Tallinn… masendav linn, täis lõputuid tühiseid siblijaid ja tundub, selles pole midagi tõelist ja väärtuslikku. Suure ala peale võib leida ühe pisikese killu midagi sellist, millele saab külge panna nimetuse VÄÄRTUSLIK.

Mis siis minu arust on tallinnas väärtslik ja väärtus omaette?
Tallinnas on olemas omamoodi olemine, mis on justkui pärit kuskilt renessansi ajast, seda peenikese vinena levivat hõngu on tunda siis, kui meeletu kiirusega tormad läbi vanalinna, et jõuda Balti Jaama. Siis, kui oled rongis maha istunud, siis jõuab see hõng alles sinu teadvusse. Ennem pole sul aega seda lihtsalt tähele panna….
Tallinas on hästi palju inimesi. Seal saab ära kaduda inimeste sekka. See on üks väärtus tallinna olemisest. Sa oled olemas ja sind justkui pole olemas. Tanllin neelab su alla ja muudab su lihtsalt ühikuks sellest suurest inimmerest….

Ometigi, kui on vaid pisemgi võimalus, siis tormad tallinnast minema ja kaod oma koju, oma vaikusse ja oma olemisse. Püüad eemalduda nähtust ja kogetust ning vaatad üleõla tagasi, justkui kartes, et võtsid kaasa midagi üleliigset sellest melust.

Kodus ootavad sind tõredad ja kinnised inimesed, mis tuttavad ja teada. Vaatavad sind altkulmu ja ähvardavalt, juskui kartes, et tood neile kaasa võõra installatsiooni…
Ometi kardad sa sellist võõrast samamoodi, kui nemad….

Kui sa ei suuda ennast sellest juba rongis välja lülitada, siis ei jää muud üle, kui koju jõudes kaduda metsa. Sinna halli-rohelise müüri taha….

Hetkel teeb aga rong veel tsuhh-tsuhh-tsuhh…..

Advertisements