – ehk siis anti võimaluse piires neile tagasi see, mida nad ise tegid.

Sellega seoses meenub viimase aja kõige kummalisem juhus , kui juhtus liiklusõnnetus, kus autos oli terve pere. Ema, isa ja laps . Suurest ehmatusest tegi isa püksid täis, sai autost välja, jooksis põõsasse ja istus seal hirmunult. Autosse jäi kinni naine ja tema laps. Möödasõitvate autode juhid – MEHED – pidasid kinni, kutsusid kiirabi ja politsei. Aitasid lapse välja autost ja rahustasid naist, sest tema jäi kinni autosse. Likvideerisid võimaluse, et auto põlema läheks ja hoidsid last vihma eest varjus ja ei lubanud kiirabil teda üksinda minema viia, ennem kui päästeamet ema autost välja sikutas.

Ainus kellele see isane helistas oli oma ema. Ei politseile, ei kiirabile – vaid oma emale. Pärast seda, kui politsei oli ta leidnud ja põõsastest välja toimetanud hakkas ta käsi vehkides seletama, kuidas kõik teised on süüdi ja tema seda pole kohe mitte. Mis siis, et ise tagant teisele autole sisse sõitis.

Sellised isad kasvavad just sellistest allumatutest nolkidest. Kui neile kahele nüüd elu ja stressi näidati – siis kohe joosti emme põllepaela külge kurtma.

Ligi pooltest noortest ajateenijatest on põllepaela sündroomiga. Stressi ei talu, midagi ei suuda ja ainus millele mõeldakse on see, kuidas oma elu ilma ennast pingutamata läbi saada. Mul tekib alati küsimus, mis edasi saab? Millised naised tahavad selliseid mehi?