KOLM PÄEVA ELUST 15. osa

Lisa kommentaar

OLLA JA ANDA ENDAST KÕIK ( 2osa)

„Triinu on kadunud ühega neist,” sosistab Margus mulle kõrva. „Vaatan välja, kas autod on kõik alles.”

Nüüd on mul juba tõeline hirm. Oli seda nüüd vaja, nagu jänesele viiendat jalga.

„Kohe oleme kohal,” ütlen Margusele ja näitan käega Mikule eemalt paistvate tulede poole.

„Autod on kõik alles,” kuulen Margust ütlevat.

„Ma lähen maja juurde,” ütleb Mikk, ”sina oota mind 300 meetrit vasakul.”

Näen kuidas ta pimedusse kaob. Hoian vasakule ja koban taskus relva järele. Lükkan selle kaitseriivi lahti ja sammun pimedas ettevaatlikult edasi.

„Liidrite nõupidamine käib,” kuulen Miku häält, „ma panen kuulari akna vastu. Lindistage.” Samal hetkel hakkab mu kõrva kostuma jutukõma.

„Lükkasin lindistama. Kaduge nüüd sealt. Hakkan Triinut otsima. Teie minge tagasi autode juurde,” jagab Margus korraldusi.

Liigun kokkulepitud kohta, varsti näen ka Mikku.

„Lähme nüüd kiiresti. Triinu vaja ruttu üles leida. Muidu võib asi hulluks minna,” ütleb Mikk ja hakkab tuldud teed tagasi minema. Mõtlen, et oleksin ju võinud lausa autoga sinna maja juurde sõita ja selle kuulari aknale panna. Varsti oleme selle tühise asja pärast 10 km maha jooksnud. Selliste mõttetute tegevuste pärast vihkangi ma kogu seda süsteemi. Oli seda nüüd vaja, mõtlen jooksutempos. Kuulen, kuidas metsast kostub raginat. Mikk tarretub ja haarab relva ning on valvel. Järsku tunnen, kuidas miskit külma ja märga lükatakse mulle pihku. Ehmatan ja pöördun ümber – Kaaru, kurat võtaks. Minu ees seisab Kaaru ja liputab saba. Ka Mikk pöördub, relv ette sirutatult, kuid samal hetkel pudeneb see ta käest maha. Kaaru on vaikselt, kuid kõvasti ta käest haaranud.

„ Kurat võtaks, Kaaru!” hüüatab Mikk.

„Mis, kas poiss on seal?” uurib Margus, ka tema on kuulnud.

„Jah, ilmus teine metsast nagu vaim,” vastab Mikk.

„Siis on asi Triinuga paha. Tulge ruttu,” ütleb Margus.

„Kaaru! Kultuurimajja!” annan koerale käskluse. Ja kohe hakkabki Kaaru meie ees sörkima, kuid varsti pöördub ta kitsamale rajale. Usun, et Kaaru teab otseteed, järgnen talle julgelt, ma usaldan seda koera täiesti. Liigume kiiresti ja olemegi peagi kultuurimaja taga metsas. Kui minu maastikutunnetus mind ei peta, siis lõikasime veel umbes 2 km, kohe oleks pidanud Kaaru kaasa võtma.

„Kohal!” annan Margusele teada.

„Ma olen autode juures,” kuulen vastust.

Liigume veel viimaseid meetreid metsas. Kohe oleme kultuurimaja valguse käes. Riided on täpselt sellised nagu enne.

„Nii, nüüd on vaja otsimist alustada,” ütleb Margus.

Nõustume Mikuga. Kaaru sikutab mind varrukast. Mõistan, et ta kutsub mind kuhugi endaga kaasa.

„Kaarul on siht teada. Clo, mine Kaaruga. Hoiame sidet,” pöördub Margus ringi ja Mikk läheb talle järgi.

„Lähme siis, Kaaru. Sina näitad teed,” sean oma sammud Kaaru järgi. Ta jookseb minu ees täpse tempoga. Ta teab hästi, kui kiiresti ma temale järgi jõuan. Läheme esialgu mööda teed. See tee viib mere poole. Mõtlen, miks küll Triinule oli vaja minna mingisuguse suvalise mehega kuhugi metsa. Kas tema vajadus seksi järgi oli tõesti nii suur? Millest ta küll puudust tundis? Või on tal mingi alateadlik soov niiviisi ennast tõestada? Kes nende blondiinide hingeelu lõpmatuseni teab.

( pilt pole sihilik ja ei ole kohaga seotud)

Kaaru pöörab metsasihile. See tee viib suurte kivide juurde, nende kivide taga on meri. Kaaru vaatab mulle üle õla otsa. Kas mu tempo langes? Lisan kiirust. Järsku ta peatub ja pöördub metsa. Lähen talle järele ja kuulen korraga kellegi samme. Koer sikutab mind varrukast. Kummardan ja peidan ennast. Üks mees tormab mööda metsasihti tagasi võõrastemaja poole. Kui minu silm nüüd ei petnud oli tegemist sellesama mehega, kes Triinut saalis aktiivselt uuris. Kohe jõuab ta suurte puude varju ja kaob mul silmist. Kaaru tõuseb ja hakkab kiiresti edasi jooksma, suurte kivide poole. Mina järgnen talle. Jooksu pealt teatan sellest, mida nägin, ka Mikule ja Margusele.

