Eesti maksustas lehmade kõhutuule- pealkiri Postimehest : Mina olen vist loll????

Lisa kommentaar

“Eesti põllumehed on saanud maksuteatise, mille kohaselt tuleb neil tasuda teoreetiliselt õhku paisatava metaani ehk lehmade kõhutuule eest.”

Järgmisena loen ma pealkirja :

“Eesti maksustas inimeste kõhutuule ja röhatused.”
See on muidugi minu kujutluspilt asjast. Mulle aga tundub, et ma hakkan lolliks minema. Kas on veel midagi, mille pealt eesti riik teenida ei ürita?
Siiani olen eranditult selliseid lauslollusi Keskerakonna pärusmaaks pidanud.
Siis loen aga järgmist lõiku:

“«Lehmade eraldatud metaani maksustamise küsimus muutus aktuaalseks, kuna kehtivaid seadusi on tõlgendatud valesti ja liiga agaralt ning esimesed põllumajandustootjad on saanud maksunõude teoreetiliselt õhku paisatava metaani ehk lehmade kõhutuule eest,» ütles Eestimaa Rahvaliidu esimees Jaanus Marrandi pressiesindaja vahendusel.”

Loomulikult Rahvaliit ehk KERA üks osapool.

Õnneks hiljem saab sellist pealkirja Postimehest lugeda:
“Ministeerium tahab lehmade kõhutuule maksustamise peatada”

Praegu on keskkonnatasude seaduses kirjas, et saastetasu makstakse lenduvate orgaaniliste ainete heitkoguse pealt, eelnõus täpsustub aga lenduvate orgaaniliste ühendite mõiste, teatas keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Brita Merisalu.

«Selle mõiste alla ei arvata edaspidi metaansed ühendid. See tähendab, et lehmade «kõhutuul» jääb maksustamata,» märkis Merisalu.”

Kuidagi rahustav on lugeda, et lehmade kõhutuult enam ei maksustata. Muidu käiksid kõik lehmad varsti ringi sabaaluse mõõdikuga, mis mõõdab lehmade kõhutuult.
Vaesed ülikooli teadlased, kes olid juba juurutamas tehnoloogiat ja aparaate, millega saab mõõta lehmade kõhutuult, peavad nüüd oma geniaalsed teadmised kotti tagasi pakkima ja lehmad rahule jätma. Seda on nii rahustav lugeda 😀

Kuhu siis eesti riigina on jõudnud? Lehmade kõhutuule arvestamiseni numbritena?
Või ääretuks heaoluühiskonnaks ( imelik mammutsõna) kus kõikide tegevuste eest tuleb maksta, isegi piima ja lihatootjad peavad loomade kõhutuule eest maksma?

Tundub, et kellegi mõistus läks kodust ära.
Kas selle inimese mõistus, kes arvas, et kõhutuult saab numbritesse arvestada või siis minu minu mõistus…
Kuna ma teistest inimestest halvasti ei arva, siis arvan, et mina olen lolliks läinud.

NB! MUL ON TÄNA VERBAALNE ( GRAFOMAANLIK ) MÖLAPIDAMATUS! SORRY

Emadepäevast ja blogidest

6 kommentaari

Emadepäev on maikuu teisel pühapäeval.

Emadepäeva tähistati esmakordselt 10. mail 1908. aastal Ameerika Ühendriikides Lääne-Virginias Graftowi kirikus.

Eestis tähistati seda päeva esmakordselt 1922. aastal Uderna koolis piduliku koosviibimisega, mille organiseeris Naiste Karskusliit Helmi Mäelo algatusel. Üle-Eestilisena tähistati seda päeva aasta hiljem 3. juunil 1923. Emadepäeva tähistamine kogus populaarsust ja seda tähistati kuni 1940. aastani. Uuesti hakati Eestis Emadepäeva tähistama 1988. aastal.

Mina mäletan kogu oma lapsepõlvest vaid emadepäeva. Naistepäev oli meie majas tabu.
Mind muidugi tuleb tunnistada kasvatas vanaema, kellel oli veel meeles esimene eesti vabariik ja ta kasvatas ka minusse selle päeva tähtsuse.

Viimased 6 aastat aga pole minu jaoks seda päeva olnud. Minu mees ei pea sellest päevast ja tavaliselt on riik ta sellel ajal nö. alla neelanud. Poeg pole samuti mind meeles pidanud ja kes teda peaks selles suhtes ka õpetama? Mina ei oska õpetada, päeva mis on emale – ennast tähtsaks teha siis? Pisikene piiga on liiga väike ja tema üritab mulle rõõmu teha siis 9 mail. Neil on lasteaias emadepäevapidu. Kingituse emale toob ta ikka isale, lootuses, et isa näeb siis ka teda.

Seega mina liigitan ta mõttetute päevade hulka ( hapud viinamarjad) ja jään lootma, et inimesed blogivad selle päeva minu jaoks rõõmsaks.

