See on üks pikem järjekas, mis siin nüüd avalduma hakkab…
Süüdi on selles Hundiulg, seega kui keegi tigedaks saab, siis Hundiulg on süüdi 😀
Tüüpilise eestlasena pean ma ju alati kuskil süüdlase leidma;);)
Mis siin pikalt pajatada .. panen selle kunagi alguse saanud asja nüüd siia, mine tea mis kunagi saab…

§ 106. Enesetapmisele viimine

Julma kohtlemise või mõnitamisega teise isiku enesetapmisele või selle katsele viimise eest karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.

1. KES MA OLEN?

Ma kiirustasin üle tee!

Vaatan enese ümber ja hiilin nagu kass. Miks peab see nii olema? Kas tõesti siis kuskil ei saa rahu? Millest see kõik algas?

Kümme aastat tagasi, kui ma veel verinoor plika olin, juhtusin nägema midagi sellist, mille puhul võib öelda – kriminaalne. Kuigi ma ise seda ei tahtnud, uskusin, et kui suu pean, ei juhtu minuga mitte kui midagi, kuid ometi läks kõik sootuks teisiti. Nüüd juba kümme aastat kõnnin ma ringi, jälgides pidevalt, et kuskilt ei ilmuks silmapiirile autot, mis võiks mind alla ajada.

Täna paistab rahulik olevat. Ei ühtegi kahtlast autot ega ka midagi sellist, mis silma jääks ja reaalset ohtu kujutaks.

Milleks ma õigupoolest põgenen? Kas enda, või oma koduse elu eest, ei oska ma praeguseks enam öelda. See pidev põgenemine on juba nii tavaliseks muutunud.

Ma jõuan kohale ja…

„Tere, tere!” hõikab Triinu.

„Tere!” vastan ma, ise endamisi arutledes, kas mu mask peab või mitte.

„Külm täna kohe jubedalt! Võtaks äkki konjakit?”

„Ma täna kohe kindlasti ei joo,” jään endale kindlaks. See on minu juures tavaline, et kuskil väljas ma tavaliselt alkoholi ei tarbi.

„Aga miks mitte? Külm on ju…!”

„Ei, ei ma ei taha!”

„Kuidas sul siis läinud on?”

„Mis seal ikka, töö ja ainult töö,” vastan hooletult. Nagu ikka, raban kõvasti tööd teha, kuid ülemustega mul tavaliselt ei vea.

„Sul ikka vaid töö ja töö. Kas sa vahel väljas ka käid?” ei jäta Triinu oma küsimist.

„Kuule, ei viitsi eriti,” vastan oma tavalisel moel, ise vargsi seljataha vaadates.

Kohviku uks käib suure pauguga kinni ja ma võpatan, mille peale Triinu naerma hakkab.

„Jälle sa ehmatad! Oled ikka argpüks!” naerab Triinu, „See lihtsalt selline loll kolksatus.”

Õnneks juba ammu ei mõtle ma iga nn „paugu” peale kohe õudukaid. See reaktsioon on nende aastatega kadunud. Ja ka püstolit ei kujuta ma enam nii tihti ja nii elavalt ette kui varem.

Millal see õieti oligi, arutlen endamisi, kui viimati revolvritoruga vastakuti seisin? Jah, sellest juba pea-aegu aasta ja kõik pole veel ikkagi ununenud! Kuigi ma sooviks juba kõik unustada.

Millest siis kõik tegelikult alguse sai?

See oli 1990. aasta, aktiivne „suure uutmise” ja muutuste aeg, kui kõik see juhtus. Inimestel polnud aimu oma kohutustest ja seadused olid kirjud kui klouni püksid. Too-kord võis iga mats, kes vähegi söakam oli, teha oma seaduseid ja neid siis ka ellu viia. Ka politsei ja nn „eesti maffia” polnud siis veel leiba ühte kappi pannud ja tihti juhtus, et läks madistamiseks.

Juhtus olema jällegi selline tore päev, kui need kaks kõva oma vahel madistasid ja just minu nina all. Kui laskmiseks läks, olin nimelt mina see, kes nende kahe vastasleeri vahele jäi. Järgmisel hetkel pandi mulle juba toru kuklale ja lubati lasta! Miks nad tookord oma meelt muutsid? Kes seda nüüd hiljem enam täpselt mäletab, kuid elu hakkas peale seda vahejuhtumit igalt poolt pigistama. Nii politsei kui ka eesti kuritegelik maailm hakkasid lihtsalt sõna otseses mõttes mu elu segama. Ikka ja alati olid nad igal pool ees ja kui miskit tulemuslikumat hakkas selguma, siis püüdsid nad igati kaikaid kodaratesse loopida.

„Lähme õige täna peole,” pakub Triinu omaltpoolt.

„Mul on nii palju teha, et kohe kuidagi ei taha kuhugi minna,” vastan, kuid samas on mul mingi vastupandamatu soov kodust eemale saada.

„Nii sa oma elu maha mängid!” nendib Triinu elutargalt.

„Ole rahulik, olen korra juba abielus olnud. Ja olen praegugi, sa peaksid seda ju ometi teadma,” irvitan vastuseks.

„Sellegipoolest, mida sa kodus kopitad? Nii ei leia sa kunagi endale kedagi, seda tõeliselt head, ning oledki surmani üksi. Ega see sinu „sohvapadi” sind välja viia ei taha? Ta ju alles poisike, kes teeb kõike vaid enda lõbuks!”