„Kohe peaksime teda siis nägema,” vastab Margus, ”tulime ju sulle ja Kaarule ringiga järgi.”

„Tore, tehke temaga midagi!” vastan Margusele ja jooksen edasi. Suured kivid paistavad. Kaaru nuusib aktiivselt ja jookseb kivide vahele. Järsku ta haugatab. Liigun ka sinnapoole. Kivide vahel maas lebab puruks kistud riietega teadvusetult Triinu. Kummardun ta kohale ja katsun teda püsti upitada, kuid ta ei võta jalgu alla.

„Leidsin. Arvatavasti vägistatud ja seejärel oimetuks löödud,” teatan poistele.

„Kohe oleme seal,” vastab Margus.

Triinu hakkab aega mööda toibuma. Kuulen ta vaikseid nuukseid. Miks talle seda küll vaja oli? Püüan Triinu riideid koomale kiskuda ja teda püsti tõsta. Ta hakkab esialgu mulle vastu. Arvatavasti veel taipamata, et mina pole see, kes talle liiga tegi. Kaaru limpsib aktiivselt Triinu nägu. Lõpuks saab ta aru, et miskit tuttavat toimub tema umber ja haarab Kaaru kaelast ning hoiab teda, puhkedes lohutamatult nutma.

( … järgneb )

Magnus ja kellegi isiklikud kompleksid

6 kommentaari

Selline oli uudis:

Harju maakohus keelas oma tänase otsusega Kadri Kõusaare mängufilmi «Magnus» avaldamise ja levitamise Eestis, Euroopa Liidu liikmesriikides ja mujal seitsmeks aastaks alates tänasest.

Mõtlen mina siin natuke ja pean endaga nõu, et kas üks inimene on ikka nii tähtis, et tema pärast tuleks keelata terve filmi näitamine?
Püüdsin ennast asetada samasse olukorda ja jõudsin järeldusele, et minul poleks sellest sooja ega külma.
Hakkasin siis arutlema, kes võib olla see “maagiline” isik, kelle pärast kohus keelaks filmi näitamise. Tundes veidike Kadrit siis püüdsin seda välja mõelda. Arvan, et ma jõudsin ka vastuseni. Tavainimese pärast poleks mitte ükski kohus seda otsust ju ka teinud.

Kahju muidugi, et ma pole seda filmi ise näinud, kuid ma tean õnneks inimest, kellel see olemas on DVD-l. Nüüd hakkas mind see film veel rohkem huvitama. Ma usun, et lähemal ajal ma üritan selle filmi ära vaadata ja siis ka ma tean kas ma nuputasin õige inimese välja.

Aga sellele kodanikule tahaks ma öelda: SAA OMA KOMPLEKSIDEST ÜLE. Kindlasti võiks see inimene oma enesetähtsusega midagi ette võtta. Igatahes see kodanik on minu silmis kaotanud igasuguse lugupidamise. Ma arvan, et enamik eesti inimesi jõuab peagi arusaamisele, kes on see maagiline kodanik ja ta on endale täielikult vee peale tõmmanud.
Täiendused:
Võtsin selle teksti ennem maha, kuna hgakkasin mõtlema, ega ole selle filmi ümber toimuv tühipaljas reklaam. Filmi ma ise ei ole näinud. Mine võta nüüd kinni. Ka see võib ju põhjuseks olla. Inimesed ei saa ju nii rumalad olla, et hakkavad filmi kohtusse andma, ise teadmata et see toob suurema avalikkuse huvi välja. Mine võta sa kinni. Issanda loomaaed on ju imelikult imeline.

Blogiarvajad või onupojad?

10 kommentaari

Täna käisin uudistamas siis seda Ajaveeb 2008 esitatud töid. Osasid neist olen lugenud juba ammu ja osadeni jõuan varsti. Tavaliselt piilun ka korraks seda, mida siis “arvajad” on arvanud.
Jahmatusega jõudsin äratundmisele, et seed arvajad pole arvustanud selliseid tugevaid ja sisukaid blogisid. Näiteks: ajakaja mis minu meelest jahmatab oma tõelisuse ja samas AUSUSEGA. Või siis ka veel danzumees, kus on paljude raamatute kohta infot. Ise ei jõua ju kõike kirjandust läbi kammida.

Tundub, et need “arvajad” lihtsalt pole viitsinud lugeda teemasid mis on 1. raskemad 2. sisukamad.
Igasugust tilulilu nagu minu meelst IFFER kokku kirjutab loevad aga suurem enamus. Tuleb tõde tunnistada, Iffer kirjutab hästi ja huvitavalt, kuid ajakaja ja danzumees kirjutavad tõsisematel ja tegelikult ka harivamatel teemadel.

Igatahes tundub see mulle onupoja poliitka moodi. Just nagu vanal heal vene ajal oli 😀

Mina pole arvaja. Mina lihtsalt kirjutan, sest muidu ei saa kuidagi olla. Mõtteid jagub mul hulgalt.
Kirja panen need samuti, sest muidu on paha olla.