KOLM PÄEVA ELUST 6. osa

2 kommentaari

ELU ISE ( 2osa)

„Kas oled oma kuumuses otsad andnud?” kostub avaneva ukse krigin ja Triinu pistab pea ukse vahelt sisse.

„Tule sisse ja naudi, mis nautida on!” hõikan Triinule.

„Ei tule, sa kõrvetad mu naha maha. Ja siis olen ma laiguline ja punane – ühesõnaga kole,” on Triinul argumendid valmis.

„Kuidas arvad. Miks sa siis üldse sauna tulid? Tahad nagu Kiir külmal laval kügeleda? Kas see oleks sinu jaoks hea?” ei saa ma jätta iroonitsemast.

„Nahka maha ma igatahes maha kõrvetada ei taha!” on Triinu vastus kategooriline.

„No eks mängi siis edasi hädapätakat,” vastan, samas näen, et ta on siiski otsustanud lavale tulla.

„Aga ära enam nii suurt kappa viska,” palub ta.

„Hoia siis laval oma suu kinni. Nii parem hingata ja su nahk harjub sellega.”

Nüüd näen siis, et Triinu tõesti kannatab ja hoiab suu kinni. Paistab, et ta siiski lõpuks isegi naudib seda. Viskan väikse sortsu veel kerisele ja leian, et mullegi hakkab küllalt saama.

„Nüüd pesema!” tõusen otsustavalt ja Triinugi on varmalt minekuga nõus.

„Jah, sedakorda aitab,” vastab ta ruttu.

Muigan endamisi. Sind ja su kannatust. Võtan eesruumist külmavee ämbrist pudeli kaljaga. Avastan aga samas, et teine pudel seisab tühjalt nurgas.

„Kas sina jõid enne selle pudeli tühjaks?” küsin Triinult.

„Jah, janu oli, selle hirmsa kuumaga. Valasin seda endale ka kehale ja pähe, see peaks hea ju-me andma.”

Luban oma mõttes, et Margusele ma seda ei räägi, ta saaks väga vihaseks. Nüüd siis pole juua miskit. Üks pudel oli mõeldud naistele ja teine meestele, ei taha mehi ka ilma jätta. Panen pudeli tagasi nõusse külma.

„Anna mulle ka juua!” upitab Triinu ennast pudeli poole.

„Ära puutu. Sa juba „jõid” meie pudeli ära. See pudel on meestele,” laususin pahaselt ja näen Triinu näos jahmatust.

„Kas siis mõlemad pudelid polnudki meile? Kas mehed joovad ka kalja?” Oi mis ma tegin!” tuleb vabandusi ta suust nagu kuulipildujast.

„Pole midagi,” loon käega. „Mis tehtud, see tehtud. Peseme ennast puhtaks ja lähme tuppa. Seal ikka miskit juua on. Ehk on kaljagi.”

„Vabanda. Aga sina ju ei saanudki juua. Võta siis natukene meeste pudelist,” on Triinul minust kahju.

„Ei, seda me ei puudu. Kõikide vahel peab valitsema võrdsus. Olgu see sulle edaspidi õpetuseks, et nii ahne ka olla ei saa. Soovitan siiski sul suu pidada, Margusel läheb ühe vaadi kalja tegemiseks omajagu aega, ja seepärast juuakse seda mõnuga. See pole mõeldud kehale määrimiseks nagu mingi poe solk.”

„Siin on palju kindlaid reegleid. Mikk juba rääkis osadest, kohvi keetmisest näiteks. Seda ei lubata siin majas naistel teha. Ega Margus ometi mingi naistevihkaja ei ole?”

„Ei ole. Kui elad 15 aastat ühes kohas ja ilma naiseta, ei taha sa, et sinu tehtud ja loodud maailma lõhutakse. Naised teadupärast armastavad kõik oma käejärgi ringi seada. Sellepärast ka see tava, et kohvi teeb ta vaid ise. Pean lisama ühe väikse mööndusega, et minul on lubatud kohvi teha. Ma olen tema loodud kunsti selgeks õppinud. Ja seepärast erandkorras on minul see luba.”

„No jah, sinul on see luba. Mis selles siis ikka nii erilist on?” püüab Triinu oma nördimust varjata.

„Küll sa näed!” vastan talle, sest tuppa tagasi minnes oli mul just kavatsus seda tegema hakata.

„Imelikud inimesed,” kommenteerib Triinu, see on õnneks ta viimane.

Juba riides ja toa poole teel küsib ta siiski veel midagi.

„Miks ühe toa uks lukus on ja kedagi sinna sisse ei lubata. Uurisin maja ja Mikk nägi mind seda ust katsumas. Nägin kuidas ta seepeale turri tõmbus. Mis saladused need teil on?” saab uudishimu temas jälle võitu.

„See on Marguse kabinet. Sinna ei lasta kedagi sisse. Sa pead sellega leppima, meeldib see sulle või mitte, nii juba kord on siin säetud,” vastan talle, et ta uudishimu taltsutada.

Juba on ta jõudnud igal pool kolada. Loodan, et ta edasi ei uuri.

Kaaru keksleb ümber meie, kuni me tuppa jõuame.

„Juba tagasi. Miks siis nii vähe? Kas linnavurle pole enam saunaga harjunud?” küsib Margus imestades meie kiire tagasijõudmise üle.

„Triinu ei kannatanud enam. Ja üksi ei viitsi pikalt olla!” seletan talle.

„Saatnud siis Triinu tuppa. Me oleksime tulnud ja sulle ise ühe korraliku sauna teinud,” kommenteerib Mikk minu vastust.

Selle jutu peale teenib ta Triinult võrdlemisi ühemõttelise ja omaniku õigusega pilgu, mispeale otsustab ta edasistest avaldustest loobuda. Paistab, et see hirmutas teda.

„Nii, siin on pott. Üle poole asjadest on hakitud. Ülejäänu jääb sinu teha,” ütleb Margus minu poole pöördudes.”

„Ja sina Triinu, ära rohkem paljalt õues ringi lippa. Ma ei jõua naabritele pärast ära seletada.”

Nüüd ma siis taipan, miks ta selline vaikne oli, kui saunalavale tagasi tuli. Ta käis ennast eksponeerimas. Kindlasti Miku pärast. Vaid Margus julges seda öelda. Vaatan Triinu poole ja näen, et ta on näost punane.

„Ma arvasin, et sauna taga on bassein!” hüüatab ta ennast õigustada püüdes.

„Seda me ka Mikuga arvasime!” ütleb Margus, vaadates muigel näoga Triinule otsa.

Samas haarab ta lauanurgalt oma suure saunalina ja hommikumantli ning läheb uksest välja.

„No jah, see oli loll tegu. Aga ma tõesti arvasin, et sauna taga on tiik,” jätkab Triin enese õigustamist. Kuigi ta teab väga hästi, et mina tunnen tema kombeid. Me oleme juba palju aastaid tuttavad, nii pika aja jooksul õpib nii mõndagi tundma.

„Pole oluline. Naabrid näevad ja see pole Margusele kerge. Ta elab siin juba aastaid üksinda. Kõik imestavad, et noor ilus mees, ja istub siin kui hunt üksi. Samas oli see ka hea. Siis jäävad need „pede“ jutud tema kohta ära. Nii, et ole rahulik,” räägin Triinule, nähes, et Triinu kibeleb juba uue küsimusega.

Teen asjaliku näo pähe ja saadan ta tuppa teleka kallale. Vaadaku seda, kuni ma kohvi tegema hakkan. Nüüd saan vähemalt kasulik olla. Kõik on ikka vana koha peal. Miski pole selle kümne aastaga muutunud. Kartul, vorst, kurk, muna on hakitud. Lisada vaid mais, hernes. Hakkida lisaks sibul ja paprika ning kodune suitsusink.

