ELU ISE ( 3 osa)

„Eks tagauksest või siis aknast, mis lahti on,” vastan ja otsustan, et pean täpsemalt uurima, kuskohast ta siis õigupoolest tuppa pääses. Lähen verandale ja avastangi, et Kaarule on veranda uksele luuk tehtud. Paistab siiski, et minu soovitusi on kuulda võetud ja koerale paremad tingimused loodud.

„Ole rahulik, enam ta ei tule tuppa,” rahustan Triinu.

Kaaru kombeid tundes tean, et kui ta juba korra on välja aetud, ei ründa ta enam rohkem tuppa.

„Tule nüüd ka kööki, siis näed, mida siin majas kohvi tegemine tähendab.”

Võtan ülemiselt riiulilt vana käsiveski. Otsin kapist samasuguse vana punasest puust topsiku ja teen selle lahti. Vastu lööb ülihea kohvilõhn. Võtan peoga sellest ube ja puistan need ükshaaval lugedes veskisse. Tean täpselt, palju neid olla tohib – 120–130 uba. Seejärel asun jahvatama. Triinu vaatab minu tegevust pärani silmi pealt.

„Miks masinaga ei jahvatata. Kas tal siis pole kohvimasinat?” küsib ta imestunult.

Avan kõige alumise kapiukse. Sealt vaatab vastu 3 erinevat kohvimasinat. Vanasti oli neid vaid kaks. Keegi on siis veel kinkinud.

„Näed neid on suisa kolm. Kuid võin sulle kinnitada, et käsiveskiga jahvatatud kohv on palju parem, kui masinaga jahvatatud kohv.”

Oma lause lõpetanud, võtan laualt veski ja asun tööle. Tean ka segi nippi, et mida aeglasemalt jahvatada, seda parem kohv tuleb. Mis on selle saladus, seda ma ei tea.

„Siis ma ei imesta, et naistel seda ei lubata teha. See ju raske töö vändata seda käia,” on Triinule kõik korrapealt selge ja ta kaotab asja vastu huvi, purjetades tuppa tagasi.

Lükkan elektrikannu nupu sisse ja lõpetan jahvatamise. Võtan ülemiselt riiulilt vana kannu, jääb mulje, et nagu oleks see pärit esiemade aegadest. Rootsi kohvipoodides on just täpselt sellised. Kuidagi oli see kuulunud Marguse vanaemale. Igatahes hoidis kann ilmatuma aja sooja ja seda ilma ühegi soojendajata. Samuti kannatab seda panna pliidiplaadile, ilma et oleks karta, et midagi juhtub. Isegi sang lähe soojaks.

Vaatan aknast välja. Päike on juba loojunud. Ainuke, mis õuele valgust heidab, on lamp – täpselt selline nagu kasutatakse linnas tänavate valgustamiseks. Kaaru nuusib sauna ukse taga. Eemalt kostub koerte haukumist. Kaaru, nagu tark koer kunagi, ei tee sellest välja. Väljas on ilus sügisöö. Kuigi on septembri algus, on ikka suviselt soe. Kas see on vananaistesuvi või sügis? Ilus on siin sellegipoolest. Mulle on siin saarel ikka ja alati meeldinud. See on koht, kuhu pika eemal-oleku järel tagasi jõudes tunned ennast alati koduselt. Võib-olla see ongi minu kodu? Kui ma ennast kuskil mujal nii koduselt ei tunne, siis peab see ju kodu olema?

Vesi hakkas keema. Puistan käsiveski toosi sisu kannu ja valan sinna elektrikeetjast vee peale. Tean, et Margusele meeldib kohv, mis on keedetud selles pliidikannus, kui tuli on juba kustunud ja seda sellise suve-kuumusega uuesti teha pole mõtet. Segan suures savipotis kartulisalati segamini. Võtan külmkapist veel majoneesi ja hapukoort. Lisan needki salati hulka. Maitsen ja pean tunnistama, et päris hea sai. Vaja lisada veel üks komponent, mis selle salati eriliselt heaks teeb, see on mesi. Kunagi pole veel keegi taibanud, mis salati maitse nii võimsaks teeb. Paljud on proovinud ära arvata, kuid kellelgi pole see siiani õnnestunud.

Sauna uks avaneb ja Mikk ning Margus tulevad saunast. Nad naeravad millegi üle. Huvitav, kas Mikk tüütab Margust samamoodi nagu Triinu ennist mind? Samas taipan, et kuidagi pikka aega on toas imelikult vaikne olnud. Piilun üle ukse ja näen, et Triinu on teleka ette tugitooli magama jäänud. Las ta siis magab pealegi. Lähen poistele ukse peale vastu. Margus rabab mu embusse ja kallistab mind.