„Oh, ära hakka jälle näägutama! Ma lihtsalt ei tahagi kedagi! Ja kui mu „diivanikaunistus” oskaks toeks olla, poleks asi üldsegi nii hull,” vastan, püüdes rahu säilitada, tundes samas, et Triinu sõnad teevad haiget. Tal on tegelikult õigus. See mehehakatis mõtleb tõesti vaid ainult iseendale.

Eks ma ole sellele juba isegi mõnda aega mõelnud, kuid kellegi teisega pole ma lihtsalt julgenud ennast siduda, seda peamiselt kartusest sellele inimesele ebameeldivusi kaasa tuua. Ei ole teada kaua nn „meeski” veel vastu peab. Tal siiani sarved maha jooksmata ja seetõttu käib mõtlemine ka tihti selle alumise peaga.

Ei saa öelda, et mul pole varem ühtegi suhet olnud. Eks neid mehi oli ikka omajagu, kuid tihti selgus varsti, et paljudel neist polnud mingeid tõsiseid mõtteid ega ka midagi pakkuda peale selle ühe asja. Tekkis tunne, et olen neile ainult mingi tagavaravariant, kelle juurde tullakse vaid viimases hädas. Nad olid lihtsalt olemas, rohkemat mitte. Nii kahjuks on ka selle viimase meesolendiga. Vaid üks mees on olnud ja jääb selleks tõeliseks. Kuid miks Ta ei ole minu kõrval?
Seda ma ei oska tegelikult isegi öelda.

„Ei Triinu, ma tõesti ei taha kuhugi minna ega ka mingit uut „sohvapatja” omale koju. Aitab juba sellest kes on. Vähemalt on tema puhul teda kõik need head ja halvad küljed, uue puhul hakka neid otsast avastama,” proovin asja kuidagi naljaks pöörata.

„Jälle see sohvapadja jutt! Ega siis kõik mehed pole sohvapadjad”

Ma ei hakkagi selle kohapealt Triinule vastu vaidlema, ta teab, et ma suudan kõik mehed muuta sohvapatjadeks. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii tugev isiksus olen ja kõikide asjadega ise hakkama saan. Kuid meeste truudusesse ma ka kinnisilmi ei usu. Nii ka ei usu ma ka praegust „diivanikaunistust”, püüdku ta rääkida mulle mistahes.

„Kuule, lähme hoopis laupäeval kuhugi metsa?” teen järsku ettepaneku. See lihtsalt tuli mulle pähe, selline mõte, täiesti spontaanselt.

„Metsas pole mehi ja ega mehed pole puud, et nad metsas kasvavad!”

„Praegu, nagu sa isegi märgata võid, on sügis ning metsas seened ja maa tean ühte metsatalu, kus me saaksime kaks või kolm päeva rahus olla. Seal elab üks tõeline metsakaru, selline hea ja kindel inimene. Teeme sauna ja puhkame ennast välja,” püüan ma oma mõtet Triinule vastuvõetavaks teha.

„Kas ta on ka noor ja ilus?” läheb ta silmanähtavalt elevile.

„Loomulikult, muidu ma sind ju ei kutsuks!” õhutan ma teda tagant.

Ma tean, et sellisele erakule nagu Margus, tuleb enne tund seletada, et Triinu ainult näksib, kuid ei hammusta. Tean ka seda, et Margus ei ütle mulle iial ei, sest liiga palju on koos läbi elatud. Marguse juures on tunne, nagu oleksin ma vanajumala seljataga. Vahelduseks kodule, kus tunnen end kui vahel kui tarbeese, samasugune nagu on tool köögis või kapp toanurgas.

„Ok, lähme siis sinna metsa. Aga kus see asub?”

„Vaata seda ma sulle ei avalikusta. Kui kohale jõuame siis näed,” ühman vastuseks. Peab ta alati olema ka nii uudishimulik, kannatust ei ole sugugi, mõtlen endamisi.

„Kas seal mingit kõrtsi lähedal on?”

See on selline Triinu kavalus, sest ta väidab alati, et ta on enamiku eesti joomakohti läbi käinud.

„Me läheme metsa, mitte kõrtsi. Ja ära siis jälle kõige kallimaid asju selga pane!” püüan selgitada.

„Inimene peab igal pool ilus olema, isegi metsas!” vaidleb ta vastu. See tal oma filosoofia ja alatine argument.

„Eks tee mis tahad, aga ära siis virise, kui sa miskit ära lõhud või mustaks teed,” lausun ja löön käega.

„Ja-jah. Ma nüüd siis jooksen. Töö ootab ning lõuna on juba 45 minutit läbi,” hakkab Triinul korraga kiire.

„Ma arvan, et sinu puhul on ülemus selliste hobusemehe lõunatega juba arvestanud.

See on sinu puhul nii tavaline,” vastan ma seepeale, kerget muiet varjamata.

„Jah, kuid viimane kord kui 3 tundi lõunal olin, siis lubas füüsilise noomituse teha! Mina teda keppima ei hakka. Midagi ei ole teha, pean minema,” vastab ta lõbusalt.

„Tulen sulle siis reede õhtul kell viis järgi ja siis sõidame!”

„Jah, panen siis ennast valmis.”

Samas heliseb Triinu mobiiltelefon.

„Jah, ma kohe jõuan” vastab Triinu asjalikumat häält tehes.

„Nii ma siis lippan, mingid sakslased pidid juba mind ootama”.

„Reede õhtuni!” hõikab ta veel ukselt, haarab oma koti – ja laseb uksel hirmsa kolksatusega kinni kukkuda.

Tõusen vaikselt ja maksan arve. Üritan välja mõtelda, mida nüüd edasi teha.

(…järgneb)

Advertisements