Hakin ja mõtlen omi mõtteid, kuni korraga kostub toast vali karjatus. Viskan noa lauale ja torman tuppa. Kaaru on aknast või veranda uksest sisse tulnud ja tegeleb aktiivselt Triinu lakkumisega. Tundes Kaaru kombeid tean kuidas ta seda teeb. Ta on seejuures väga osav, ta hiilib vaikselt sulle seljataha ja paneb käpad õlale ja limpsab siis sind kõrva tagant. Esimest korda seda kogedes võib tõesti ehmatada.

„Kaaru jäta!” kamandan ma koera.

Kohe on ta vaguralt minu kõrval ja pistab nina mulle pihku.

„Õue!” annan korralduse ja teen ukse lahti ajades Kaarut toast välja.

„Nüüd hakka ennast jälle pesema. Kuidas ta tuppa sai?” hädaldab Triinu.

( … järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 4. osa

Lisa kommentaar

JÄLITUSSEADUS: Paragrahv 133.1. Ebaseaduslik jälitustegevus

(1) Tahtliku tegevuse eest isiku või isikute grupi poolt, kellel ei olnud õigust jälitustegevuseks ja kelle tegevuses esinevad jälitustegevuse seaduse paragrahv 12.1. lõikes loetletud jälituse eri-toimingu tunnused, kui selle tegevusega rikuti õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele või õigust kodu puutumatusele – karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.

(2) Tahtliku tegevuse eest isiku või isikute grupi poolt, kellel ei olnud õigust jälitustegevuseks ja kelle tegevuses esinevad jälitustegevuse seaduse paragrahv 12.2. lõikes loetletud jälituse erandtoimingu tunnused – karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni viie aastani.”

4. KIVI, MERI JA TUNDED.

Jalutame Margusega mere poole. Üle põllu teeb see kuskil pool kilomeetrit. Milline rahu vaikus ja … meenutused.

Täpselt 10 aastat tagasi põgenesin ma inimeste ja iseenda eest Tallinnast siia. Ma ei osanud endaga mitte kui midagi peale hakata. Vormsi tundus tol hetkel kõige turvalisem koht. Maffia ja politsei – mõlemad suured, otsisid mind. Info oli see, mis maksis ja ränka raha. Siin oli aga vaikus. Suutsin kaduda nii, et keegi ei leidnud. Tulles saarele ei tundnud ma siin kedagi. Piirid olid veel kinni. Välismaale ei saanud ilma viisata ja seda ma ei julgenud ajada. Vaid saar, kus kõik tunnevad kõiki. Ja siis, imelik kohtumine sadama lähedal metsas. Üksi ja hirmul, istusin ma maha, et nutta. Oli sügis. Puud olid kollased ja oli juba üpris külm. Nutsin ma siis seal metsas ja mõtlesin endamisi, et võiks tulla metssiga ja mind ära süüa. Kuid siis, keset kõige lohutamatumat nutuhoogu seisis minu ees üks kogu – püssiga mehekogu. Karjusin talle läbi pisarate umbes midagi sellist, et kui tahab, võib ta mind maha lasta, sealsamas ja otsemaid. Röökisin, et tehku siis juba oma roimaritöö ära ja siis oleks kõigega lõpp. Vastuseks kuulsin malbet, kuid iroonilist häält, mis ütles, et ma polevat põder ega ka metssiga ning inimesi ta ei lase. Küsisin võõra käest, et mida ta siis õigupoolest minust tahab. Sellepeale kosteti rahulikult, et põdrad ja metsseadki jooksevad minu nutu peale laiali, kästi silmapilk nutmine lõpetada ja oma kott ülesse korjata ning temaga kaasa minna. See on lühidalt kõik sellest, kuidas ma Margusega tutvusin.

Mingil seletamatul moel ma kuuletusin. Raske kott rabati minu käest peaaegu kohe ära. Läksime läbi metsa kuni jõudsime tema taluni. Mul kästi tuppa minna ja ise läks ta aga puude järele. Mäletan, et juba siis oli siin ilus. Kõik oli korras ja puhas. Ei julgenud esiti kuhugi istuda ega astuda. Istusin siis puude kastile pliidi kõrval. Margus tuli puudega kööki ja jäi siis mind pika pilguga vaatama, taipasin, et miskit on valesti. Korraga sain aru, mis – ma istusin puude kastil. Tõusin ja vabandasin. Margus käskis mul ennast riidest lahti võtta ja jällegi mõistsin ma teda valesti, omamoodi. Hakkasin esimese hooga karjuma, et ega ma mingi lits pole, siis nägin Margust mind sellise pilguga vaatamas, mis mul siiani meelest ei lähe. Taipasin kui rumal ma olin. Ta tegi tule pliidi alla ja küsis kas ma oskan kartuleid koorida? Vastasin talle siis, et oskan küll. Seepeale tõstis ta mulle korvi kartulitega nina ette ja ütles, et koorigu siis. Tema ise läheb sauna kütma. Siis ma muudkui koorisin ja koorisin, ise taipamata, kui palju ma neid koorin. Kui ta siis tuppa asus oli tema esimene küsimus, et kas pulmad on tulekul. Mina olin jälle muidugi see, kes küsimusest aru ei saanud ja pidin juba kisama pistma, et ega ma selline pole, kuid siis taipasin. Nimelt olin ma väga, kohe väga palju kartuleid koorinud. Puhkesin selle peale naerma. Ma polnud juba lapsepõlvest peale nii palju ja nii vabalt naernud, kui sel hetkel. Me mõlemad naersime. See oli esimene kord, kui ma teda t õ e s t i nägin. Ta oli umbes minu ealine ja üle keskmise ilus mees – suur ja tugev. Edasi toimetasime köögis koos. Mina tegin midagi ja tema tegi midagi. Toit sai nii valmis, et ma ei märganudki. Hiljem rääkis ta mulle, et olen ainus naiste rahvas tema elus, kellega tal koos köögis olles pole tulnud tahtmist teda sealt välja kupatada. Ta pole mind siiani oma elustki välja visanud.

Hiljem rääkisin talle, miks ma tegelikult saarel olen, miks ma olen nii kartlik. Ja siis selgus miski, mis mind esialgu hirmutas, kuid mis on mu elu tõeliseks teinud. Olin leidnud võõra riigi kõrgema ohvitseri juures peavarju! Kui ma poolteist kuud hiljem helikopteri peale istusin, et Rootsi lennata ja sealt USA-sse, tundus see unenäona – ilma passita, teel tundmatuse poole. Kolm aastat hiljem tagasi tulles nagu valge inimene, oli tema ainus, kes oli mulle lennujaama vastu tulnud. Ikka ja alati oli ta olemas. Margus – eesti-rootsi päritolu agent, kelle ülesandeks on päästa Eesti, siis seda on vaja. Ja antud hetkel mind, juba erus olevat sama ülesandega inimest.

Nüüd olen siis täitsa tavaline inimene. Peale pikka ja rasket võimuvahetust ja murdepunkte. Ma olen nüüd v a b a, aga tundub, et sama probleemi ees, mis kümme aastat tagasi. Minu „skalbi” peale käib jaht juba muude organite poolt. Nüüd olen siis Marguse juures, et selgust saada. Püüda kokku panna pilt oma maailmast, tema abiga.

„Kuidas sul siis ka läinud on? Kuidas su noor ja upsakas mees ennast üleval peab? Kas suudad veel hakkama saada?” pärib ta.

„Usu mind, ma olen väsinud sellest, et ta ei viitsi ega taha mõelda! Ta on noor ja rumal. Ja te-ma perekond, mis pole minu perekond, agiteerib teda kogu aeg minu vastu. Ma võitlen kogu aeg tuuleveskitega. Ja mu mees, kujutad sa ette, peab ennast vahel koguni jumalaks. „Sohvapadjast” jumal – naerukoht muidugi,” vuristan ma ühe hooga.

