JÄLITUSSEADUS: Paragrahv 133.1. Ebaseaduslik jälitustegevus

(1) Tahtliku tegevuse eest isiku või isikute grupi poolt, kellel ei olnud õigust jälitustegevuseks ja kelle tegevuses esinevad jälitustegevuse seaduse paragrahv 12.1. lõikes loetletud jälituse eri-toimingu tunnused, kui selle tegevusega rikuti õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele või õigust kodu puutumatusele – karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.

(2) Tahtliku tegevuse eest isiku või isikute grupi poolt, kellel ei olnud õigust jälitustegevuseks ja kelle tegevuses esinevad jälitustegevuse seaduse paragrahv 12.2. lõikes loetletud jälituse erandtoimingu tunnused – karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni viie aastani.”

4. KIVI, MERI JA TUNDED.

Jalutame Margusega mere poole. Üle põllu teeb see kuskil pool kilomeetrit. Milline rahu vaikus ja … meenutused.

Täpselt 10 aastat tagasi põgenesin ma inimeste ja iseenda eest Tallinnast siia. Ma ei osanud endaga mitte kui midagi peale hakata. Vormsi tundus tol hetkel kõige turvalisem koht. Maffia ja politsei – mõlemad suured, otsisid mind. Info oli see, mis maksis ja ränka raha. Siin oli aga vaikus. Suutsin kaduda nii, et keegi ei leidnud. Tulles saarele ei tundnud ma siin kedagi. Piirid olid veel kinni. Välismaale ei saanud ilma viisata ja seda ma ei julgenud ajada. Vaid saar, kus kõik tunnevad kõiki. Ja siis, imelik kohtumine sadama lähedal metsas. Üksi ja hirmul, istusin ma maha, et nutta. Oli sügis. Puud olid kollased ja oli juba üpris külm. Nutsin ma siis seal metsas ja mõtlesin endamisi, et võiks tulla metssiga ja mind ära süüa. Kuid siis, keset kõige lohutamatumat nutuhoogu seisis minu ees üks kogu – püssiga mehekogu. Karjusin talle läbi pisarate umbes midagi sellist, et kui tahab, võib ta mind maha lasta, sealsamas ja otsemaid. Röökisin, et tehku siis juba oma roimaritöö ära ja siis oleks kõigega lõpp. Vastuseks kuulsin malbet, kuid iroonilist häält, mis ütles, et ma polevat põder ega ka metssiga ning inimesi ta ei lase. Küsisin võõra käest, et mida ta siis õigupoolest minust tahab. Sellepeale kosteti rahulikult, et põdrad ja metsseadki jooksevad minu nutu peale laiali, kästi silmapilk nutmine lõpetada ja oma kott ülesse korjata ning temaga kaasa minna. See on lühidalt kõik sellest, kuidas ma Margusega tutvusin.

