§ 1583. Ebaseaduslik majandus- või uurimistegevus majandusvööndis loodusvarade ebaseadusliku uurimise või kasutamise eest Eesti Vabariigi majandusvööndis, kui sellega põhjustati oluline kahju, või kui süüdlase suhtes oli samasuguse tegevuse eest kohaldatud halduskaristust, karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.

2. REEDE

Päike sillerdab vastu nii lompidelt, kui ka muudelt veesilmadelt. Ma ei julge kunagi kihutada enam Tallinn-Haapsalu maanteel. Korra olen siin teelt välja sõitnud. Selliseid apsakaid on mujalgi juhtunud, kuid minu enda süül ainult korra.

„Kas ma selle CD võin peale panna?” keerutab Triin ühte plaati oma näppude vahel.

„Minupärast pane, kui see muidugi mingi plekikolin ei ole!”

Mul on kurbi kogemusi, eriti nendest rajudest pidudest „Spiritis”. Tekib selline tunne, et enese mõtteid ka enam ei kuule. Tundub nagu oleksid mingis metalli töötlemise tsehhis – pidev ühetooniline heli, mis kurnab närvisüsteemi.

Triinu on plaadi juba auto CD-mängijasse lükanud ja minu õnneks kostub sealt suhteliselt rahulik House muusika.

„Näed, polegi ju plekikolin!” on Triin oma tegemisega rahul.

Ma loodan mõttes, et viimane jälle pinnima ei hakka, kuhu me läheme ja kes ja kus ja mis? See oleks ääretult tüütu. Ma ei räägiks talle mitte kui midagi. Risti – nüüd siis veel 30 km ja praami ajaks peaksime rahulikult jõudma, arutlen endamisi edasi.

„Kas me mitte ei pidanud siit ära pöörama, Virtsu poole?” katkestab Triinu oma küsimusega mu mõtted.

„Ei!”

Kuidas Triin küll aru ei saa, et ma ei kavatse talle rääkida, mis saab ja mis mitte.

„Selge, siis lähme Haapsalu kanti või Hiiumaale!”

„Kui sa just nii arvad!”

Ta on nagu väike laps.

„Nüüd siis pole enam saladust!” hõiskab ta.

„Oi kui nutikas sa oled! Mida sa küll sööd, et nii targaks said?” küsin ma veidi pilkamisi.

„Ära räägi minuga nagu väikese lapsega!” vastab Triinu pahuralt.

„Aga kui sa nii käitud, pole ju mitte kui miskit teha!”

„Kuidas, kas ma käitun sinu arust nagu väike laps?”

„Sa muudkui pärid ja uurid! Ma ütlesin sulle, kui kohal oleme, siis näed!” vastan ma talle, endal kerge ärritus hääles.

„Olgu, olgu aga ma olen kannatamatu! Räägi sellest ilusast mehest, kes seal on?”

„Midagi ma sulle ei räägi ja sina ei käitu kah nagu nümfomaan! Oleme kokku leppinud?”

Näen kuidas Triinu seepeale huuled torru kisub ja pean tõdema, et mu kaaslane on ikka alles laps. Kuigi kas 23 aastaselt ollakse laps või täiskasvanud? See on iga inimese puhul täiesti individuaalne ja oleneb paljuski sellest, mida inimene sellise vanuseni jõudes on pidanud läbi elama, palju ta on n.ö „elu” näinud.

Pööran Rohuküla sadama esisele platsile. Autosid on siin palju ja eemalt hinnates moodustab enamiku neist Hiiumaale minejate järjekord. Ise otsin ma aga silmadega Vormsi praamile minevate autode rida. Aga enne on vaja minna kassase ja pilet välja osta.

„Kas jääd autosse, ma lähen toon pileti?” kõnetan ma oma kaaslast peale viimase jutuajamise lõppu tekkinud pausi järel.

„Ei, ma tahan ka jalgu sirutada ja kas siin WC ka on või?” vastab ta ja korjab oma kotist rahakotti välja.

„Eks sa vaata seal ise, nooled ja sildid ju näitavad. Aga ära kauaks mine, praam väljub umbes 20 minuti pärast.”

„Praam läheb hoopis 45 minuti pärast. Vaata tablood!” tahab ta ise tark olla.

„Ole 15 minuti pärast autos,” panen talle südamele.

„Ei saa enam aru. Aga eks ma siis olen,” pahurdab ta ja lükkab autoukse lahti ning tipib välja.

Paistab, et ta on omale juba mingi „mängukanni” avastanud. Ja nüüd pööritab puusasid kuidas jaksab.

Liigun kassade juurde. Õnneks pole siin rahvast eriti palju ja varsti on mul piletid käes. Läbi klaas seina näen, kuidas Triinu meie auto kõrval ühe noormehega jutustab. Ju siis ta peab jälle endale tähelepanu tõmbama. Ma ei ole kunagi mõistnud, miks ta nii teeb. Kas selles on süüdi raske lapsepõlv või hoopis miski muu. Ikka peab tal olema mõni „mees”, kes pidevalt ta ümber keerleb.