„Ja oma rahasid pole sa ka kätte saanud?”

„Mitte kui midagi. Sa ju tead eruagendi staatust. Kaks aastat erus ja alles siis!”

„On sul raha vaja? Ma saan sind aidata!” on Margus abivalmis.

„Ei, põhimõtteliselt tahan ma ise hakkama saada. Sa oled minu jaoks elus juba küll teinud. Ja sa oled alati olemas! Seda on juba minu arvates rohkem kui küllalt,” lükkan ta pakkumise viisakalt tagasi.

Järgmisel hetkel rabab Margus mu embusse. Vaatab silma ja küsib: „Kas sa ei tahaks minu juurde siia mereäärde jääda? Olla siin k o o s minuga – meie elupäevade lõpuni?”

Me mõlemad teame, et see on see, mida me mõlemad sooviksime, kuid… Siin on rida mitme-suguseid agasid. Minul on linnas mees (mees nimega „Sohvapadi”), kellele olen ma lubanud „jah” sõna öeldes truuks jääda. Ja niikaua, kuni tema või mina seda ametlikult ei lõpeta, ei hüppa ma ka kõrvale.

„Mis sa arvad, kas see „sohvapadi” on sulle truu?” uurib Margus.

„Tegelikult, kui ma sulle ausalt ütlen, ei usu seda enam ammu! Kuigi ta seda ise mulle väita üritab. Kahemõttelisi lauseid kuulen ma iga päev ja see tekitab vaid stressi. Tunnetest valetamine on võrdne mõrvaga,” tunnistan ma ausalt.

„Lase siis see välja uurida. Sul peaks ju veel sidemeid olema. Tee seda, saab süda ükskord rahu!” annab Margus mulle nõu.

„Milleks? Kas sina lõikaksid endale meelega näppu? Mina küll mitte! Kui uurida üritan, et rahu saada, siis tekitan hoopis pingeid juurde,” laidan ma selle mõtte maha.

„Ise tead,” ei hakka Margus rohkem peale käima.

„Inimesel peab olema ausust ja otsekohesust seda tunnistada, kui ta truu pole. Samas peab ka kohusetunne olema teiste inimeste ees. Kui ta seda praegu ei õpi, siis millal veel? Las saab oma kogemuse minu kõrval. Parem ikka, kui mitte kui midagi. Vaatamata kõigele, ma armastasin teda ja hoolin temast siiani. Kui ta seda vaid väärtustataks!”

„Miks sa raiskad ennast mitte millegi peale?” küsib Margus mult seepeale.

„Armastus on väärtus, väärtus mida tasub hoida. Kasvõi armastuse enda nimel. Kunagi peab ta ju hakkama aru saama. Kas polnud mitte sina see, kes seda mulle näitas ja tõestas.”

„Aja nüüd jah kõik minu kaela. Keegi peab ju süüdi olema. Ja kui sul see asi jamaks keerab, siis tuled sa ikka siia ning mina ravin su haavad nagu alati. Ma olen ka sellega rahul,” ütleb Margus, tehes seda oma rahulikul ja tasakaalukal moel.

„Tore, nüüd siis on teineteise mõistmine paika pandud. Räägiks nüüd siis sellest, miks ma siin olen. Ja seleta mulle ära, kes on see salapärane Mikk?” küsin ma juttu teisale viies.

„Mikk on s i n u asemik, kes saabus 10 päeva tagasi.”

„Alles nüüd? Ma teadsin, et ammu on juba asemikud olemas!” vastan ma, vaadates arusaamatul pilgul Margusele otsa.

„Kogu see vana kupatus saadeti laiali. Peale sinu lahkumist reformiti seda süsteemi põhjalikult. Palju allüksusi likvideeriti, teised muutsid asukohta. Seda sa peaksid teadma. Ühesõnaga, suurem osa seltskonnast lihtsalt löödi laiali, turvalisuse huvides. Nüüd käib uue meeskonna komplekteerimine, seepärast on ka tema siin.”

„Loodame, et Triinu teda väga ära ei väsita,” olen veidi irooniline.

„Ei usu, see poiss on terasest. Nagu sa tähele panid – ilus, aga mitte loll. Tead Clo, loodan väga, et sa räägid talle, milliseid vigu ta korrata ei tohiks.”

„Räägin, kui ta Triinu käest kätte saan.”

„Ka sellele leiame me rohtu. Tallinnast tuleb homme üks bänd kultuurimajja esinema. Ma viin teidki sinna peole, ülejäänu jätta juba minu hooleks. Luban, et saate omavahel suhelda. Saart sa tunned, leiate ise sobiva koha vestlemiseks.”

„Kindel see,” vastan ja tean, et Marguse peale võib kindel olla, nii nagu ta ütleb, nii ka on.

Samal hetkel heliseb mu mobiil.

„Jah,” vastan tuimalt.

„Noh, kus oled?” kuulen oma mehe küsivat häält.

„Saarel. Mere ääres, jalutan. Ilus on ja minu kivigi on alles,” vastan, püüdes olla optimistlik. „Ainus koht, kus Saksbis on levi, on mere ääres.”

„Kellega sa seal jälle keppima hakkad? Kindlasti on sul sobiv kandidaat juba valmis vaadatud,” õelutseb mu abikaasa teiselpool toru otsas. Ta pole ammu nii rääkinud. Rohkem esitan mina viimasel ajal selliseid teravaid küsimusi.

„Jah on küll ja mis siis. Sinul kindlasti juba töö käib?” ei jää ka mina võlgu. Ta pidi minema kuhugi ühikasse, kus on noored tüdrukud ja elu keeb.

„Ei veel, aga varsti!” on ta suureline. Ma tean küll, et paljud noored piigad ajavad teda taga. Aga nooruse kogenematusest võtab loob ta endale sellised illusioonid, et ei saa pead pilvedest välja. Seda valu pole ma jälle ära teeninud.

„No tunne ennast hästi,” ütlen, kuid samas hinges kriibib. Ootaks mingit kindlust ja turva-tunnet. Ma ise pakun seda oma mehele, kui tema mulle, kuigi peaks olema vastupidine olukord. Ometigi on mulle ammu selge, et pean leppima riismetega, mis tal jäävad üle tema perekonnast ja sõpradest.

„Eks kui tagasi jõudma hakkan siis helistan. Tuled äkki sinagi koju?” küsin, sooviga juba see kõne lõpetada.

Näen Marguse pilku, nii haletsuse ja kurvameelsuse vahepealset, pole ma tema silmis ammu näinud.

„No eks vaatame,” vastab mu „sohvapadi”.

„Tsau siis,” vastan.

„Tsau tsau jah,” kohmatakse teiselpool ja pannakse toru ära.

„Miks sa vaatad mind sellise pilguga?” uurin Marguselt.

„Mis ma sinu arvates siis tegema pean, nähes kuidas sulle nahaalsusega haiget tehakse? Miks sa ennast ei väärtusta? Jäta ta!” ütleb Margus veidi ärritunult, kui olen kõne lõpetanud.

„Tead, lõpetame selle jutu. Ma püüan paar päeva sellest elust eemal olla. Mitte mõelda ja lasta lihtsalt asjadel settida. Tean, et see on probleem, kuid selle pean ma ise lahendama. Minu ainus õigustus on, et ma armastasin teda. Hoolin ja armastasin. Seda ma luban, et lõpmatuseni ma sellel küll jätkuda ei lase. Ja kui käpuli kukutakse siis ka püsti enam ei tõsta.”

„Olgu, tuleme tagasi siis saare asjade juurde. Peame hakkama tagasi liikuma. Kell saab varsti 9 ja aeg on sauna minna.”