Mingil seletamatul moel ma kuuletusin. Raske kott rabati minu käest peaaegu kohe ära. Läksime läbi metsa kuni jõudsime tema taluni. Mul kästi tuppa minna ja ise läks ta aga puude järele. Mäletan, et juba siis oli siin ilus. Kõik oli korras ja puhas. Ei julgenud esiti kuhugi istuda ega astuda. Istusin siis puude kastile pliidi kõrval. Margus tuli puudega kööki ja jäi siis mind pika pilguga vaatama, taipasin, et miskit on valesti. Korraga sain aru, mis – ma istusin puude kastil. Tõusin ja vabandasin. Margus käskis mul ennast riidest lahti võtta ja jällegi mõistsin ma teda valesti, omamoodi. Hakkasin esimese hooga karjuma, et ega ma mingi lits pole, siis nägin Margust mind sellise pilguga vaatamas, mis mul siiani meelest ei lähe. Taipasin kui rumal ma olin. Ta tegi tule pliidi alla ja küsis kas ma oskan kartuleid koorida? Vastasin talle siis, et oskan küll. Seepeale tõstis ta mulle korvi kartulitega nina ette ja ütles, et koorigu siis. Tema ise läheb sauna kütma. Siis ma muudkui koorisin ja koorisin, ise taipamata, kui palju ma neid koorin. Kui ta siis tuppa asus oli tema esimene küsimus, et kas pulmad on tulekul. Mina olin jälle muidugi see, kes küsimusest aru ei saanud ja pidin juba kisama pistma, et ega ma selline pole, kuid siis taipasin. Nimelt olin ma väga, kohe väga palju kartuleid koorinud. Puhkesin selle peale naerma. Ma polnud juba lapsepõlvest peale nii palju ja nii vabalt naernud, kui sel hetkel. Me mõlemad naersime. See oli esimene kord, kui ma teda t õ e s t i nägin. Ta oli umbes minu ealine ja üle keskmise ilus mees – suur ja tugev. Edasi toimetasime köögis koos. Mina tegin midagi ja tema tegi midagi. Toit sai nii valmis, et ma ei märganudki. Hiljem rääkis ta mulle, et olen ainus naiste rahvas tema elus, kellega tal koos köögis olles pole tulnud tahtmist teda sealt välja kupatada. Ta pole mind siiani oma elustki välja visanud.

Hiljem rääkisin talle, miks ma tegelikult saarel olen, miks ma olen nii kartlik. Ja siis selgus miski, mis mind esialgu hirmutas, kuid mis on mu elu tõeliseks teinud. Olin leidnud võõra riigi kõrgema ohvitseri juures peavarju! Kui ma poolteist kuud hiljem helikopteri peale istusin, et Rootsi lennata ja sealt USA-sse, tundus see unenäona – ilma passita, teel tundmatuse poole. Kolm aastat hiljem tagasi tulles nagu valge inimene, oli tema ainus, kes oli mulle lennujaama vastu tulnud. Ikka ja alati oli ta olemas. Margus – eesti-rootsi päritolu agent, kelle ülesandeks on päästa Eesti, siis seda on vaja. Ja antud hetkel mind, juba erus olevat sama ülesandega inimest.

Nüüd olen siis täitsa tavaline inimene. Peale pikka ja rasket võimuvahetust ja murdepunkte. Ma olen nüüd v a b a, aga tundub, et sama probleemi ees, mis kümme aastat tagasi. Minu „skalbi” peale käib jaht juba muude organite poolt. Nüüd olen siis Marguse juures, et selgust saada. Püüda kokku panna pilt oma maailmast, tema abiga.

„Kuidas sul siis ka läinud on? Kuidas su noor ja upsakas mees ennast üleval peab? Kas suudad veel hakkama saada?” pärib ta.

„Usu mind, ma olen väsinud sellest, et ta ei viitsi ega taha mõelda! Ta on noor ja rumal. Ja te-ma perekond, mis pole minu perekond, agiteerib teda kogu aeg minu vastu. Ma võitlen kogu aeg tuuleveskitega. Ja mu mees, kujutad sa ette, peab ennast vahel koguni jumalaks. „Sohvapadjast” jumal – naerukoht muidugi,” vuristan ma ühe hooga.

„Ja oma rahasid pole sa ka kätte saanud?”

„Mitte kui midagi. Sa ju tead eruagendi staatust. Kaks aastat erus ja alles siis!”

„On sul raha vaja? Ma saan sind aidata!” on Margus abivalmis.

„Ei, põhimõtteliselt tahan ma ise hakkama saada. Sa oled minu jaoks elus juba küll teinud. Ja sa oled alati olemas! Seda on juba minu arvates rohkem kui küllalt,” lükkan ta pakkumise viisakalt tagasi.

Järgmisel hetkel rabab Margus mu embusse. Vaatab silma ja küsib: „Kas sa ei tahaks minu juurde siia mereäärde jääda? Olla siin k o o s minuga – meie elupäevade lõpuni?”

