ELU ISE ( 4 osa)

Nemad on juba konjakit mekkinud. Mullegi on juba klaas lauale pandud ja käib aasimine Triinu kallal. Mõtlen endamisi, et kas olla naiselikult solidaarne või siis hoopiski neutraalne.

„Clo võta ka üks pits! Teeme siin Triinule testi ja katsetame, kas ta suudab saada 0,75 kätte,” räägib Margus, mulle lõbusalt silma vaadates.

Huvitav, palju nad selle lühikese ajaga on suutnud Triinule sisse kallata?

„Ma tahan WC-sse,” tõuseb Triinu.

Ta ei püsi enam hästi jalgel. Selge, poisid on ikka tublisti talle sisse kallanud.

„Lähme, ma saadan sind,” ütlen ja toetan teda küünarnukist.

„Lähme,” luksub Triinu.

Olen kindel, et kui ta oksendanud on, siis peale voodisse panekut jääb ta silmapilkselt magama. Lasen tal enda vaevasid kergendada. Aitan tal ka hambad pesta, õieti pastat harjale saada ning seejärel saadan ta voodini. Nagu ma arvasin, kukub Triinu jalapealt voodisse ja uinub.

„Nii, magab,” lähen ma poiste juurde tagasi.

„Mida oligi tarvis tõestada,” muigab Margus, ”nüüd siis saame rääkida ka asjast. Triinu tegi meile selle väga lihtsaks.”

Samas kõlab õues pidurite krigin ja lask… Järgneb täielik vaikus. Oleme meiegi hiirvaikselt. Margus on välgukiirusel tule kustutanud. Tema kellel pole ju ammu vaja midagi karta, oli seekord meist mõlemast kiirem. Ikka vaikus. Kuskilt ei kostu kippu ega kõppu. Kui teraselt kuulatada, kostub eemalduva kerge autorataste krõbin kruusasel teel.

„Mis see siis nüüd oli?” küsin ma väriseval häälel.

Nüüd alles, kui silmad on jõudnud pimedusega piisavalt harjuda, märkan, et nii Margusel kui ka Mikul on püstol käes. Vaid mina olen kaitseta. Nemad kaitsevad mind.

„Lähme!” ütleb Margus Mikule.

Mõlemad tõusevad ja hiilivad tagumise ukse juurde.

„Mine vaata, mis Triinuga toimub,” annab Margus mulle korralduse, „ta ei tohi miskit taibata.”

Lähen vaikselt trepist üles, igal sammul ringi vaadates ja kuulatades. Minu tavaline ette-vaatlikus on jälle hoogu saanud. Kui palju ma ka ei juurdleks, ikka ei taipa, et sellises kohas nagu see pisike eesti saar, saab toimuda miskit sellist.

Triinu nohiseb magada. Panen ta toa ukse vaikselt tagasi kinni ja lähen trepist alla. Poisid pole veel väljast tagasi. Istun samasse tugitooli, kus Kaaru oli enne ennast kerra keeranud. Kuulatan vaikselt ja olen nagu üks suur kõrv. Väljast kostub hääli, uks avaneb ning Margus ja Mikk on tagasi. Margusel on midagi käes.

„Hirmul on ikka suured silmad. Eriti kui neid silmi on kuus,” lausub ta ja paneb tule põlema. Näen ta käes suurt tükki auto esistangest.

„Mingi nolk on meie nurgakivi otsa kihutanud ja pool oma autot sinnasamasse maha jätnud,” lisab ta juhtunusse selgust tuues. „Vaadates selle stange tükki järgi, paistab tegu olema Opeliga ja mudel on arvatavasti „Rekord”. Sellel saarel on viis Opel „Rekordit”, mille küljest see võib pärit olla. Samas võivad need vabalt olla ka külalised mandrilt.”

„Kuid mis sellise lasu moodi paugu tegi?” küsin.

„Tundub, et ainuvõimalik seletus asjale on auto tagaklaas, sest maas oli hulgaliselt kilde, mis sellele viitavad,” teatab Mikk.

„Aitab, nüüd magama,” leiab Margus, mina ja Mikk nõustume. Lähme trepist üles, soovime teineteisele head tööd ja igaüks läheb oma tuppa.

Tuld ei julge ma põlema panna. Hiljutine hirm on mind halvanud ja kartlikuks teinud. Panen öösärgi selga ja poen voodisse. Linad on pehmed ja lõhnavad hästi. Tunnen järsku, et olen väga väsinud. Enne veel, kui magama jään, käib mul üks mõtte peast läbi. Tõusen ja avan ukse, nii, et sinna jääb umbes sõrmelaiune pragu. Miks ma nii teen, ei oska ma seletada, mulle lihtsalt tundub nii kuidagi kindlam. Loodan, et Margus seda ei kuulnud, muidu hakkab ta ei tea mida arvama või siis kui seda ei tee Margus, siis on see Mikk, kellel meie suhtest aimugi pole. Ometigi pole ju mingit suhet. On sõprus ja KINDLUSTUNNE. Kuigi see on ju ometigi see, mida ma kõige enam vajan. Tunnen, et minu meenutused on elu hoopis peapeale pööranud. Ei, ma ei tohi hetkel enam miskit meenutada. Ainus ja õige otsus saab vaid olla see, et ma jään magama. HOOLIMINE ja KINDLUSTUNNE – need on viimased asjad, millele ma siiski enne uinumist jõuan veel mõelda.

( … järgneb)