„Jah, jääb siis nii, et ma räägin Mikuga ja sina hoiad Triinut veidike aega eemal.”

„Olgu. Ja püüa mitte nii nukker välja näha. Nii oled sa nagu raamat, mida igaüks lugeda saab. Peida oma valu ära,” ütleb ta oma rahustaval mehelikul häälel ja võtab mul õrnalt, kuid samas ometi jõuliselt ümbert kinni.

Ma tunnen end jälle turvaliselt. Miks see Margusega nii on? Miks ei võiks see olla samasugune mu oma mehega? Kas suhtumine ja vanus loeb nii palju? Kas ma siis ei ole ära teeninud paremat ja õiglasemat elu? Minu „sohvapadi” leiab ikka, et mul on teda vaja. Miks tal selline arvamus? Kas see on vale tegevus?

(…järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 3. osa

3 kommentaari

§ 128. Ähvardamine

(1) Ähvardamise eest tapmise või üliraske kehavigastuse tekitamisega või vara hävitamise või rikkumisega olulises ulatuses, kui oli alus karta selle ähvarduse täideviimist, karistatakse raha-trahvi või arestiga.

3. SAAR

Randume. See tuttav aparelli krigin ja kohe hakkavadki autod meie eest liikuma. Autolt tõmmatakse puuklotsid eest ja nii olemegi valmis liikuma hakkama. Triinu teeb ikka silmi sellele vanale mehele, kes meie kõrval autos oli, kuigi tema auto juba liigub.

„Triin jäta järele, muidu sõidab vanake vastu ääre vaiasid.”

„Jaa, aga lõbus oli. Huvitav, kas ta ka pihku peksis, kui ma silmi välgutasin?” arutleb ta.

„Sa oled ikka rumal,” ei jää mul selle peale muud öelda.

Hakkame ka meie liikuma. Nüüd tunnen ma ennast täiesti rahulikult. Siin on paik, kus saan ma ennast lõdvaks lasta, sellest pidevast pingul olekust vabaneda. Selline tunne on, et tahaks kohe laulda. Võtan istme vahelt CD ja panen selle mängijasse. Mõnikord on kosutav kuulata vahelduseks ka eestikeelset muusikat.

„No nii, nüüd leidsid muusika,” poriseb Triinu seepeale. ”Sa peaksid ikka tihedamini pidudel käima, siis teaksid ka, mis muusikat tänapäeval mängitakse. Oled oma 30-aastaga nagu tõeline vanur.”

Hullo kiriku torn hakkab paistma. Keeran poe ette ja jätan auto seisma.

„Nüüd lähen ma poodi. Kas tuled ka?” küsin Triinult.

„Selles maapoes ei ole kindlasti peale viina ja purgisuppide mitte kui midagi,” kuulen ma vastuseks.

„Miski sulle ka ei kõlba.”

Astun autost välja ja sisenen poodi.

„Tere!” tervitan sisenedes.

„Tere-tere!” tervitab mind poemüüja, umbes 60-aastane, kuid oma vanuse kohta hästi säilinud naiserahvalt vastuseks.

„Palun mulle 3 pudelit „Belõi Aisti”. Muide, kas teil kohalikku juustu on?”

„Jah on, palju teile läheb?”

„Andke üks nii keskmine tükk”

„Siis teeb see kokku 345 krooni,” arvutab müüja mu arve kokku.

Ulatan talle viiesajakroonise.

„Kas lähete Sviibi?” küsib müüja.

„Ei, mitte sinna, Saksbisse,” vastan ja mõtlen, et kas kõik käivad seal kurikuulsas Sviibi külalistemajas.

„No siis läheb sõit hr Marguse juurde?”

„Miks te seda arvate?” küsin imestusega.

„Hr Margus käis hommikul poes tellitud kaubal järgi. Tavaliselt tellib ta sellist kaupa vaid siis, kui on pealinnast külalisi oodata. Ja paistab, et seekord tellis ta rohkem. Hommikuse praamiga tuli ka üks noormees. Käis poes ja ostis 3 pudelit „Belõi aisti”. Ja pool kilo juustu nagu Teiegi. Lisaks küsis ta veel teed Saksbisse. Istus oma „Mersusse” ja läks.”

„No jah, mis siis ikka, pole mul enam mõtet varjata. Ikka Saksbisse.”

Tänan ja sammun ukse poole.

„Head teed ja olge ettevaatlik!” hõikab poemüüja mulle järele. “Teelt pole veel kõike tuulemurdu koristatud.”

„Tean. Tänan Teid!” hõikan üle õla tagasi vaadates talle vastuseks.

Hea et Triin ei kuulnud, seda mersu juttu. Muidu peaks kihutama juba Saksbi poole. Huvitav, kes see noormees „mersuga” võib olla? Igatahes peab ta Margust hästi tundma. Õigem oleks öelda, et tema harjumust „Belõi Aist” ja juust! Samas pole ta Vormsil Marguse juures vist sugugi tihe külaline. Kas ta üldse enne käinud ongi?

„3 pudelit „Aisti”? Ja juustu? Kes seda küll sellises kontekstis tarbib?” on Triinu mul juba ninapidi kotis.

„Sulle see küll ei ole. Ja pane kott ära.”

„Tahtsin ka autost välja tulla, aga siin on nii s o p a n e!”

„Mida ma sulle rääkisin, et vanad riided ja jalanõud. Aga mida tegid sina?”

Tuul on tõesti siin palju puid murdnud. Lausa kahju vaadata. Osad on veel otsapidi teel. Veel umbes 2 km sõita ja siis pööran ma taluõuele. Hoovis seisab juba neli masinat ees – Marguse traktor, veoauto, „Ford” ja kellegi võõra „Mersedes 500”?

„Kas Margusel on mersu?” elavneb Triinu ja ta silmad löövad juba tuld.

„Ei, see on kellegi külalise oma. Kelle, seda ei tea kahjuks ka mina.”

Pargin ennast siis „Mersu” kõrvale. Koer Kaaru tuleb maja tagant juba suurte hüpetega, saba taga käimas nagu propeller. Niuksudes hüppab ta auto najale. Näen, et Margus tuleb maja uksele. Lükkan auto ukse lahti ja Kaaru tõmbab mul keelega üle näo, sellise sooja niiske ja karedaga.

„Tere linnavurle!” hõikab Margus.

Triin upitab ka ennast aegamisi autost välja.

„Kas see suur peletis ka hammustab?” uurib Triin, kuid samal hetkel karjatab, sest Kaaru on talle suvatsenud oma tuntud musi teha.

„Pähh, kui ilane!” pahandab ta ja puhastab oma nägu, meil Margusega on aga nalja kui palju.

Ulatan Margusele koti konjaki ja juustuga.

„See ports pole sul täna esimene?”

„Kus sa tead?” imestab ta.

„Naised saunas rääkisid,” vastan naljaga, reetmata info tõelist allikat.

„Jah Michael tõi ka.”

„Kes on Michael?”

„Kohe näed. Mikk!” hõikab Margus maja poole.

„Kusagil 25-aastane, tõmmu, umbes 190 cm pikk noormees astub uksest välja. Nägu on kuskilt väga väga tuttav, kuid ma ei suuda seda meenutada, kus ma oleksin teda varem kohanud.

„Tere! Kuidas jõudsite?” uurib Michael meilt, ise eriti pika pilguga Triinu uurides.

„Hästi!” kostub Triinuga meil peaaegu ühest suust.

Vahetame Margusega pilke, kuna Triinu koketeerimine Michaeli ees paistab meile nii koomiline.

„Tulge sööme nüüd veidi. Tegin on kuulsat „jahimehe praadi” ,viib Margus jutu söögile.

