APPI! Lehmapiim on rikkunud väikelaste vere.
Minule tundub see vaimuhaigusena, sest midagi nii nõmedat annab otsida tikutulega.

Mina olen nüüd juba peaaegu 40 aastane. Emapiima ma ei saanud, sest vene ajal oli emadel kodus olemisega raskusi ja minu ema loobus mulle rinda andmast. Ma olin siis 6 päevane, kui hakkasin saama lehmapiima. Kuna meil omal lehma polnud, siis piima sain peale 2 elukuud harva. Hakati andma neid piimaasendajaid vene aegseid “Maljutka” oli üks neist.
Tulemus oli see, et 4 kuuselt oli mul kahepoolne kopsupõletik. Arstid olid veendunud, et nüüd ma suren. Isegi ravida enam ei tahtnud. Siis minu vanaema otsustas, et nüüd aitab. Ta tegi mulle jää vanni ja hõõrus mind viinaga. Kui ma sellest suuremast palavikukriisist välja tulin, siis hakkasin sööma. Nüüd siis vaid lehmapiima. Peaaegu kuu aega oli minu toiduks lehmapiim. VAID lehmapiim. Mitte see poepiim, vaid lehmapiim.
Terve elu on mul olnud hea veri. Iial pole rauapuudust ega muid jamasid olnud. Siiani olen doonor.
Mul on peaaegu 16 aastane poeg. Tema on samuti joonud terve elu lehmapiima, mitte seda poesolki ja tal pole viimased 7 aastat olnud isegi NOHU mitte. Verepilt on parimast parim.

Pisitibu on joonud piima ja just lehmapiima, mitte poe solki, ning tema krooniline nohu annab ainult siis järgi, kui on lehmapiimal.

Nüüd siis räägime piima kahjulikkusest? Millise piima tohib küsida? Kas selle mis poes müüakse või selle piima, mida lehm lüpsab? Poe piima kahjulikkuses olen minagi veendunud. Sealt võetakse kõik vajalik välja ja aetakse pakki.
Lehmapiim aga ei saa kahjulik olla, sest see kõik on looduslik.
Mingid haiged arvamused minu piimajoomist ei vähenda. Omal nahal kogetud, et see ei tapa vaid teeb tugevaks.

Kas mitte pole hoopis selles laste rauapuuduses need meeletud konservandid, mida nad kõigega sisse söövad?

Proosit! – klaas piima kulub mulle praegu selle jutu peale ära.

Advertisements