OLLA JA ANDA ENDAST KÕIK ( 2osa)

„Triinu on kadunud ühega neist,” sosistab Margus mulle kõrva. „Vaatan välja, kas autod on kõik alles.”

Nüüd on mul juba tõeline hirm. Oli seda nüüd vaja, nagu jänesele viiendat jalga.

„Kohe oleme kohal,” ütlen Margusele ja näitan käega Mikule eemalt paistvate tulede poole.

„Autod on kõik alles,” kuulen Margust ütlevat.

„Ma lähen maja juurde,” ütleb Mikk, ”sina oota mind 300 meetrit vasakul.”

Näen kuidas ta pimedusse kaob. Hoian vasakule ja koban taskus relva järele. Lükkan selle kaitseriivi lahti ja sammun pimedas ettevaatlikult edasi.

„Liidrite nõupidamine käib,” kuulen Miku häält, „ma panen kuulari akna vastu. Lindistage.” Samal hetkel hakkab mu kõrva kostuma jutukõma.

„Lükkasin lindistama. Kaduge nüüd sealt. Hakkan Triinut otsima. Teie minge tagasi autode juurde,” jagab Margus korraldusi.

Liigun kokkulepitud kohta, varsti näen ka Mikku.

„Lähme nüüd kiiresti. Triinu vaja ruttu üles leida. Muidu võib asi hulluks minna,” ütleb Mikk ja hakkab tuldud teed tagasi minema. Mõtlen, et oleksin ju võinud lausa autoga sinna maja juurde sõita ja selle kuulari aknale panna. Varsti oleme selle tühise asja pärast 10 km maha jooksnud. Selliste mõttetute tegevuste pärast vihkangi ma kogu seda süsteemi. Oli seda nüüd vaja, mõtlen jooksutempos. Kuulen, kuidas metsast kostub raginat. Mikk tarretub ja haarab relva ning on valvel. Järsku tunnen, kuidas miskit külma ja märga lükatakse mulle pihku. Ehmatan ja pöördun ümber – Kaaru, kurat võtaks. Minu ees seisab Kaaru ja liputab saba. Ka Mikk pöördub, relv ette sirutatult, kuid samal hetkel pudeneb see ta käest maha. Kaaru on vaikselt, kuid kõvasti ta käest haaranud.

„ Kurat võtaks, Kaaru!” hüüatab Mikk.

„Mis, kas poiss on seal?” uurib Margus, ka tema on kuulnud.

„Jah, ilmus teine metsast nagu vaim,” vastab Mikk.

„Siis on asi Triinuga paha. Tulge ruttu,” ütleb Margus.

„Kaaru! Kultuurimajja!” annan koerale käskluse. Ja kohe hakkabki Kaaru meie ees sörkima, kuid varsti pöördub ta kitsamale rajale. Usun, et Kaaru teab otseteed, järgnen talle julgelt, ma usaldan seda koera täiesti. Liigume kiiresti ja olemegi peagi kultuurimaja taga metsas. Kui minu maastikutunnetus mind ei peta, siis lõikasime veel umbes 2 km, kohe oleks pidanud Kaaru kaasa võtma.

„Kohal!” annan Margusele teada.

„Ma olen autode juures,” kuulen vastust.

Liigume veel viimaseid meetreid metsas. Kohe oleme kultuurimaja valguse käes. Riided on täpselt sellised nagu enne.

„Nii, nüüd on vaja otsimist alustada,” ütleb Margus.

Nõustume Mikuga. Kaaru sikutab mind varrukast. Mõistan, et ta kutsub mind kuhugi endaga kaasa.

„Kaarul on siht teada. Clo, mine Kaaruga. Hoiame sidet,” pöördub Margus ringi ja Mikk läheb talle järgi.

„Lähme siis, Kaaru. Sina näitad teed,” sean oma sammud Kaaru järgi. Ta jookseb minu ees täpse tempoga. Ta teab hästi, kui kiiresti ma temale järgi jõuan. Läheme esialgu mööda teed. See tee viib mere poole. Mõtlen, miks küll Triinule oli vaja minna mingisuguse suvalise mehega kuhugi metsa. Kas tema vajadus seksi järgi oli tõesti nii suur? Millest ta küll puudust tundis? Või on tal mingi alateadlik soov niiviisi ennast tõestada? Kes nende blondiinide hingeelu lõpmatuseni teab.

( pilt pole sihilik ja ei ole kohaga seotud)

Kaaru pöörab metsasihile. See tee viib suurte kivide juurde, nende kivide taga on meri. Kaaru vaatab mulle üle õla otsa. Kas mu tempo langes? Lisan kiirust. Järsku ta peatub ja pöördub metsa. Lähen talle järele ja kuulen korraga kellegi samme. Koer sikutab mind varrukast. Kummardan ja peidan ennast. Üks mees tormab mööda metsasihti tagasi võõrastemaja poole. Kui minu silm nüüd ei petnud oli tegemist sellesama mehega, kes Triinut saalis aktiivselt uuris. Kohe jõuab ta suurte puude varju ja kaob mul silmist. Kaaru tõuseb ja hakkab kiiresti edasi jooksma, suurte kivide poole. Mina järgnen talle. Jooksu pealt teatan sellest, mida nägin, ka Mikule ja Margusele.

„Kohe peaksime teda siis nägema,” vastab Margus, ”tulime ju sulle ja Kaarule ringiga järgi.”

„Tore, tehke temaga midagi!” vastan Margusele ja jooksen edasi. Suured kivid paistavad. Kaaru nuusib aktiivselt ja jookseb kivide vahele. Järsku ta haugatab. Liigun ka sinnapoole. Kivide vahel maas lebab puruks kistud riietega teadvusetult Triinu. Kummardun ta kohale ja katsun teda püsti upitada, kuid ta ei võta jalgu alla.

„Leidsin. Arvatavasti vägistatud ja seejärel oimetuks löödud,” teatan poistele.

„Kohe oleme seal,” vastab Margus.

Triinu hakkab aega mööda toibuma. Kuulen ta vaikseid nuukseid. Miks talle seda küll vaja oli? Püüan Triinu riideid koomale kiskuda ja teda püsti tõsta. Ta hakkab esialgu mulle vastu. Arvatavasti veel taipamata, et mina pole see, kes talle liiga tegi. Kaaru limpsib aktiivselt Triinu nägu. Lõpuks saab ta aru, et miskit tuttavat toimub tema umber ja haarab Kaaru kaelast ning hoiab teda, puhkedes lohutamatult nutma.

( … järgneb )

Advertisements