Astume kõik Marguse järel tuppa. Pean tõdema, et ta on siin jälle palju asju ringi tõstnud ja modernsemaks püüdnud teha. Söögituba on nüüd suurem ja avaram. Köögis on palju tehnikat juurde tekkinud. Ja see suur tammelaud on uus, kindlasti ta oma töö.

„Kas annad mulle ikka sama toa?” uurin Marguselt.

„Jah. Triinu on vastastoas ja Michael on sinu toa kõrval, minu magamistoa vastas,” selgitab ta.

Lähen trepist üles. Triinu kiirustab mulle tippides järele.

„Kui modernne siin on!” ei jõua Triinu ära imestada.

„Margus näeb oma majaga palju vaeva. Ta tahab ikka, et kõik, mis tal siin on, oleks parim”

„Ilus. Ja see Mikk on ka ilus. Huvitav kes ta on? Millega ta tegeleb, et tal nii hea auto on?”

„Seda juba uuri ise. See on sinu tuba.” Vastan, näidates käega ukse poole. Lükkan vastastoa ukse lahti. Astun sisse tuppa, kus just mulle meeldib olla. Kui ma siin esimest korda olin ja Margus arvas, et ma siia ka jään, siis pakkus ta, et see oleks MEIE ühine tuba. Mina aga ei jäänud ja tema kolis samuti mujale elama. Ei tea kas sellepärast, et ta ikka loodab minuga koos selles toas olla? Tõmban pitskardina akna eest kõrvale. See on uus ja täpselt minu maitse, pean ma tõdema. Aknast paistab meri, rand ja kivid. Meri ….

„Cloo ja Triin tulge nüüd sööma!” kuulen alt Margust hüüdmas.

„Lähme!” hõikan üle ukse Triinule.

Juba trepil tuleb toidulõhn vastu. Alles nüüd saan ma aru, et pole täna veel midagi hamba alla saanud.

„Istuge ja tõstke ette. Ärge häbenege. See on viimane põdraliha tükk, mille ära tegin,” seletab

Margus.

„Võtaks ühe pitsi konjakit ka söögi alla?” küsib Mikk.

„Ei söök püha rituaal. Mitte enne kui õhtul, enne sauna. Siis võib.”

Tean seda hästi, see on selline Marguse komme.

„Margus lähme peale sööki korra kivile? Jätame Miku ja Triinu saunaga üksteisega tutvuma ja teeme ise kahekesi väikse tiiru?” teen ettepaneku.

„Mis teie sellest arvate?” uurib Margus Triinult ja Mikult.

„Mis meil sellest!” on Triinu kohe päri.

„Minge aga, teil ju palju rääkida,” vastab Mikk ja teeb samas kavala näo pähe.

„Olgu, aga nüüd sööme,” teatab Margus resoluutselt ja kõik asuvad sööma.

Nagu ikka, on tema toidud alati fantastilised. Kus ma nii hästi viimati süüa sain? Ei mäletagi kohe. Võib-olla Võrus. Aga see pole ikka see mis Marguse tehtud. On kohe aru saada, et see kõik on tal südamega tehtud. Mine tea, võib-olla isegi minule mõeldes.

(…järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 2.osa

2 kommentaari

§ 1583. Ebaseaduslik majandus- või uurimistegevus majandusvööndis loodusvarade ebaseadusliku uurimise või kasutamise eest Eesti Vabariigi majandusvööndis, kui sellega põhjustati oluline kahju, või kui süüdlase suhtes oli samasuguse tegevuse eest kohaldatud halduskaristust, karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.

2. REEDE

Päike sillerdab vastu nii lompidelt, kui ka muudelt veesilmadelt. Ma ei julge kunagi kihutada enam Tallinn-Haapsalu maanteel. Korra olen siin teelt välja sõitnud. Selliseid apsakaid on mujalgi juhtunud, kuid minu enda süül ainult korra.

„Kas ma selle CD võin peale panna?” keerutab Triin ühte plaati oma näppude vahel.

„Minupärast pane, kui see muidugi mingi plekikolin ei ole!”

Mul on kurbi kogemusi, eriti nendest rajudest pidudest „Spiritis”. Tekib selline tunne, et enese mõtteid ka enam ei kuule. Tundub nagu oleksid mingis metalli töötlemise tsehhis – pidev ühetooniline heli, mis kurnab närvisüsteemi.

Triinu on plaadi juba auto CD-mängijasse lükanud ja minu õnneks kostub sealt suhteliselt rahulik House muusika.

„Näed, polegi ju plekikolin!” on Triin oma tegemisega rahul.

Ma loodan mõttes, et viimane jälle pinnima ei hakka, kuhu me läheme ja kes ja kus ja mis? See oleks ääretult tüütu. Ma ei räägiks talle mitte kui midagi. Risti – nüüd siis veel 30 km ja praami ajaks peaksime rahulikult jõudma, arutlen endamisi edasi.

„Kas me mitte ei pidanud siit ära pöörama, Virtsu poole?” katkestab Triinu oma küsimusega mu mõtted.

„Ei!”

Kuidas Triin küll aru ei saa, et ma ei kavatse talle rääkida, mis saab ja mis mitte.

„Selge, siis lähme Haapsalu kanti või Hiiumaale!”

„Kui sa just nii arvad!”

Ta on nagu väike laps.

„Nüüd siis pole enam saladust!” hõiskab ta.

„Oi kui nutikas sa oled! Mida sa küll sööd, et nii targaks said?” küsin ma veidi pilkamisi.

„Ära räägi minuga nagu väikese lapsega!” vastab Triinu pahuralt.

„Aga kui sa nii käitud, pole ju mitte kui miskit teha!”

„Kuidas, kas ma käitun sinu arust nagu väike laps?”

„Sa muudkui pärid ja uurid! Ma ütlesin sulle, kui kohal oleme, siis näed!” vastan ma talle, endal kerge ärritus hääles.

„Olgu, olgu aga ma olen kannatamatu! Räägi sellest ilusast mehest, kes seal on?”

„Midagi ma sulle ei räägi ja sina ei käitu kah nagu nümfomaan! Oleme kokku leppinud?”

Näen kuidas Triinu seepeale huuled torru kisub ja pean tõdema, et mu kaaslane on ikka alles laps. Kuigi kas 23 aastaselt ollakse laps või täiskasvanud? See on iga inimese puhul täiesti individuaalne ja oleneb paljuski sellest, mida inimene sellise vanuseni jõudes on pidanud läbi elama, palju ta on n.ö „elu” näinud.

Pööran Rohuküla sadama esisele platsile. Autosid on siin palju ja eemalt hinnates moodustab enamiku neist Hiiumaale minejate järjekord. Ise otsin ma aga silmadega Vormsi praamile minevate autode rida. Aga enne on vaja minna kassase ja pilet välja osta.

„Kas jääd autosse, ma lähen toon pileti?” kõnetan ma oma kaaslast peale viimase jutuajamise lõppu tekkinud pausi järel.

„Ei, ma tahan ka jalgu sirutada ja kas siin WC ka on või?” vastab ta ja korjab oma kotist rahakotti välja.

„Eks sa vaata seal ise, nooled ja sildid ju näitavad. Aga ära kauaks mine, praam väljub umbes 20 minuti pärast.”

„Praam läheb hoopis 45 minuti pärast. Vaata tablood!” tahab ta ise tark olla.

„Ole 15 minuti pärast autos,” panen talle südamele.

„Ei saa enam aru. Aga eks ma siis olen,” pahurdab ta ja lükkab autoukse lahti ning tipib välja.

Paistab, et ta on omale juba mingi „mängukanni” avastanud. Ja nüüd pööritab puusasid kuidas jaksab.