Jälgin sadamas olevaid inimesi. Ikka see vana harjumus lööb välja – kõike ja kõikjal fikseerida. Mõne hetkega on mul kõik vähegi kahtlasemad näod ja autod üle vaadatud. Nüüd läheb aga kiireks. Näen, kuidas autod sõidavad juba praamile – Vormsi praamile. Jõuan auto juurde ja kuulen Triinu viimast fraasi.

„… siis Käinas näeme,” sädistab tüdruk.

Ja sinna otsa käib võrgutav naeratus.

Oi kui rumal ta ikka kohati on. Ta pole ikka veel suutnud avastada, et läheme hoopis Vormsile.

„Istu autosse!”

See korraldus kukub välja rohkem nagu käsu moodi kui tahaks, kuid seekord ei kuule ma oma imestuseks nurinat ega virinat, nagu tavaliselt.

Sõidan praami juurde ulatan ülevedu korraldavale mehele pileti, meid suunatakse praami parema parda üsna lõppu. Puuklotsid alla ja ongi auto paigale pandud. Siit saab ikka parema ukse kaudu välja. Hea seegi.

„Miks selle praami nimi „Vormsi” on?” avastab Triinu järsku praami nime.

„Sellepärast, et me sõidame Vormsile!” vastan ma, tehes seepeale näo, mida vaadates ei jää enam mingit kahtlust, miks nii ei peaks olema.

„Mida!?” hüüatab Triinu püüdmatagi oma jahmumist varjata, „Ma ju lubasin sellele ilusale Andresele seal sadamas, et Käinas kohtume! Ja miks sa mulle seda varem ei öelnud”

„Ma vist mainisin ennist sulle, et ma ei ütle kuhu läheme! Sa olid nõus ja nüüd ära virise,” olen resoluutne.

„Vormsi on ju nende imelike Rootsi külanimedega pisi-pisike saar, kus elu on surnud!” ahastab Triinu, sügava pettumuse noodiga hääles.

„Ei see on koht, kus ELU kulgeb omasoodu ja kus on Eesti kõige positiivsem energia. Isegi sina võid seal heaks hakata” norin ma teda veel takka.

„Ma lähen maha ja sõidan hoopis Hiiumaale, seal vähemalt on midagi!” bravuuritseb ta tagumiselt istmelt, moepärast oma kompse kokku korjates.

„Mine,” vastan ma seepeale täiesti rahulikult, sest näen auto tahavaatepeeglist, kuidas parajasti aparelli ülesse tõstetakse ja otsi kaldast lahti antakse. Triinu lükkab uksele prao sisse ja samas taipab ta ka juba ise, et praam liigub.

„Näed sa nüüd! Nüüd sõidame siis sinna surnute maale ja mina?…” loen ta silmist tõsist pettumust.

„Pole hullu, sa ju ei tea, mis sind seal ees ootab!” vastan ja kuulen samas kuidas minu mobiiltelefon helisema hakkab.

„Jaa!”

Tunnen otsemaid ära Marguse lõbusa hääle.

„Said sa oma nümfiga koos ikka praami peale? Ta plehku ei pannud?” küsib ta reipalt.

„Jah, olen praamis ja keegi ei pannud plehku!” vastan Marguse küsimuste peale. „Kas tuled mulle sadamasse vastu?”

„Miks? Kas oled tee ära unustanud?”

„Ei ole! Eks ma siis sõidan ise Hullo kaudu. Kas Hullo pood on lahti?”

„Jah on! Aga mida sa sealt tahad? Mul on kõik Teie vastuvõtuks olemas.”

„Suukorvi ja kaelarihma sellele kellega olen!” viskan ma nalja, samas aga kõõritan vargsi Triinu poole see on aga tegevuses sellega, et teeb silmi ühele umbes 45-aastasele mehele, kelle auto on peaaegu meie masina kõrvale pargitud.

„Miks nii karmilt. See on siin ju saar, kuhu ta ikka kaduda saab?”

„Mine tea, tuleb teisel tuju ujuda, näiteks Rootsi?”

„Ole rahulik. Mul on talle tegevus olemas,” püüab Margus mind rahustada.

„Milline?” küsin seepeale veidi arusaamatult.

„Seda näed, siis kui kohal oled!” on ta salapärane.

„Ok, näeme siis umbes tunni pärast.”

„Jah, teeme nii, aga ole sõites ettevaatlik. Hullost Saksbi poole pöörates, sest seal kukkus tuulega puid ja kõik pole veel koristatud.”

„Saab tehtud boss,” raporteerin ja lõpetan kõne.

„Nii!” ütlen Triinule. „Saar ootab meid.”

„Pähh, kas kõik on seal vanad ja koledad kiimalised mehed? Siis pole seal ikka miskit teha.”

„Ootame ja vaatame.”

Eemalt hakkavad paistma kaks Vormsi navigatsiooni tuld, mis näitab, et me ei ole enam kaugel. Mina juba ootan seda kohtumist saarega. Ainus koht, kus ma saan olla rahulik ja ÕNNELIK.

Advertisements