MÕTETE ÜHTSUS ( 2osa)

Keeran sadamasse sisse, Triinut ei paista esialgu kuskil. Pargin auto kassa lähedale, jätan mootori seisma ja avan ukse. Kaaru haugatab tagaistmel ja kraapab käpaga ust. Lasen temagi välja. Lukustan uksed ja sean sammud kassa poole. Näen, kuidas praam hakkab saarele lähenema. Järjest rohkem autosid saabub sadamasse. Kaaru uurib neid terase pilguga. Tuleb ka üks punane „Honda”. Väga sarnane selle autoga, mis seisis meie auto kõrval, kui me praamiga saarele sõitsime. Kaaru möhatab. Auto peatub ja Triin astub sellest välja. Koer stardib ja kohe on ka Triinu juures. Nähes Kaarut Triinu võpatab, tõstab pea ja näeb mind. Lähen ta juurde.

„Mis siis nüüd lahti?” esitan ma küsimuse, mis oli küll asjatu, kuna ma tean juba asjade käiku.

„See sinu ilus mandripoiss on abielus ja tead tal on k a k s last! Milleks mulle selline? Isegi keppida ta ei taha! Mida ma enam siin kopitanud saarel teen? Sina semmid selle teisega ja mina pean vesise suuga pealt vaatama? Lähen parem tagasi Tallinna. Seal vast ikka on keegi, kellel on ka minuga tahtmist olla!” purskas Triinu kõik ühe hingetõmbega välja ning tahtis pöörduda, kuid Kaaru seisis talle lihtsalt ette, ise tigeda pilguga Triinule otsa vaadates.

„Korista see koer siit eemale, ja kohe!” kriiskas Triinu hüsteeriliselt.

„Lõpeta see blondiini mängimine ja istu autosse, me sõidame tagasi,” ütlesin talle toonil, mis välistab igasugu vastuvaidlemise.

„Ei! Mul pole seal midagi teha! Näed isegi, praam on ees ja ma lähen praamile,” ajab ta sellegipoolest oma joru.

„Olgu,” annan ma veidi järele, „ma luban, et võid VABA JA VALLALISE Margusega tänase õhtu veeta. Mina sind ei sega ja nagu sa tead, on minul „sohvapadi” linnas, niikaua kui ma temaga seotud olen, ei maga ega suhtle intiimselt ma ühegi teise mehega. Sul on kõik võimalused ja vabad käed antud neid ka kasutada.”

„Ausalt? Räägid sa tõesti tõtt?” uurib Triinu ja ta on märgatavalt muutunud. „Aga te ju meeldite teineteisele. Kuidas ma saan nii lihtsalt teie kahe vahele tulla?”

„Meie vahel on SÕPRUS. Seda sa rikkuda ei saa. Kõik muu on sinu teha!” vastan, kuid samas mõtlen, kuidas küll mõnele naisele on oluline, et mingi mees teda kepiks.

Ja rohkem ma Triinut veenma ei pea. Juba ta ongi teel auto poole, vabatahtlikult ja ilma vastu puiklemata. Alles mõned minutid tagasi oli ta valmis praamile minema. Kõik toimub loomulikult Kaaru valvsa pilgu all. Avan auto ja millegi pärast peatub mu pilk praamil olevatel autodel. Miski seal häirib mind. Näen ka Kaaru pilku. Koera turi on kõrgele üles tõusnud, temagi vaatab praamil olevate autode poole. Teen paar kiiremat sammu, et jõuda enne aparelli alla laskmist autosse varjule, kus on kindel paik ja saan salamisi, ennast reetmata uurida, kes praamilt maha tulevad. Avan tagumise ukse ja lasen Kaaru autosse, istudes ise ruttu esiistmele. Ka Triinut on miski praamil köitnud, ka tema uurib seal olevaid autosid.

„Istu autosse ja hakkame minema,” ütlen Triinule.

„Jah, aga vaata kui palju „Mersusid” praamil on. Kuhu nad kõik lähevad?”

„Saar ju rannarootslaste oma. Miks ei võiks siingi rikkaid olla? Kindlasti on omad inimesed,” vastan Triinule, püüdes sellega rohkem ennast rahustada. Ma olen kindel, et vähemalt üks auto on mulle kuidagi väga tuttav. Kõik mu sisemised häirekellad on tööle hakanud. Lasen praamilt tulevatel autodel ära sõita ja hakkan alles siis liikuma. Pea töötab kui kompuuter, sest nüüd on tõesti probleem. Mõtlen, kas ma ei peaks mitte Margusele helistama, kuid laidan kohe selle mõtte maha, ma ei saa talle kõike hetkel autos olles seletada. Triin istub mu kõrval ja kuuleb siis iga kui sõna pealt, seda ei ole vaja. Jõuame Hullosse. Otsustan, et ma peaksin uurima, kummas kohalikus ööbimiskohas nad peatuvad. Mulle tuleb hea mõte – muidugi kauplus. Selle müüja kindlasti teab, kes, kus ja millal. Keeran autoga poeesisele platsile. Kaaru möhatab. Triinu tõstab pea ja küsib, et mida ma jälle siit poest vajan. Vastan talle kiiruga midagi sellist, et tuli magusa isu, ja lähen autost välja.