Liigun kassade juurde. Õnneks pole siin rahvast eriti palju ja varsti on mul piletid käes. Läbi klaas seina näen, kuidas Triinu meie auto kõrval ühe noormehega jutustab. Ju siis ta peab jälle endale tähelepanu tõmbama. Ma ei ole kunagi mõistnud, miks ta nii teeb. Kas selles on süüdi raske lapsepõlv või hoopis miski muu. Ikka peab tal olema mõni „mees”, kes pidevalt ta ümber keerleb.

Jälgin sadamas olevaid inimesi. Ikka see vana harjumus lööb välja – kõike ja kõikjal fikseerida. Mõne hetkega on mul kõik vähegi kahtlasemad näod ja autod üle vaadatud. Nüüd läheb aga kiireks. Näen, kuidas autod sõidavad juba praamile – Vormsi praamile. Jõuan auto juurde ja kuulen Triinu viimast fraasi.

„… siis Käinas näeme,” sädistab tüdruk.

Ja sinna otsa käib võrgutav naeratus.

Oi kui rumal ta ikka kohati on. Ta pole ikka veel suutnud avastada, et läheme hoopis Vormsile.

„Istu autosse!”

See korraldus kukub välja rohkem nagu käsu moodi kui tahaks, kuid seekord ei kuule ma oma imestuseks nurinat ega virinat, nagu tavaliselt.

Sõidan praami juurde ulatan ülevedu korraldavale mehele pileti, meid suunatakse praami parema parda üsna lõppu. Puuklotsid alla ja ongi auto paigale pandud. Siit saab ikka parema ukse kaudu välja. Hea seegi.

„Miks selle praami nimi „Vormsi” on?” avastab Triinu järsku praami nime.

„Sellepärast, et me sõidame Vormsile!” vastan ma, tehes seepeale näo, mida vaadates ei jää enam mingit kahtlust, miks nii ei peaks olema.

„Mida!?” hüüatab Triinu püüdmatagi oma jahmumist varjata, „Ma ju lubasin sellele ilusale Andresele seal sadamas, et Käinas kohtume! Ja miks sa mulle seda varem ei öelnud”

„Ma vist mainisin ennist sulle, et ma ei ütle kuhu läheme! Sa olid nõus ja nüüd ära virise,” olen resoluutne.

„Vormsi on ju nende imelike Rootsi külanimedega pisi-pisike saar, kus elu on surnud!” ahastab Triinu, sügava pettumuse noodiga hääles.

„Ei see on koht, kus ELU kulgeb omasoodu ja kus on Eesti kõige positiivsem energia. Isegi sina võid seal heaks hakata” norin ma teda veel takka.

„Ma lähen maha ja sõidan hoopis Hiiumaale, seal vähemalt on midagi!” bravuuritseb ta tagumiselt istmelt, moepärast oma kompse kokku korjates.

„Mine,” vastan ma seepeale täiesti rahulikult, sest näen auto tahavaatepeeglist, kuidas parajasti aparelli ülesse tõstetakse ja otsi kaldast lahti antakse. Triinu lükkab uksele prao sisse ja samas taipab ta ka juba ise, et praam liigub.

„Näed sa nüüd! Nüüd sõidame siis sinna surnute maale ja mina?…” loen ta silmist tõsist pettumust.

„Pole hullu, sa ju ei tea, mis sind seal ees ootab!” vastan ja kuulen samas kuidas minu mobiiltelefon helisema hakkab.

„Jaa!”

Tunnen otsemaid ära Marguse lõbusa hääle.

„Said sa oma nümfiga koos ikka praami peale? Ta plehku ei pannud?” küsib ta reipalt.

„Jah, olen praamis ja keegi ei pannud plehku!” vastan Marguse küsimuste peale. „Kas tuled mulle sadamasse vastu?”

„Miks? Kas oled tee ära unustanud?”

„Ei ole! Eks ma siis sõidan ise Hullo kaudu. Kas Hullo pood on lahti?”

„Jah on! Aga mida sa sealt tahad? Mul on kõik Teie vastuvõtuks olemas.”

„Suukorvi ja kaelarihma sellele kellega olen!” viskan ma nalja, samas aga kõõritan vargsi Triinu poole see on aga tegevuses sellega, et teeb silmi ühele umbes 45-aastasele mehele, kelle auto on peaaegu meie masina kõrvale pargitud.

„Miks nii karmilt. See on siin ju saar, kuhu ta ikka kaduda saab?”

„Mine tea, tuleb teisel tuju ujuda, näiteks Rootsi?”

„Ole rahulik. Mul on talle tegevus olemas,” püüab Margus mind rahustada.

„Milline?” küsin seepeale veidi arusaamatult.

„Seda näed, siis kui kohal oled!” on ta salapärane.

„Ok, näeme siis umbes tunni pärast.”

„Jah, teeme nii, aga ole sõites ettevaatlik. Hullost Saksbi poole pöörates, sest seal kukkus tuulega puid ja kõik pole veel koristatud.”

„Saab tehtud boss,” raporteerin ja lõpetan kõne.

„Nii!” ütlen Triinule. „Saar ootab meid.”

„Pähh, kas kõik on seal vanad ja koledad kiimalised mehed? Siis pole seal ikka miskit teha.”

„Ootame ja vaatame.”

Eemalt hakkavad paistma kaks Vormsi navigatsiooni tuld, mis näitab, et me ei ole enam kaugel. Mina juba ootan seda kohtumist saarega. Ainus koht, kus ma saan olla rahulik ja ÕNNELIK.

Koogi hullus!

2 kommentaari

Hulkusin täna mööda blogisid ja sattusin ühe toreda inimese blogile.
Ma kadestan teda, kuidas ta viitsib seda kõike teha, kuid see kogus infot, mida Sille Toiduklubi blogist leida võib on minu jaoks muljet avaldav.

See sundis mind nö. lolliks minema ja kah kooki tegema:

Panen teile kah siia retsepti, et kes julgeb teeb järgi;)

Lolliks minemise kook

Põhi:
1 pakk väikse vääniku präänikuid
umbes 75 g võid
3 spl vett
3 spl suhkurt
1 slp mett

Vahekate:

300 g külmand vaarikaid/maasikaid/mustsõstraid

Kate:

4 muna
1 pakk kohupiima ( 250g)
1 pakk hapuks läinud ( just nagu mina lolliks) vahukoort
4 spl jahu
veerand klaasi suhkurt

Väänikupakk köögikombaini ja puruks lasta. Lisada sulavõi ja vesi ja mesi.
Valada see lahtikäivasse rõngasvormi. Panna ahju 200 kraadi juurde veidikeseks. ( kuni katte valmis saab.)

Munavalge eraldi nõusse. Munakollane ja kohupiim ja suhkur kokku mikserdada, lisada hapuks ( veidikene tilgastanud) läinud vahukoor ja veel mikserdada. Lisada jahu ja veelkord kõvasti mikserdada.

Munavalge ajada tiba soolaga kõvaks vahuks.
Lõpuks kokku segada õrnalt kohupiimakate ja munavalge.

Võtta põhi ahjust ja panna sinna KÜLMANUD vaarikad/maasikad/mustsõstrad.
Peale valada kohupiimakate.
Panna ahju 200 kraadi juurde pakun, et umbes 40-45 minutiks.

Kui ma teile enam ei kirjuta, siis see kook tappis minu;)

Muidu head isu!

KOLM PÄEVA ELUST 1. osa

Lisa kommentaar

See on üks pikem järjekas, mis siin nüüd avalduma hakkab…
Süüdi on selles Hundiulg, seega kui keegi tigedaks saab, siis Hundiulg on süüdi 😀
Tüüpilise eestlasena pean ma ju alati kuskil süüdlase leidma;);)
Mis siin pikalt pajatada .. panen selle kunagi alguse saanud asja nüüd siia, mine tea mis kunagi saab…

§ 106. Enesetapmisele viimine

Julma kohtlemise või mõnitamisega teise isiku enesetapmisele või selle katsele viimise eest karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.