KOLM PÄEVA ELUST 10. osa

6 kommentaari

UUS ALGUS ( 2osa)

Söön ja vaatan aknast välja. Mulle ei meeldi söögi ajal rääkida. Eemal paistab meri. Tekib tunne nagu meri kutsuks mind. Jällegi taban ma ennast unistamas, vihastan enda peale ja pööran pilgu taldrikusse. Songin kahvliga kartulisalatit – isu ei ole. Päike ja meri kutsuvad. Välja tahaks, suleks silmad, pööraks näo päikese poole ja laseks ta viimastel kuumadel kiirtel oma näole paista ja soojal tuulel oma juuksed sasida. Tõstan pilgu ja näen, et Margus jälgib mind. Justkui loeks mu mõtteid. Peidan pilgu taldrikusse tagasi ja üritan uuesti sööma hakata, kuid see ei taha õnnestuda. Peale kohvi ei taha miski kurgust alla minna. Ikka eksleb pilk aknast välja. Meri ja päike. Teised laua ümber tunduvad olevat väga kaugel, nende jutt on nagu kaugusest minuni jõudev kaja. Olen oma mõtetes nii kinni, et ei pane neid enam tähele.

„Teeme saarel autoga ühe ringi,” kuulen Mikku ütlevat.

„Clo, kas tuled ka kaasa?” küsib Triinu, pöördudes minu poole.

„Ei, mina kindlasti mitte. Saart peab jalgsi avastama. Kui ma saarele ringi teen, siis ainult jala.”

„Mine siis pealegi jala,” nõustub Triinu, näen, tal on hea meel, et ma just nii vastasin. Miks ma siis aru ei saanud. Küsimus oli ju rohkem viisakusest esitatud.

„Vaadake, et teie siis kellegi aiaposti otsa ei kihuta!” viskab Margus nalja.

„Meie katsume seda jah mitte teha,” saab Mikk naljast aru. Vaid Triinu vaatab neid mõistmatul ilmel. Kuid seekord ta rohkem midagi ei küsi.

„Me hakkame siis minema,” tõuseb Mikk lauast ja Triinu hakkab oma kampsunit selga tõmbama.

Kuulen, kuidas Mikk autot käivitab ja juba järgmisel hetkel veereb auto väravast välja. Neist jääb maha vaid üles kerkiv tolmupilv, mis mõne aja pärast vaikselt hajub ja jälle on kõik selge ja sillerdav nagu poleks midagi olnudki.

„Mida sina siis tegema hakkad?” küsib Margus mult peale hetkelist vaikust.

„Ei tea isegi.”

Selline tühi ja õõnes tunne on korraga. Midagi nagu ei oska korraga teha, kuigi tahaks. Ühtegi väärt mõtet aga ei tule pähe.

„Lähed oma kivile?” uurib Margus. „See on ju sinu igapäevane unistus.”

Mulle meenub, kui ma 15-aastasena üritasin lastelehele, mille nime ma enam ei mäleta, oma luuletusi pakkuda. Need lükati alati tagasi. Luuletuste mõte olevat hea olnud, kuid riimi tundmisega pidi mul raskusi olema. Lugedes tänapäeva luuletusi, ei allu need enamalt jaolt mingile riimile ja rütmile, kohati on nad minu arvates lausa seosetud ja mõttelagedad. Kui ma siin saarel kolm kuud enne äraminekut redutasin, istusin iga päev rannas, ühel kindlal kivil. Sellel kivil oli lohk, täpselt istumiseks sobiv. Seal oli väga mugav, tundus nagu istuksid tugi-toolis. Esimestel päevadel istusin ma seal niisama, kuid juba järgnevatel kordadel tundsin, et igav on lihtsalt istuda. Kolmandal päeval võtsin kaasa tühja vihiku ja pliiatsi. Meri mühas ja selles taktis kirjutasin ma justkui laulusõnu, meri ise oleks nagu mulle ette öelnud, mul ei olnudki rohkem vaeva, kui see kõik ainult paberile panna. Vihikule panin pealkirjaks „Meremüha”. Keegi ei tea neist luuletustest ja sellest vihikust, ma ei ole julgenud neid kellelegi näidata. Minus istub ikka sees kartus saada samasuguse hävitava kriitika osaliseks.

Kuid täna lähen ma kivile istuma. Nüüd ma tean, miks mu pilk nii rahutult mere poole kiskus. KIVI kutsus. MERI kutsus. Kuskil oma sisimas sain ma paljud asjad tänu nendele luuleridadele selgeks. Järsku on ka nüüd enese sees vaja selgust saada? Midagi sügaval minus annab endast märku, otsib lahendust, otsib teed välja.

„Jah, ma olen otsustanud, ma lähen kivile. Kas sul on mõni tühi vihik on? Ma ei tahaks niisama minna, mõtiskleksin seal kivil istudes ja kirjutaksin ühtteist paberile.”

„Seda ma arvasin. Võta Kaaru ka kaasa. Usun, et ka tema igatseb seda.”

