§ 128. Ähvardamine

(1) Ähvardamise eest tapmise või üliraske kehavigastuse tekitamisega või vara hävitamise või rikkumisega olulises ulatuses, kui oli alus karta selle ähvarduse täideviimist, karistatakse raha-trahvi või arestiga.

3. SAAR

Randume. See tuttav aparelli krigin ja kohe hakkavadki autod meie eest liikuma. Autolt tõmmatakse puuklotsid eest ja nii olemegi valmis liikuma hakkama. Triinu teeb ikka silmi sellele vanale mehele, kes meie kõrval autos oli, kuigi tema auto juba liigub.

„Triin jäta järele, muidu sõidab vanake vastu ääre vaiasid.”

„Jaa, aga lõbus oli. Huvitav, kas ta ka pihku peksis, kui ma silmi välgutasin?” arutleb ta.

„Sa oled ikka rumal,” ei jää mul selle peale muud öelda.

Hakkame ka meie liikuma. Nüüd tunnen ma ennast täiesti rahulikult. Siin on paik, kus saan ma ennast lõdvaks lasta, sellest pidevast pingul olekust vabaneda. Selline tunne on, et tahaks kohe laulda. Võtan istme vahelt CD ja panen selle mängijasse. Mõnikord on kosutav kuulata vahelduseks ka eestikeelset muusikat.

„No nii, nüüd leidsid muusika,” poriseb Triinu seepeale. ”Sa peaksid ikka tihedamini pidudel käima, siis teaksid ka, mis muusikat tänapäeval mängitakse. Oled oma 30-aastaga nagu tõeline vanur.”

Hullo kiriku torn hakkab paistma. Keeran poe ette ja jätan auto seisma.

„Nüüd lähen ma poodi. Kas tuled ka?” küsin Triinult.

„Selles maapoes ei ole kindlasti peale viina ja purgisuppide mitte kui midagi,” kuulen ma vastuseks.

„Miski sulle ka ei kõlba.”

Astun autost välja ja sisenen poodi.

„Tere!” tervitan sisenedes.

„Tere-tere!” tervitab mind poemüüja, umbes 60-aastane, kuid oma vanuse kohta hästi säilinud naiserahvalt vastuseks.

„Palun mulle 3 pudelit „Belõi Aisti”. Muide, kas teil kohalikku juustu on?”

„Jah on, palju teile läheb?”

„Andke üks nii keskmine tükk”

„Siis teeb see kokku 345 krooni,” arvutab müüja mu arve kokku.

Ulatan talle viiesajakroonise.

„Kas lähete Sviibi?” küsib müüja.

„Ei, mitte sinna, Saksbisse,” vastan ja mõtlen, et kas kõik käivad seal kurikuulsas Sviibi külalistemajas.

„No siis läheb sõit hr Marguse juurde?”

„Miks te seda arvate?” küsin imestusega.

„Hr Margus käis hommikul poes tellitud kaubal järgi. Tavaliselt tellib ta sellist kaupa vaid siis, kui on pealinnast külalisi oodata. Ja paistab, et seekord tellis ta rohkem. Hommikuse praamiga tuli ka üks noormees. Käis poes ja ostis 3 pudelit „Belõi aisti”. Ja pool kilo juustu nagu Teiegi. Lisaks küsis ta veel teed Saksbisse. Istus oma „Mersusse” ja läks.”

„No jah, mis siis ikka, pole mul enam mõtet varjata. Ikka Saksbisse.”

Tänan ja sammun ukse poole.

„Head teed ja olge ettevaatlik!” hõikab poemüüja mulle järele. “Teelt pole veel kõike tuulemurdu koristatud.”

„Tean. Tänan Teid!” hõikan üle õla tagasi vaadates talle vastuseks.

Hea et Triin ei kuulnud, seda mersu juttu. Muidu peaks kihutama juba Saksbi poole. Huvitav, kes see noormees „mersuga” võib olla? Igatahes peab ta Margust hästi tundma. Õigem oleks öelda, et tema harjumust „Belõi Aist” ja juust! Samas pole ta Vormsil Marguse juures vist sugugi tihe külaline. Kas ta üldse enne käinud ongi?

„3 pudelit „Aisti”? Ja juustu? Kes seda küll sellises kontekstis tarbib?” on Triinu mul juba ninapidi kotis.

„Sulle see küll ei ole. Ja pane kott ära.”

„Tahtsin ka autost välja tulla, aga siin on nii s o p a n e!”

„Mida ma sulle rääkisin, et vanad riided ja jalanõud. Aga mida tegid sina?”

Tuul on tõesti siin palju puid murdnud. Lausa kahju vaadata. Osad on veel otsapidi teel. Veel umbes 2 km sõita ja siis pööran ma taluõuele. Hoovis seisab juba neli masinat ees – Marguse traktor, veoauto, „Ford” ja kellegi võõra „Mersedes 500”?

„Kas Margusel on mersu?” elavneb Triinu ja ta silmad löövad juba tuld.

„Ei, see on kellegi külalise oma. Kelle, seda ei tea kahjuks ka mina.”