1. KES MA OLEN?

Ma kiirustasin üle tee!

Vaatan enese ümber ja hiilin nagu kass. Miks peab see nii olema? Kas tõesti siis kuskil ei saa rahu? Millest see kõik algas?

Kümme aastat tagasi, kui ma veel verinoor plika olin, juhtusin nägema midagi sellist, mille puhul võib öelda – kriminaalne. Kuigi ma ise seda ei tahtnud, uskusin, et kui suu pean, ei juhtu minuga mitte kui midagi, kuid ometi läks kõik sootuks teisiti. Nüüd juba kümme aastat kõnnin ma ringi, jälgides pidevalt, et kuskilt ei ilmuks silmapiirile autot, mis võiks mind alla ajada.

Täna paistab rahulik olevat. Ei ühtegi kahtlast autot ega ka midagi sellist, mis silma jääks ja reaalset ohtu kujutaks.

Milleks ma õigupoolest põgenen? Kas enda, või oma koduse elu eest, ei oska ma praeguseks enam öelda. See pidev põgenemine on juba nii tavaliseks muutunud.

Ma jõuan kohale ja…

„Tere, tere!” hõikab Triinu.

„Tere!” vastan ma, ise endamisi arutledes, kas mu mask peab või mitte.

„Külm täna kohe jubedalt! Võtaks äkki konjakit?”

„Ma täna kohe kindlasti ei joo,” jään endale kindlaks. See on minu juures tavaline, et kuskil väljas ma tavaliselt alkoholi ei tarbi.

„Aga miks mitte? Külm on ju…!”

„Ei, ei ma ei taha!”

„Kuidas sul siis läinud on?”

„Mis seal ikka, töö ja ainult töö,” vastan hooletult. Nagu ikka, raban kõvasti tööd teha, kuid ülemustega mul tavaliselt ei vea.

„Sul ikka vaid töö ja töö. Kas sa vahel väljas ka käid?” ei jäta Triinu oma küsimist.

„Kuule, ei viitsi eriti,” vastan oma tavalisel moel, ise vargsi seljataha vaadates.

Kohviku uks käib suure pauguga kinni ja ma võpatan, mille peale Triinu naerma hakkab.

„Jälle sa ehmatad! Oled ikka argpüks!” naerab Triinu, „See lihtsalt selline loll kolksatus.”

Õnneks juba ammu ei mõtle ma iga nn „paugu” peale kohe õudukaid. See reaktsioon on nende aastatega kadunud. Ja ka püstolit ei kujuta ma enam nii tihti ja nii elavalt ette kui varem.

Millal see õieti oligi, arutlen endamisi, kui viimati revolvritoruga vastakuti seisin? Jah, sellest juba pea-aegu aasta ja kõik pole veel ikkagi ununenud! Kuigi ma sooviks juba kõik unustada.

Millest siis kõik tegelikult alguse sai?

See oli 1990. aasta, aktiivne „suure uutmise” ja muutuste aeg, kui kõik see juhtus. Inimestel polnud aimu oma kohutustest ja seadused olid kirjud kui klouni püksid. Too-kord võis iga mats, kes vähegi söakam oli, teha oma seaduseid ja neid siis ka ellu viia. Ka politsei ja nn „eesti maffia” polnud siis veel leiba ühte kappi pannud ja tihti juhtus, et läks madistamiseks.

Juhtus olema jällegi selline tore päev, kui need kaks kõva oma vahel madistasid ja just minu nina all. Kui laskmiseks läks, olin nimelt mina see, kes nende kahe vastasleeri vahele jäi. Järgmisel hetkel pandi mulle juba toru kuklale ja lubati lasta! Miks nad tookord oma meelt muutsid? Kes seda nüüd hiljem enam täpselt mäletab, kuid elu hakkas peale seda vahejuhtumit igalt poolt pigistama. Nii politsei kui ka eesti kuritegelik maailm hakkasid lihtsalt sõna otseses mõttes mu elu segama. Ikka ja alati olid nad igal pool ees ja kui miskit tulemuslikumat hakkas selguma, siis püüdsid nad igati kaikaid kodaratesse loopida.

„Lähme õige täna peole,” pakub Triinu omaltpoolt.

„Mul on nii palju teha, et kohe kuidagi ei taha kuhugi minna,” vastan, kuid samas on mul mingi vastupandamatu soov kodust eemale saada.

„Nii sa oma elu maha mängid!” nendib Triinu elutargalt.

„Ole rahulik, olen korra juba abielus olnud. Ja olen praegugi, sa peaksid seda ju ometi teadma,” irvitan vastuseks.

„Sellegipoolest, mida sa kodus kopitad? Nii ei leia sa kunagi endale kedagi, seda tõeliselt head, ning oledki surmani üksi. Ega see sinu „sohvapadi” sind välja viia ei taha? Ta ju alles poisike, kes teeb kõike vaid enda lõbuks!”

„Oh, ära hakka jälle näägutama! Ma lihtsalt ei tahagi kedagi! Ja kui mu „diivanikaunistus” oskaks toeks olla, poleks asi üldsegi nii hull,” vastan, püüdes rahu säilitada, tundes samas, et Triinu sõnad teevad haiget. Tal on tegelikult õigus. See mehehakatis mõtleb tõesti vaid ainult iseendale.

Eks ma ole sellele juba isegi mõnda aega mõelnud, kuid kellegi teisega pole ma lihtsalt julgenud ennast siduda, seda peamiselt kartusest sellele inimesele ebameeldivusi kaasa tuua. Ei ole teada kaua nn „meeski” veel vastu peab. Tal siiani sarved maha jooksmata ja seetõttu käib mõtlemine ka tihti selle alumise peaga.

Ei saa öelda, et mul pole varem ühtegi suhet olnud. Eks neid mehi oli ikka omajagu, kuid tihti selgus varsti, et paljudel neist polnud mingeid tõsiseid mõtteid ega ka midagi pakkuda peale selle ühe asja. Tekkis tunne, et olen neile ainult mingi tagavaravariant, kelle juurde tullakse vaid viimases hädas. Nad olid lihtsalt olemas, rohkemat mitte. Nii kahjuks on ka selle viimase meesolendiga. Vaid üks mees on olnud ja jääb selleks tõeliseks. Kuid miks Ta ei ole minu kõrval?
Seda ma ei oska tegelikult isegi öelda.

„Ei Triinu, ma tõesti ei taha kuhugi minna ega ka mingit uut „sohvapatja” omale koju. Aitab juba sellest kes on. Vähemalt on tema puhul teda kõik need head ja halvad küljed, uue puhul hakka neid otsast avastama,” proovin asja kuidagi naljaks pöörata.

„Jälle see sohvapadja jutt! Ega siis kõik mehed pole sohvapadjad”

Ma ei hakkagi selle kohapealt Triinule vastu vaidlema, ta teab, et ma suudan kõik mehed muuta sohvapatjadeks. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii tugev isiksus olen ja kõikide asjadega ise hakkama saan. Kuid meeste truudusesse ma ka kinnisilmi ei usu. Nii ka ei usu ma ka praegust „diivanikaunistust”, püüdku ta rääkida mulle mistahes.

„Kuule, lähme hoopis laupäeval kuhugi metsa?” teen järsku ettepaneku. See lihtsalt tuli mulle pähe, selline mõte, täiesti spontaanselt.

„Metsas pole mehi ja ega mehed pole puud, et nad metsas kasvavad!”

