§ 119. Suguhaigusesse nakatamine

(1) Suguühenduse või muu tegevusega teise isiku teadvalt suguhaigusesse nakatamise ohtu asetamise eest karistatakse rahatrahvi või arestiga.

(2) Teise isiku nakatamise eest suguhaigusesse isiku poolt, kes teadis selle haiguse olemasolu enesel, karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.

(3) Käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud tegevuse eest isiku poolt, keda on varem karistatud teise isiku suguhaigusesse nakatamise eest, samuti kahe või enama isiku või alaealise nakatamise eest karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani.

7. MÕTETE ÜHTSUS ( 1osa)

Tagasitee Kaaruga oli lõbus. Kaaru keksles minu ümber nagu noor kutsikas, kuigi ta oli juba 10-aastane koer. Trepil seisab Margus ja jälgib meie tulekut üle põllu.

„Said sa oma mõtetele selgust?” uurib Margus, „paistab, et Kaaru on oma east küll poole kuhugi kaotanud. Ta pole ammu enam nii keksinud ja karelnud kui teie tagasiteel.”

„Ju me siis jätsime oma east sinna mereranda palju maha. Kus noored on?”

„Pole veel tulnud. Seda ma siin väljas mõtisklengi. Kuhu nad ometi kadusid?” ütleb Margus, ta paistab tõsiselt mures olevat.

„Helista Triinu mobiilile,” annan talle nõu. „Nägin, et ta haaras selle minnes kaasa. Oota, las ma parem helistan ise.”

Astun tuppa, lülitan oma mobiili sisse ja üritan Triinule helistada.

„Keegi ei võta vastu, aga kutsub,” ütlen Margusele.

„Nad ikka veel seal rannas, kus ma arvan neid olevat,” teeb Margus nüüd kavala näo pähe.

„Olgu siis pealegi kus tahavad. Mis kell me sinna kultuurimajja läheme?” küsin.

„Õhtul kell üheksa algab pidu. Umbes poole üheksa paiku on paras liikuma hakata.”

„Kas süüa teeme? Seal rannas istumisega läks kõht tühjaks.”

Järsku tunnen, kuidas mu kõht kohe kõvasti koriseb. Istusin rannas oma 5 tundi. Ma ei mõista, kuidas noored niikaua saavad ära olla. Oleks siis veel metsas mätas soe ja ruumi palju. Kuid kuskil nad on, ja Marguski on häiritud. Loodan, et see pole ohu märk. Ega see mõtlemine ei aita. Vaja on midagi teha, mis mõtted mujale viiks.

„Koori kartuleid,” pakub Margus.

Vaatame teineteisele otsa ja hakkame naerma. Tuleb meelde minu esimene kartulikoorimine.

”Ära sa siis niipalju koori, kui tookord,” ei suuda Margus ütlemata jätta.

„Mine tea, järsku tulevad noored pulmateatega, siis on koorimine asja ette läinud?” ei saa minagi nöökimata jätta.

„Mikk ei saa abielluda, ta juba on abielus! Kaks last ja tore kodu,” ütleb Margus.

Vaatan talle suurte silmadega otsa.

„Miks sa mulle seda eile ei öelnud? Siis oleksin saanud Triinu näpud ta püksist välja. Loodan, et see poiss on terasest,” kahetsen, et ei olnud Triinu agarust taltsutanud.

„Ole rahulik, ta on tõesti terasest, ma juba eile ütlesin seda. Ta mängib, kuid ei miskit intiimset. Tuleta ennast meelde! Ikka ja alati oli sinul 3–4 pirdu põlemas. Kuid ega sa sellegi poolest ennast kätte ei andnud. Kas sa praegu läheksid kellegagi voodisse, kuigi sa abielus oled?” küsib Margus minult.

„Ei, kindlasti mitte. Ma võin ju mängida, kuid nii kaua kui olen abielus, on minu vastus raud-selt EI!”

