Homme lähen ma matustele.
Minu mehe onupoeg maetakse. Kunagi oli kaksikvennad Anti ja Arvo. Kokku oli neid 4 venda.
Nüüd on siis järgi Ahti ja Agu.
Kaks aastat tagasi maeti Arvo. Homme maetakse Anti.

Kui vaatama hakata, siis 50 aastat pole ju mingi vanus. Kuid mõnede jaoks kestab see vaid paar aastat üle 50 ja siis on ees tühjus….

Anti jäi haigeks ootamatult. Tema haigus avastati peale kaksikvenna surma. Justkui oleks teine kaksik kutsunud …. nagu teine ei tohiks üksi maailma jääda…

Mina olen selles peres hilistekkeline. Vaid kuus aastat olen olnud selle perekonna liige. Ometigi kõige suurem austus tekkis mul Anti ja Agu vastu. Anti vastu isegi natuke suurem, sest ta oli tegija mees. Minu silmis TEGIJA mees…

Inimese tee on ajalik. Nägin veebruaris viimati Antit, kui neil külas käisin. Ootamatult astusin uksest sisse. Vaidlesin Antiga arvutite ja andmekaitse üle … temaga oli alati huvitav vaielda, sest ta läks kuidagi põlema ja siis hakkas ta argumente otsima…. Nii tore oli neid ümber lükata ja siis näha tema porisemist, mis oli selline siiras…

Homme on matused. Kui keegi küsiks minult, kas ma olen kurb, siis ma ei oska vastata, kuid miski minu sees on nukker, isegi väga nukker. Mõistan, et inimese aeg sai ümber ja see oli paratamatus.

Jääb aga järgi mälestus ja LUGUPIDAMINE selle inimese vastu. Austus tema tehtud töö vastu ja tema elatud elu vastu.

Elu on ajalik.