Me mõlemad teame, et see on see, mida me mõlemad sooviksime, kuid… Siin on rida mitme-suguseid agasid. Minul on linnas mees (mees nimega „Sohvapadi”), kellele olen ma lubanud „jah” sõna öeldes truuks jääda. Ja niikaua, kuni tema või mina seda ametlikult ei lõpeta, ei hüppa ma ka kõrvale.

„Mis sa arvad, kas see „sohvapadi” on sulle truu?” uurib Margus.

„Tegelikult, kui ma sulle ausalt ütlen, ei usu seda enam ammu! Kuigi ta seda ise mulle väita üritab. Kahemõttelisi lauseid kuulen ma iga päev ja see tekitab vaid stressi. Tunnetest valetamine on võrdne mõrvaga,” tunnistan ma ausalt.

„Lase siis see välja uurida. Sul peaks ju veel sidemeid olema. Tee seda, saab süda ükskord rahu!” annab Margus mulle nõu.

„Milleks? Kas sina lõikaksid endale meelega näppu? Mina küll mitte! Kui uurida üritan, et rahu saada, siis tekitan hoopis pingeid juurde,” laidan ma selle mõtte maha.

„Ise tead,” ei hakka Margus rohkem peale käima.

„Inimesel peab olema ausust ja otsekohesust seda tunnistada, kui ta truu pole. Samas peab ka kohusetunne olema teiste inimeste ees. Kui ta seda praegu ei õpi, siis millal veel? Las saab oma kogemuse minu kõrval. Parem ikka, kui mitte kui midagi. Vaatamata kõigele, ma armastasin teda ja hoolin temast siiani. Kui ta seda vaid väärtustataks!”

„Miks sa raiskad ennast mitte millegi peale?” küsib Margus mult seepeale.

„Armastus on väärtus, väärtus mida tasub hoida. Kasvõi armastuse enda nimel. Kunagi peab ta ju hakkama aru saama. Kas polnud mitte sina see, kes seda mulle näitas ja tõestas.”

„Aja nüüd jah kõik minu kaela. Keegi peab ju süüdi olema. Ja kui sul see asi jamaks keerab, siis tuled sa ikka siia ning mina ravin su haavad nagu alati. Ma olen ka sellega rahul,” ütleb Margus, tehes seda oma rahulikul ja tasakaalukal moel.

„Tore, nüüd siis on teineteise mõistmine paika pandud. Räägiks nüüd siis sellest, miks ma siin olen. Ja seleta mulle ära, kes on see salapärane Mikk?” küsin ma juttu teisale viies.

„Mikk on s i n u asemik, kes saabus 10 päeva tagasi.”

„Alles nüüd? Ma teadsin, et ammu on juba asemikud olemas!” vastan ma, vaadates arusaamatul pilgul Margusele otsa.

„Kogu see vana kupatus saadeti laiali. Peale sinu lahkumist reformiti seda süsteemi põhjalikult. Palju allüksusi likvideeriti, teised muutsid asukohta. Seda sa peaksid teadma. Ühesõnaga, suurem osa seltskonnast lihtsalt löödi laiali, turvalisuse huvides. Nüüd käib uue meeskonna komplekteerimine, seepärast on ka tema siin.”

„Loodame, et Triinu teda väga ära ei väsita,” olen veidi irooniline.

„Ei usu, see poiss on terasest. Nagu sa tähele panid – ilus, aga mitte loll. Tead Clo, loodan väga, et sa räägid talle, milliseid vigu ta korrata ei tohiks.”

„Räägin, kui ta Triinu käest kätte saan.”

„Ka sellele leiame me rohtu. Tallinnast tuleb homme üks bänd kultuurimajja esinema. Ma viin teidki sinna peole, ülejäänu jätta juba minu hooleks. Luban, et saate omavahel suhelda. Saart sa tunned, leiate ise sobiva koha vestlemiseks.”