„Näed sa, miks sa siis Mikus kahtled? ütleb Margus. „Temal on sama ettevalmistus, mis sinul. Teil on palju sarnaseid jooni, sellepärast võiksin ka sinult küsida, kus nad on?”

Sina peaksid suutma selle ju välja mõelda.”

Mõtisklen hetke ja siis korraga sähvatab peast läbi – nad on sadamas. Triinu on kindlasti juba kuulnud Miku abielust ja tahab kindlasti saarelt ära minna. Kui ta veel jooksu pani, siis Mikk arvatavasti otsib teda ja Triinu ise arvab, et Mikk on mind teavitanud ning mina omakorda püüan teda ümber veenda. Seda ütlen ka Margusele, küsides ka lähima praami väljumise kohta.

„Kolmveerand tunni pärast. Mis siis?” küsib Margus, taipamata mu küsimuse mõtet.

„Kas nendest kartulitest piisab?” on mu järgmine küsimus.

„Jah, aitab nendest küll. Kuhu sul järsku nii kiire hakkas?” ei mõista ta ikka veel.

„Sadamasse, Triinu arvatavasti üritab mandrile pääseda.”

„Millest sa seda järeldad?”

„Tunnen ju teda!” vastan kiirelt, ise dressipluusi selga tõmmates ja haaran kotist auto dokumendid ja võtmed. „Ma toon ta tagasi. Sa püüa Mikuga ühendust saada. Jätan mobiili sisse, helista mulle kohe kui midagi kuuled!” panen Margusele südamele.

„Tulen kaasa,” pakub Margus end kaasa tulema.

„Parem mitte. Ma ise saan temaga paremini hakkama,” ütlen veel ja astun uksest välja.

Lähen auto juurde ja kui hakkan auto ust lahti keerama, tuleb Kaaru minu juurde endal selline kurbus silmades, et mul on tunne, et kui ta oleks inimene, nutaks ta suuri pisaraid. Teen autol ka tagumise ukse lahti ja ütlen Kaarule „hüppa sisse”. Seda ei lase ta endale kahte korda öelda.

Tagurdan hoovist välja ja võtan suuna sadamale. Kui Mikk peaks tagasiteel olema, siis peaksime kohtuma. Miku auto tulebki Hullo juures vastu. Jääme seisma.

„Kus Triinu on?” on mu esimene küsimus.

„Jooksis ära,” tunnistab Mikk. „Pidin talle ära rääkima, et olen tegelikult abielus ja siis ta muidugi pööras ringi ja kadus metsa. Olen teda juba üle tunni otsinud, aga teda ei ole?”

„Ta on sadamas. Ära tule kaasa, lähen sinna üksinda,” ütlen ja tõrjun Miku abipakkumised juba eos.

„Olgu,” on ta sellega päri, „aga luba mulle, et tood ta tagasi. Ma pean talle selle asja ära seletama.” Mikk on samasuguse kurva koera moega, nagu ennist Kaaru, kuigi tegu on sedakorda inimesega, aga vaade on täpipaelt sarnane. Kaaru haugatab tagaistmel.

”Pead sa kogu aeg kõike siin saarel koos Kaaruga tegema?”

„Hoopis Kaaru ei tee minuta midagi,” muigan.

Lehvitan ja lükkan käigu sisse. Hullost sadamasse pole palju maad. Nüüd jääb vaid loota, et praam pole veel sees ja Triinu pole laevale lipsanud. Püüan meenutada, kas ta võttis käekoti kaasa, samas tean, et ta ei läheks ilma selleta kuhugi.

Sadam paistab. Lootsin jõuda siia alles homme õhtul, kuid olen siin juba päev varem. Neetud blondiinid, kirun endamisi, ikka peavad nad mingeid lollusi tegema. Kindlasti lükkas Mikk ta mingil hetkel eemale ja oli meie Triinul maailma lõpp käes.

( … järgneb)