Meenub tõesti, et Kaaru oli väikse kutsikana iga kord minuga kaasas. Jooksis niikaua ringi kui jaksas ja siis hüppas minu kõrvale kivile ning lamas seal siis vaikselt, pea minu jalale toetatud. Kui tüdines, hüppas kivilt, lonkis jälle ringi ja oli tagasi kivil, kui ringi tiirutamisest küll sai.

„Kindlasti võtan, ” vastan Margusele, „ma ei saa nii truud kaaslast ju maha jätta.”

„Oota korra, näitan sulle enne midagi,” võtab Margus mu käest ja läheb oma töötoa poole. Kui ta ukse avab on minu jahmatus suur. Keset seina, otse kirjutuslaua ja tehnika laua kõrval, vaatab vastu pilt minust ja Kaarust. Meie kahekesi kivil. Mina olen pea langetanud ja käsi kirjutab midagi mu põlvedel olevasse vihikusse. Koer on minu kõrval, pea samuti minu põlvele toetanud ja magab õiglase und.

„Kes selle joonistas?” küsin Marguselt, oma üllatust varjamata.

„Mina!” vastab ta ja ma taban ta hääles uhkuse noodi.

„Millal? Kuidas?” ei saa ma aru.

„Kui te Kaaruga seal olite, unustasite mõlemad kogu ümbruse. Tulin teid paar korda otsima. Sa kaotasid seal kivil istudes ajataju, ei teadnud kunagi kui kaua sa seal oled. Nii tegin ma teist paar pilti, selle aparaadiga, millega linnupesi pildistan. Hiljem joonistasin foto järgi teie kahe portree. Tegelikult ripub see siin juba ammu. Paljud on uurinud seda pühendumust, mis on enamusele pilti vaadates teist jääb. Kaaru on tark koer ja sina tark naine. Te sobite teineteisega.”

„Sa oled täpselt nagu Triinu, kes mind hommikul juba Kaaruga paari pani,” vastan ta põhjalikule seletusele, püüdes ise sellega oma jahmatust ja tundepuhangut varjata.

„Ma ei pane teid paari vaid kuulutan Teid lihtsalt lahutamatuteks kaaslasteks, mis on midagi hoopis enamat, kui lihtsalt paar olemine. Sa oled saatnud mulle nende aastate jooksul 9 kirja ja Kaaru on alati täpselt teadnud, millal sinu kiri postkastis on. Siis teda lihtsalt ei saa sealt enam eemale, kuni kiri on välja võetud ja ta on saanud selle üle nuuskida. Mäletad, kui sa kirjutasid, et lähed mehele. Kaaru luges seda kirja omal moel ja ma nägin, et ta silmavaade muutus, nad oleksid korrapealt nagu suure kurbusega täitunud. Ta hakkas haukuma ja kraapis küüntega maad, näidates sellega, et talle sinu otsus mehele minna, põrmugi ei meeldi.”

„Ma hakkan Kaarut järjest rohkem armastama. Olgu, me teeme oma asjad selgeks. Lähen nüüd kivile,” võtan Marguse ulatatud vihiku ja pastaka.

Leian selle lambanaha lataka, mis mul külma peletamiseks alati istumise all oli, vanast kohast. Lähen tagauksest välja ja Kaaru ootabki mind juba ukse taga, vaadates mulle küsivalt otsa, seab siis aga sammud põlluvärava poole. Jälle ma imetlen endamisi Kaaru tarkust, kuidas ta küll ära arvata oskab, kuhu mul plaanis minna on? Loeb ta mu mõtteid? See on tegelikult veidi hirmutavgi, aga loomadel on olemas sellised võimed, mida inimestel ei ole, või on nad neist võimetest lihtsalt ilma jäänud, kaotades sideme ümbritseva loodusega.

Kaaru silkab ees nagu ikka ja ta ootab mind juba selle kõrval, kui mina kivini jõuan. Istun oma tuttavasse lohku ja suunan pilgu merele. Tunnen nagu meri oleks mu kaissu haaranud ja tervituseks ühe suure kallistuse teinud. Vaatan korra enda ümber ja näen, kuidas Kaaru uurib pingsalt ümbrust. Ragistab eemal olevates põõsastes ja uurib kõike väga hoolega. Kas ta tegi seda ka juba siis, kui väga väike oli? Kuue kuune kutsikas, kes lihtsalt kaasas käis. Arvatavasti. Elustan oma mõtted ammustest aegadest, püüan mõista, kus olen vea teinud ja miks tundub hetkel elu nii vale ja ülekohtune. Meri mühab ja lähen nagu vanasti selle rütmiga kaasa. Hakkan hingama mere rütmis ja tunnen, et saan jälle endast aru.

Ma ei tea, kaua ma seal nii istunud olen, kui Kaaru järsku oma pea minu põlvele poetab. Tunnen seda soojust, mis temast hoovab. Nüüd olen ma jälle üheks saanud kivi, mere ja loodusega. Ma olen saanud jälle paremaks inimeseks.

(… järgneb)