MÕTETE ÜHTSUS ( 3osa)

„Sinna see jääbki. Sina ei maksa midagi. Täiesti loomulik käitumine sinu poolt. Kui sa seda teinud poleks, siis see oleks imelik olnud. Lähme nüüd sööma. Jõuame räägime sellest sel ajal, kui Triinu end mukib. Tal läheb kindlasti kaua, see aeg peaks olema piisav,” ütleb Margus ja kerge muie libiseb üle ta näo, mul on selge, mida ta mõtleb.

Triinu sõimab mind kogu aeg, et ma ei viitsi endaga vaeva näha. Kuid minule tundub see mõttetu ajaraiskamisena. Samuti raha raiskamisena. Kõik need kreemid, puudrid ja pulgad on mul küll endal ka olemas, kuid kasutan ma neid üliharva. Loodan ka viiekümneselt näha välja nagu oleksin kolmkümmend viis ja see peaks mulle nii mõnegi omavanuse ees eelise andma.

Söön siiski suhteliselt korralikult, kuigi peas keerlevad mõtted nagu karusellil. Tean, et poistel on mingi plaan valmis mõeldud, aga mulle pole sellest veel räägitud. Milline see võiks olla, mõtlen endamisi. Seoses sellega, et „must meeskond” saarel on, peab neil kindlasti mingi plaan olema. Lõpuks on kõigil söödud. Tõusen, tänan ja hakkan nõusid kokku korjama.

„Nüüd ootab meid pidu. Naised hakake riidesse panama,” annab Margus korralduse.

„Lähen enne dušši alla. Kas keegi teist ei soovi minna enne mind?” küsib Triinu. Kõigi vastus on eitav. Triinu tõuseb laua tagant ja läheb trepist üles. Vaatame kolmekesi teineteisele otsa – nüüd siis on meie aeg. Istun laua taha.

„Me lähme peole,” alustab Margus, „teie Mikuga püüate vaikselt oma nurka pugeda. Teada on, et terve seltskond on seal kohal. Mina üritan samal ajal Triinuga tähelepanu võita. Teie saate sellel ajal minna uurima, mis on nende autodes huvitavat ja mille nad „kogemata” majja on unustanud. Siis saate ka omavahel kogemusi vahetada.”

„Miks mina?” protesteerin. „Ma olen teadupärast erus? Mul on kõrini ohtlikest situatsioonidest.” Olen üsna pettunud. Miks minule lojaalne ja kaitsev inimene on korraga mulle sellise lõksu seadnud? Ma ei taha enam seda noorte poisikeste mängu mängida.

„Sina ei peagi,” vastab Margus, püüdes mind rahustada. „Selleks on Mikk. Sina tunned saart ja oskad selle hääli kuulata. Pealegi tead sina otseteed Hullost läbi metsa külalistemajja. Mina teen seal peol katet.” Ta ulatab nii mulle kui ka Mikule miniraadiosaatjad. Kõrvikud – nii neid kutsutakse.

„Täna päeval panin ma sellisel sagedusel tööle mis katab selle vahemaa nii, et keegi ei saa midagi välja peilida. Ega miskit, minge riidesse panema ”ütleb Margus. Mikk vaid noogutab ja läheb trepist ülesse.

„Mul pole vastavaid riideid!” üritan ma esitada järjekordse vabanduse eemalejäämiseks.

„Kõik vajalik on sinu toas riiete kapis. Ma teadsin, et sul ei ole, ma olen kõige peale mõelnud,” muigab Margus.

Samas meenub mulle, kuidas Margus kaks nädalat tagasi helistas ja mind maale seenele kutsus. Pakkus isegi võimalust sõbranna kaasa võtta. Siis pidasin ma seda millekski muuks. Igatsuseks või siis üksinduseks. Nüüd on mul selge, et juba siis oli tal kõik see planeeritud. Kindlasti oli sinna ka igatsust ja üksindust põimitud, kuid mind oli vaja selleks, et saaks järjekordse „operatsiooni” edukalt läbi viia.

„Miks sa mulle sellest varem ei rääkinud?” pärin Marguselt aru.

„Sa poleks siis tulnud. Olen üksi raskustes, Mikuga kahekesi poleks me hakkama saanud.”

„Oleks sa abi palunud, poleks ma kindlasti ei öelnud.”

„Ma ei tahtnud, et sa oleks hakanud liialt närveerima. Ka ülemad ei tea, et sina oled asjasse segatud. Mul oli sind lihtsalt väga vaja.”

„No olgu. Lähen panen end riidesse,” vastan, kuid tunnen, et mind oleks ikkagi nagu petetud. Olen jälle nukk kellegi kätes. Kus on selle tõe koht? Kes ma siis õigupoolest olen, kas oodatud inimene või siis lihtsalt kaastööline? Samas ise täna Margust Triinule lubades tegin ma samasuguse sammu.