„Mille eest see nüüd oli?” olen hämmeldunud.

„Te jätsite meile ka juua. Kartsin, et see, mis sundis ühte piigat väljas ennast kaljaga üle vala-ma, sundis teid teist pudelit ära jooma, kuid te polnud seda puutunudki.”

„Naljakad on ikka mõned inimesed. Eriti valge peaga noored naised,” arvab Mikk.

„Jätke naiste klatsimine, muidu värvin ka mina pea valgeks. Siis on teil topelt raske,” ähvardan ma neid, mille peale Margus kõva häälega naerma hakkab ja Mikulgi suu muigele veab.

„Räägi sa jah. Võid seda küll teha, aga ega see sinust veel blondiini ei tee!” teatab Margus ja astub tuppa.

„Psst, olge tasa, piiga magab suures toas tugitoolis,” hoiatan ma poisse.

„Selge, aga kas kohvi lõhn teda ei äratanud?” uurib Margus.

„Ei, veel mitte ja tassi nina alla pole ma talle ka toppinud,” võtan kapist tassid, „kuid kui soovite, siis võin seda teha?”

„Parem mitte, las ta magab. Värske õhk ja korralik toit ajavad une peale. Ja Kaaru käis teda ka „pesemas”?”

„Kus sina seda tead?” imestan mina.

„See hele kiljatus oli kilomeetrite taha kuulda. Nüüd ei julge metssead enam paar nädalat siiakanti ennast vedada” teatab Margus ja hakkab ka ise oma nalja peale naerma. See naer nakatab meidki Mikuga ning me irvitame kaasa.

„Mis te naerate, miks keegi mulle midagi ei räägi?” kostub toast tugitoolist.

„Tere unimüts! Kas said une täis?” uurib Margus.

„Ma ei maganud vaid tukastasin veidikene. Mis sellest siis halba on? Oi kui hea kohvi lõhn! Andke mulle ka!” sirutab Triinu käe kohvitassi poole. ”Ainus asi, et miks seda nii raskelt peab tegema? Head kohvi saab ju ka lihtsamalt. Näiteks masinaga jahvatades.”

„Siis kaob kogu see aroom ja hõrk maitse. Kohv muutub lihtsalt jamaks tavaliseks joogiks, millel pole väärtust,” lausub kohvi ülistava lause ka Mikk omalt poolt, mille peale Margus naerab ja lausub tunnustavalt: ”Vat, kohe näha, et minu kool.”

Võtan kapist taldrikud ja uurin kas salatisööjaid on.

„Pane mulle, aga mitte palju” ulatab Triin mulle taldriku.

„Mulle ka!” ning Mikugi taldrik on minu ees.

„Sulle ka Margus?” küsin.

„Ikka ja alati, eriti kui sina oled selle seganud,” meelitab ta.

„Mis hea ja imeline maitse? Mis siin veel sees on? Kas see on mingi eriline maitseaine?” on Triinu vaimustunud, kui on salatit maitsnud.

„Ei ütle, see salajane retsept,” ütlen Margusele otsa vaadates ja silma pilgutades.

„Meie salajane retsept,” ei saa Margus ütlemata jätta.

„Mis, kas teil on oma koolkond, millesse meie ei kuulu?” uurib Mikk.

„Miks ühest retseptist tehakse nii suur saladus? Kas siis ei võiks seda ka kaaslastega jagada?” ei anna Triinule see järjekordne saladus rahu.

„Sööge ja nuputage aga ise. See on selline väike nuputamisülesanne, kui taipate, saate ka kogu tõe teada,” vastan ma stoilise rahuga, lootes, et see saladus avalikuks ei tule, kuid kes teab.

„Aga kui see on järsku mürk? Siis oleme hommikuks surnud ning ei saagi teada, millesse me surime,” püüab Triinu kavalust üles näidata.

„Seda kindlasti,” teeb Margus kõmiseva häälega lõpu sellele jutule.

„Pange nõud kraanikaussi, kui olete lõpetanud,” lausun ja lähen tuppa.

Minu suureks üllatuseks on aga tugitoolis koha sisse võtnud Kaaru. Vaatab sealt mulle otsa ja liputab saba.

„Tee mulle ka ruumi, Kaaru,” paitan teda ja ta hüppab tugitoolist maha.

„Kuhu nüüd poiss!” püüan Kaaru lahkumist peatada, kuid samas taipan, et neil Margusega omad reeglid. Lasen tal minna ja istun ise samasse tugitooli, kus koer oli ja võtan laualt puldi ja hakkan kanaleid klõpsima. Margusel on üle 70 erineva kanali. Kell on aga juba niipalju, et pool-test kanalistest tuleb vaid porno. Pettun telekas ja lähen söögituppa uurima, millega nad seal tegelevad.

( … järgneb)