„Praegu, nagu sa isegi märgata võid, on sügis ning metsas seened ja maa tean ühte metsatalu, kus me saaksime kaks või kolm päeva rahus olla. Seal elab üks tõeline metsakaru, selline hea ja kindel inimene. Teeme sauna ja puhkame ennast välja,” püüan ma oma mõtet Triinule vastuvõetavaks teha.

„Kas ta on ka noor ja ilus?” läheb ta silmanähtavalt elevile.

„Loomulikult, muidu ma sind ju ei kutsuks!” õhutan ma teda tagant.

Ma tean, et sellisele erakule nagu Margus, tuleb enne tund seletada, et Triinu ainult näksib, kuid ei hammusta. Tean ka seda, et Margus ei ütle mulle iial ei, sest liiga palju on koos läbi elatud. Marguse juures on tunne, nagu oleksin ma vanajumala seljataga. Vahelduseks kodule, kus tunnen end kui vahel kui tarbeese, samasugune nagu on tool köögis või kapp toanurgas.

„Ok, lähme siis sinna metsa. Aga kus see asub?”

„Vaata seda ma sulle ei avalikusta. Kui kohale jõuame siis näed,” ühman vastuseks. Peab ta alati olema ka nii uudishimulik, kannatust ei ole sugugi, mõtlen endamisi.

„Kas seal mingit kõrtsi lähedal on?”

See on selline Triinu kavalus, sest ta väidab alati, et ta on enamiku eesti joomakohti läbi käinud.

„Me läheme metsa, mitte kõrtsi. Ja ära siis jälle kõige kallimaid asju selga pane!” püüan selgitada.

„Inimene peab igal pool ilus olema, isegi metsas!” vaidleb ta vastu. See tal oma filosoofia ja alatine argument.

„Eks tee mis tahad, aga ära siis virise, kui sa miskit ära lõhud või mustaks teed,” lausun ja löön käega.

„Ja-jah. Ma nüüd siis jooksen. Töö ootab ning lõuna on juba 45 minutit läbi,” hakkab Triinul korraga kiire.

„Ma arvan, et sinu puhul on ülemus selliste hobusemehe lõunatega juba arvestanud.

See on sinu puhul nii tavaline,” vastan ma seepeale, kerget muiet varjamata.

„Jah, kuid viimane kord kui 3 tundi lõunal olin, siis lubas füüsilise noomituse teha! Mina teda keppima ei hakka. Midagi ei ole teha, pean minema,” vastab ta lõbusalt.

„Tulen sulle siis reede õhtul kell viis järgi ja siis sõidame!”

„Jah, panen siis ennast valmis.”

Samas heliseb Triinu mobiiltelefon.

„Jah, ma kohe jõuan” vastab Triinu asjalikumat häält tehes.

„Nii ma siis lippan, mingid sakslased pidid juba mind ootama”.

„Reede õhtuni!” hõikab ta veel ukselt, haarab oma koti – ja laseb uksel hirmsa kolksatusega kinni kukkuda.

Tõusen vaikselt ja maksan arve. Üritan välja mõtelda, mida nüüd edasi teha.

(…järgneb)

Seekord mõned pildid ja siis ma ei kirjuta kaua…vahepaus!

1 kommentaar




Mõni mõte mõnest taskust….

2 kommentaari

Ma kohe ei saa, kui pean teile rääkima oma öisest voodikaaslasest. Tobe see natuke tundub, kuid seda omapära ei saa ma vaid omale jätta…

Meil pole kunagi riidu teki pärast, et keegi kisub kellegilt ära teki… Mu voodikaaslane magab parema meelega tekil ilma tekita ..
Mina asetan viimasel ajal pea õrnalt tema seljale, mis on soe ja pehme ja veidi karvane, kuid meeletult turvaline ja mõnus….
Teki alla ronib ta tavaliselt varahommikuti, siis on te ergas ja asjalik…. Kuid egas ta seal kaua püsi, varsti lahkub ta teki alt, et oma toimetustele minna….
Me ei riidle just tihti, kuid vahel siiski olen ta peale pahane, eriti hilisõhtutel, kui ta majas ringi toimetab, siis kui mina magada tahan….
Ainus kurb asi on see, et vahel ta veab voodisse kaasa mõne riideeseme. See teeb pahaseks ja vahel mõne karvase tegelase mis on omastatud mu pisipiiga voodist kaasa…

Ja hommikused ärkamised, ta on avastanud mooduse, et selle asemel, et mind sakutada varvastest, on minu äratamiseks parem moodus – põsepaitused 😀

Igatahes, minu kallis kassike Garr on mu parim voodikaaslane – soe, turvaline ja üldse mitte isekas 🙂 Mis teha, mul on kevadpuhkus – mees peab vaikust ennem tormi ja kass on parim kaaslane :)))) Ka voodikaaslane ;);)

Üks meeletult kena lugu…

Lisa kommentaar

Ma harva longin mööda youtube ringi, kuid täna natuke lonkisin.
Leidsin loo, mis on just see, mida on mul endale vaja öelda enamus päevi:
Seega Urmas Alender ja LUGU.

Siit nurgast ja sealt nurgast – blogisse kokku :D

4 kommentaari

Täpselt nädal tagasi olid meil lume mäed ja hull tuisk…
Täna hommikul on aga mõnus soe päikesepaiste. Tallinn on oma 60a. soojarekordi kätte saanud.
Mina olen juba päikest piilumas käinud ja mõnuga nina päikese poole ajanud.
Ilves istus kah eile mõnuga männi otsas ja peesitas ennast päikese käes. Seega , tunne on tõeline – kevad tuleb….
Minu kevadpuhkuse esimene osa on samuti käes 🙂 Tänan riiki selle eest :D:D:D ;););)
Varsti hakkab vaikus ennem tormi, siis muutub puhkus täielikuks 🙂
See teeb rõõmu :))

Natukene peaks oma kassikese kohta mainima…
Kassu on meil suureks kasvanud. Enam ei mahu arvuti kõrvale pugema. Enamuse päevast istub teine aknal ja vahib õue. Kui rõdu ukse lahti teen, pistab pea tekkinud prao vahelt välja ja vahib õue :)))) Kohati on nagu tunne, et tahaks õue minna, kuid hirm on nii suur, et ta ei julge seda. mõneti muidugi on aga ta nahaaliks muutunud. Ei karda enam kõike. Käib järgi, püüab käpaga neid kes liiguvad. Käib vastu jalga nurrumas ja magab kas minu jalgade juures öösel ( peale jooksumaratoni ) või poeb plikale padja kõrvale nurruma.
Kassu on suureks kasvanud.


Eile jagati eesti fonogrammitootjate auhindu. Kogu jagamine tegi rõõmu. Väga lahe oli see, et Laura “Muusa” ja Laura ise said hulga auhindu. Muidugi ChaliceTaevas ja perse.
Jumal tänatud, et need voodimärgajad midagi ei saanud. Neil on nende kõrgeim auhind käes ;););)
Seegi mitte päris ausalt, sest tegemist oli ikkagi shiitimisega.

Mu pojakesel on sünnipäev tulemas. Esimene kord nende 16 aasta jooksul, mis ta elanud on, olen ma hädas. Ma ei suuda välja mõelda, mida talle kinkida. Tema enda sõnade järgi on tal kõik olemas, mida ta tahata võiks. Selline suhtumine teeb rõõmu ja näitab, et tal on väga küpse mõtlemine. Ta pole ahne ja elu annab talle ise just niipalju, kui ta on väärt.
Muidugi teeb see minu jaoks elu hullemaks, sest ma ei suuda lihtsalt välja mõelda, mida kinkida.
Kõik, kellel on mingi hea mõte, andke mulle teada :))))

Täna lähen siis päiksepaistega uurima, mida sõber ilves teeb. Järsku meil õnnestub suhelda 🙂

Kõigile lugejatele

ILUSAT KEVADET!