„Tere! Kas miski jäi eile ostmata?” uurib poemüüja, tundes mu juba uksel ära.

„Jah, kommi tahaks – selliseid pehmeid. Mis oleksid endal head süüa ja sobiksid ka koerale anda.”

„Siis pakuksin ma „Teekonna” komme. Need on täitsa värsked, alles kolmapäeval toodi,” soovitab poemüüja.

„Andke siis kohe pool kilo,” nõustun pakkumisega, samas meenub mulle, et rahakott on Marguse juurde jäänud.

„Oih, vabandage, ma olen oma rahakoti maha unustanud. Ma lähen vaatan kiiresti autosse, mul peaks seal veidi sularaha olema,” vabandan ja sean ennast uksest välja astuma.

„Pole vaja,” peatab mind müüja, „makske siis juba härra Margusele ära. Ma panen selle tema arvele. Alati, kui meil siin talvel tekib selline olukord, kus asjad ja raha ei liigu, siis härra Margus kannab sõprade kaudu ise vahel meie arved ladudele ära. See pool kilo kommi läheb tema arvele. Ja mulle tuleb veel meelde, et Teie elasite kunagi kolm kuud tema juures. Te olete siin juba nagu oma inimene.”

„Tänan, kuid ma tunnen ise, et olen ikkagi võõras. Ma pole isegi mitte rannarootslane. Vaatasin, et täna tuli neid siia palju ja ka rikkaid. Musti ja siniseid „Mersusid” oli praam täis.”

„Ei, need ei ole kohalikud, need on mandrilt. Terve külalistemaja on rentinud. Mingid „maffia” mehed nagu majaperenaine rääkis. Täna on küll õhtul pidu, kuid ma ei usu, et nad sellepärast tulid. Kuulu järgi olevat neil siin hoopis mingi nõupidamine. Siin saarel on nad muu maailma silmade alt ära,” selgitab müüja mulle lahkesti.

„Huvitav, miks just siin?”

„Siin hea vaikne, ikka seepärast. Ja pole seaduse silmi. Nad käisid siin ükskord ka juba paar aastat tagasi. Siis oli küll neid märksa vähem.”

Võtan letilt kommikoti, tänan ja liigun ukse poole. „Tänan ja kõike head. Kohtumiseni.”

„Kohtumiseni, proua Clotilde. Ja tulge ikka jälle,” ütleb müüja sõbralikult.

Avan poeukse ja naeratan veel hüvastijätuks. Nüüd on mul korraga väga kiire. Tean, kus see pesakond peatub. Vaja on kiiresti Marguse ja Mikuga rääkida.

Avan autoukse ja istun rooli taha. Viskan kommikoti Triinule sülle.

„Kommi? Sellist? Kes seda sööb?” kirtsutab Triinu jälle nina.

„Anna siis Kaarule, kui sulle endale ei kõlba. Võta ainult enne paberist välja.”

„Kas ta seda ise ei oska?” ironiseerib Triinu.

„Oskab, kuid siis pläkerdab ta kõik kohad täis. Nagu sa peaksid teadma, koertel puuduvad käed, ” vastan ja taipan, et kihutan. Selle saare kohta on 110 km tunnis liiga suur kiirus. Võtan hoogu maha, kuigi samas tahaks võimalikult kiiresti kohale jõuda. Õnneks pole Triinu midagi märganud. Tal on pusimist kommipaberitega ja Kaarule kommide ulatamisega.

Jõuan hoovi ja pidurdan vist liiga järsku, sest Margus tuleb uksele. Hüppan kiiruga autost välja, lasen ka koera välja. Pole aega uurida, mida Triinu teeb, tõttan joonelt Marguse juurde.

„Must meeskond on saarel! Kas sa teadsid seda? Kas sa teadsid, et nad siia tulevad?” vuristan ühe hingetõmbega.

„Jaa, ma tean seda, sellepärast ongi Mikk saarel,” on tema vastus, see on üsna vaikne ja emotsioonideta.

Kuulen samme ja Triinu kommenteerib: „Nüüd Margus, oled sa minu. Clol pole selle vastu mitte kui midagi, et ma sinu omale võtan!”

Vahetame Margusega pilke, Triinu tuli oma uudisega nüüd küll parajal ajal lagedale. Tal on nüüd kõik selge, milline jutt meil Triinuga on olnud. Minu ainus mure on nüüd vaid see, kuidas Triinu eemale saada ning Marguse kui ka Mikuga segamatult veidi rääkida.

„Tegin vahepeal toidu valmis. Ehk tuleksite kõigepealt sööma. Pidime ju täna peole minema,” teatab Margus.

„Mul ongi kõht jube tühi, need „Teekonna” kommid ajasid südame pahaks. See hull ostis neid pool kilo. Isegi Kaaru sõi vaid 5 tükki,” teatab Triinu ja astub uksest sisse.

„Ma käisin poes infot saamas, need kommid olid vaid maskeeringu pärast. Need lisati sinu arvele. Vabanda mind, ma maksan sulle ära. Mul ei olnud lihtsalt rahakotti kaasas,” seletan Margusele oma poeskäigu põhjust, püüdes vabandada.

(.. järgneb)

Advertisements