Kunagi, nii 70 ndate lõpust meenub mulle üks emadepäev.
Ma olin siis mingi 7-8 aastane plikake. Elasime ju sellises kohas, kus kevad tuli koos inimestega.
Nimelt Muuga Aedlinnas. Kevadel hakkasid siis igasugused sulelised ja karvased linnast hommikuti valguma bussiga Muugale. Rikkamad tulid oma autodega. Mõned juba reede õhtul.

Tavaline oli aga minu jaoks see, et emadepäeva hommikul, seda siis õige varajaselt ärkasin mina ja läksin välja vanaema jaoks lilli tooma. ( Mind nimelt kasvatas vanaema ) Tookord, oli see samuti hommikul kella 6-7 vahel, sest teada ju oli, et mu vanaema on varajane ärkaja.

Lähen mina oma tavapärasesse metsaalusesse ja korjan siis hulgalt nurmenukke. Suur kimp neid kokku korjatud asun aga tagasiteele.
Tavapäraselt Muugal keegi nii vara hommikul ei liikunud, kuid see kord kohtusin ühe meie kvartali inimesega. Temast oli teada see, et ta on suure tehase parteiboss. Tuleb tema siis vastu ja tee on tal õige käänuline. Nägin, kuidas ta aga tuli välja mitte oma suvila väravast, vaid hoopis ühe teise suvila väravast, kus elas üksik naisterahvas ja kellel polnud meest ega lapsi.
Kohakuti jõudes teretas antud meeskodanik mind ja küsis kus ma tulen. Oma lapselikus rumaluses vastasin, et emadepäeva lilli korjasin vanaemale.
Sellepeale sain vastuseks, et EMADEPÄEVA POLE OLEMAS.
Küsisin siis tema käest vastu, et kas ta mitte ei tulnud välja ühe naisterahva väravast.
Mille peale tema kohmas, et ta oli seal selle naise mehel külas.
Mille peale vastasin mina: Nii ngu teie arvates pole emadepäeva, tean mina kindlalt, et sellel naisterahval pole meest.
Mees läks näost punaseks ja kohmas midagi imelikku.

Siis kummardas meesterahavs allapoole ja peaaegu, et sosistas:
Lepime kokku nii, et emadepäev on olemas ja sellel naisel on mees olemas.

Vastasin talle, et tean, et emadepäev on olemas ja keksisin kodupoole.

Advertisements