„Kindel see,” vastan ja tean, et Marguse peale võib kindel olla, nii nagu ta ütleb, nii ka on.

Samal hetkel heliseb mu mobiil.

„Jah,” vastan tuimalt.

„Noh, kus oled?” kuulen oma mehe küsivat häält.

„Saarel. Mere ääres, jalutan. Ilus on ja minu kivigi on alles,” vastan, püüdes olla optimistlik. „Ainus koht, kus Saksbis on levi, on mere ääres.”

„Kellega sa seal jälle keppima hakkad? Kindlasti on sul sobiv kandidaat juba valmis vaadatud,” õelutseb mu abikaasa teiselpool toru otsas. Ta pole ammu nii rääkinud. Rohkem esitan mina viimasel ajal selliseid teravaid küsimusi.

„Jah on küll ja mis siis. Sinul kindlasti juba töö käib?” ei jää ka mina võlgu. Ta pidi minema kuhugi ühikasse, kus on noored tüdrukud ja elu keeb.

„Ei veel, aga varsti!” on ta suureline. Ma tean küll, et paljud noored piigad ajavad teda taga. Aga nooruse kogenematusest võtab loob ta endale sellised illusioonid, et ei saa pead pilvedest välja. Seda valu pole ma jälle ära teeninud.

„No tunne ennast hästi,” ütlen, kuid samas hinges kriibib. Ootaks mingit kindlust ja turva-tunnet. Ma ise pakun seda oma mehele, kui tema mulle, kuigi peaks olema vastupidine olukord. Ometigi on mulle ammu selge, et pean leppima riismetega, mis tal jäävad üle tema perekonnast ja sõpradest.

„Eks kui tagasi jõudma hakkan siis helistan. Tuled äkki sinagi koju?” küsin, sooviga juba see kõne lõpetada.

Näen Marguse pilku, nii haletsuse ja kurvameelsuse vahepealset, pole ma tema silmis ammu näinud.

„No eks vaatame,” vastab mu „sohvapadi”.

„Tsau siis,” vastan.

„Tsau tsau jah,” kohmatakse teiselpool ja pannakse toru ära.

„Miks sa vaatad mind sellise pilguga?” uurin Marguselt.

„Mis ma sinu arvates siis tegema pean, nähes kuidas sulle nahaalsusega haiget tehakse? Miks sa ennast ei väärtusta? Jäta ta!” ütleb Margus veidi ärritunult, kui olen kõne lõpetanud.

„Tead, lõpetame selle jutu. Ma püüan paar päeva sellest elust eemal olla. Mitte mõelda ja lasta lihtsalt asjadel settida. Tean, et see on probleem, kuid selle pean ma ise lahendama. Minu ainus õigustus on, et ma armastasin teda. Hoolin ja armastasin. Seda ma luban, et lõpmatuseni ma sellel küll jätkuda ei lase. Ja kui käpuli kukutakse siis ka püsti enam ei tõsta.”

„Olgu, tuleme tagasi siis saare asjade juurde. Peame hakkama tagasi liikuma. Kell saab varsti 9 ja aeg on sauna minna.”

„Jah, jääb siis nii, et ma räägin Mikuga ja sina hoiad Triinut veidike aega eemal.”

„Olgu. Ja püüa mitte nii nukker välja näha. Nii oled sa nagu raamat, mida igaüks lugeda saab. Peida oma valu ära,” ütleb ta oma rahustaval mehelikul häälel ja võtab mul õrnalt, kuid samas ometi jõuliselt ümbert kinni.

Ma tunnen end jälle turvaliselt. Miks see Margusega nii on? Miks ei võiks see olla samasugune mu oma mehega? Kas suhtumine ja vanus loeb nii palju? Kas ma siis ei ole ära teeninud paremat ja õiglasemat elu? Minu „sohvapadi” leiab ikka, et mul on teda vaja. Miks tal selline arvamus? Kas see on vale tegevus?

(…järgneb)

Advertisements