Pargin ennast siis „Mersu” kõrvale. Koer Kaaru tuleb maja tagant juba suurte hüpetega, saba taga käimas nagu propeller. Niuksudes hüppab ta auto najale. Näen, et Margus tuleb maja uksele. Lükkan auto ukse lahti ja Kaaru tõmbab mul keelega üle näo, sellise sooja niiske ja karedaga.

„Tere linnavurle!” hõikab Margus.

Triin upitab ka ennast aegamisi autost välja.

„Kas see suur peletis ka hammustab?” uurib Triin, kuid samal hetkel karjatab, sest Kaaru on talle suvatsenud oma tuntud musi teha.

„Pähh, kui ilane!” pahandab ta ja puhastab oma nägu, meil Margusega on aga nalja kui palju.

Ulatan Margusele koti konjaki ja juustuga.

„See ports pole sul täna esimene?”

„Kus sa tead?” imestab ta.

„Naised saunas rääkisid,” vastan naljaga, reetmata info tõelist allikat.

„Jah Michael tõi ka.”

„Kes on Michael?”

„Kohe näed. Mikk!” hõikab Margus maja poole.

„Kusagil 25-aastane, tõmmu, umbes 190 cm pikk noormees astub uksest välja. Nägu on kuskilt väga väga tuttav, kuid ma ei suuda seda meenutada, kus ma oleksin teda varem kohanud.

„Tere! Kuidas jõudsite?” uurib Michael meilt, ise eriti pika pilguga Triinu uurides.

„Hästi!” kostub Triinuga meil peaaegu ühest suust.

Vahetame Margusega pilke, kuna Triinu koketeerimine Michaeli ees paistab meile nii koomiline.

„Tulge sööme nüüd veidi. Tegin on kuulsat „jahimehe praadi” ,viib Margus jutu söögile.

Astume kõik Marguse järel tuppa. Pean tõdema, et ta on siin jälle palju asju ringi tõstnud ja modernsemaks püüdnud teha. Söögituba on nüüd suurem ja avaram. Köögis on palju tehnikat juurde tekkinud. Ja see suur tammelaud on uus, kindlasti ta oma töö.

„Kas annad mulle ikka sama toa?” uurin Marguselt.

„Jah. Triinu on vastastoas ja Michael on sinu toa kõrval, minu magamistoa vastas,” selgitab ta.

Lähen trepist üles. Triinu kiirustab mulle tippides järele.

„Kui modernne siin on!” ei jõua Triinu ära imestada.

„Margus näeb oma majaga palju vaeva. Ta tahab ikka, et kõik, mis tal siin on, oleks parim”

„Ilus. Ja see Mikk on ka ilus. Huvitav kes ta on? Millega ta tegeleb, et tal nii hea auto on?”

„Seda juba uuri ise. See on sinu tuba.” Vastan, näidates käega ukse poole. Lükkan vastastoa ukse lahti. Astun sisse tuppa, kus just mulle meeldib olla. Kui ma siin esimest korda olin ja Margus arvas, et ma siia ka jään, siis pakkus ta, et see oleks MEIE ühine tuba. Mina aga ei jäänud ja tema kolis samuti mujale elama. Ei tea kas sellepärast, et ta ikka loodab minuga koos selles toas olla? Tõmban pitskardina akna eest kõrvale. See on uus ja täpselt minu maitse, pean ma tõdema. Aknast paistab meri, rand ja kivid. Meri ….

„Cloo ja Triin tulge nüüd sööma!” kuulen alt Margust hüüdmas.

„Lähme!” hõikan üle ukse Triinule.

Juba trepil tuleb toidulõhn vastu. Alles nüüd saan ma aru, et pole täna veel midagi hamba alla saanud.

„Istuge ja tõstke ette. Ärge häbenege. See on viimane põdraliha tükk, mille ära tegin,” seletab

Margus.

„Võtaks ühe pitsi konjakit ka söögi alla?” küsib Mikk.

„Ei söök püha rituaal. Mitte enne kui õhtul, enne sauna. Siis võib.”

Tean seda hästi, see on selline Marguse komme.

„Margus lähme peale sööki korra kivile? Jätame Miku ja Triinu saunaga üksteisega tutvuma ja teeme ise kahekesi väikse tiiru?” teen ettepaneku.

„Mis teie sellest arvate?” uurib Margus Triinult ja Mikult.

„Mis meil sellest!” on Triinu kohe päri.

„Minge aga, teil ju palju rääkida,” vastab Mikk ja teeb samas kavala näo pähe.

„Olgu, aga nüüd sööme,” teatab Margus resoluutselt ja kõik asuvad sööma.

Nagu ikka, on tema toidud alati fantastilised. Kus ma nii hästi viimati süüa sain? Ei mäletagi kohe. Võib-olla Võrus. Aga see pole ikka see mis Marguse tehtud. On kohe aru saada, et see kõik on tal südamega tehtud. Mine tea, võib-olla isegi minule mõeldes.

(…järgneb)

Advertisements