Astun oma tuppa. Riietekapi avades näen ma midagi vapustavalt ilusat – mustad püksid, valge pluus, must pintsak. Materjal on vapustavalt hea. Huvitav, kes need riided on õmmelnud. Kas see on veel üks oskus, mida ma Marguse juures ei tea. Kuulen, et Triinu tuleb vannitoast ja läheb oma tuppa. Võtan rätiku ja lähen samuti vannituppa. Uksel lööb mulle vastu äge parfüümi hais. Kuulen, kuidas Margus oma tuppa läheb. Kõik riietuvad. Kell on varsti kaheksa. Kell üheksa peab kohal olema. Lasen veel üle enese voolata. Mõtted ei anna mulle rahu. Sellised operatsioonid on mulle vastumeelsed. Selles on Margusel õigus, ma poleks tulnud, kui ta oleks mind palunud. Ma oleks leidnud midagi vabanduseks ja keeldunud. Kuid kas ikka oleks? Marguse heaks ei jätaks ma tegelikult midagi tegemata? Teen seda ju nüüdki.

Lähen oma tuppa tagasi. Proovin esmalt pükse jalga. Ma olen hämmingus – need oleksid nagu minu keha järgi valatud. Avastan kui palju neil on taskuid ja kui hästi nendega liikuda annab. Valge pluus istub samuti hästi. Käed annavad hästi liikuma. Pintsak on mugav ja seest voodriga, tundub nagu oleks see isegi vihmakindel. Pintsakut selga tõmmates tunnen, et sisetaskus on midagi rasket – relv. Esmasel vaatamisel seda näha ei olnud. Kas tõesti on Margus selle ülikonna ise õmmelnud? Ausalt öeldes ei pane see mind sugugi imestama. Mõtlen endamisi, et sellise riietuse juurde ei ole mul sobivaid kingi, tulin ju saarele tossudega, puhtalt mugavuse pärast. Kotis on mul vaid sellised kummiku moodi poolsaapad. Mida ma küll jalga panen? Igaks juhuks vaatan veelkord kappi. Ja mida ma näen – otse loomulikult on seal karp – kingakarp. Võtan karbi ja avan kaane. See ei saa võimalik olla – selles on ääretult ilusad, kuid samas lihtsad nahast naistekingad. Võtan nad karbist välja ja proovin hingevärinal jalga. Nad on TÄPSELT PARAJAD. Imestan, kuidas küll Margus suudab mind pidevalt üllatada. Kuidas ta kõike nii täpselt teab? Nüüd on kõik. Heidan peeglisse viimase pilgu, tõmban kammiga üle juuste ning sammun toast välja. Ka Triinu toa uks avaneb, näen ta jahmunud ilmet.

„Kustkohast sa sellised riided küll välja võtsid?” ei varja ta oma imestust.

„Kapist loomulikult,” vastan talle ja muigan, on selge, et ta ei usu mind.

„Miks sa neid riideid linnas kunagi kandnud ei ole? Siis näed sa alati välja selline hall ja ilmetu?” uurib Triinu. ”Siin saarel on selline riietus küll kohatu!”

„Aga mulle meeldib siin saarel hästi riides käia!” vastan talle nipsakalt.

„Sa oled imelik,” ei oska Triinu seepeale rohkem midagi öelda.

Lähme koos trepist alla. Margus on ka juba all. Ma ei kuulnudki, kuidas ta oma toast väljus. Olin siis järelikult kingade imetlemisega nii hõivatud.

„Valmis?” küsib Margus meilt.

„Meie küll,” vastab Triinu, ”aga kus Mikk on?”

Kohe peale seda, kui Triinu on oma küsimusega lõpetanud, kuuleme trepil samme ja umber pöörates näemegi teda alla tulevat. Minu jahmatuseks on Miku pintsaku materjal peaaegu samasugune nagu minul, erinevus on vaid värvitoonis. Tema ülikonnariie on tooni võrra heledam.

„Ega siis midagi, hakkame minema. Kas lähme minu või Miku autoga?” pakub Margus.

„Lähme kahe autoga,” vastab Mikk.

„Miks?” ei saa Triinu aru. ”Kas teist siis keegi napsu ei tahagi võtta?”

„Me ei joo tavaliselt pidudel palju,” vastab Margus.

„Siis olete te sama rumalad kui Clo,” leiab Triinu ja seab sammud uksest välja.

„Mikk sina lähed Cloga, mina Triinuga,” annab Margus viimased korraldused.

Istun autosse Miku kõrvale. Nüüdsest lähema kolme tunni jooksul on Mikk minu partner. Meie mõlema heaolu sõltub teineteisest.

„Millist taktikat kasutame?” küsib Mikk.

„Vahet pole. Kuidas kujuneb, nii ka teeme,” vastan talle. Taipan, et Mikk on veidi kogenematu. Mitte iial ei saa taktikat enne algust paika panna.

„Palju on eelinfot?” uurin ma veel.

„Vähe. Pealike kokkutulek. Ilma naisteta. Kui peolt leitakse, siis on, kui mitte, siis kaasa-tooduid pole. Jaotatakse eesti piirid ringi. Kellelegi liiga suur, kellelgi liiga väike,” vastab Mikk mulle.

Jõuame kultuurimaja juurde. Samas on ka Margus ja Triin kohal. Väljume kõik autodest ja siseneme peosaali – operatsioon on alanud.

( … järgneb )

Advertisements