Müstiline blogikeskkond-Blogs.station

3 kommentaari

Kolasin nagu ikka täna tunnikese mööda blogidemaailma ja avastasin, et on tekkinud selline imelik koht nagu seda on Blogs.station ja sealjuures ka veel ajakirjanduse News.station. Muidugi ei tähenda see veel ka seda, et tegemist on mingi my.station.
Kogu süsteemi üles ehitus on minu jaoks müstiline. Tundub, nagu see oleks mingi kuulsuste tabel.
Sealt vaatavad vastu Andrus Ansip, Rein Lang ja Jürgen Ligi….
Püüdisn lugeda siis Marju Lauristini Blogi ja selgus, et seal vaatab esimesena vastu hoopis minu blogi, mille ma kirjutasin täna kirudes ajakirjandust.
Kui ma siis hakkasin uurima lähemalt seda, kuidas see toimib, siis vaatas mulle vastu Jürgen Ligi blogi asemel hoopis Inno ja Irja päevik…. No see pole tõesti see, mida ma lugeda tahaks, sest nende seksielu mind ei huvita….

Ühesõnaga, kogu asi on märksõnade peale ülesse ehitatud.

Teeks siis väikese katse:

Bill Clinton; Chalice; Mait Maltis; Debora Vaarandi; Jüri Kuuskemaa

Näis siis, kas need tuntud tegelased ilmuvad nüüd sinna paremale “kuulsuste” listi??

Igatahes, minul saab järjekordselt lõbus olema 🙂

Meedia või meediatus ehk lausrumalus

2 kommentaari

Meedia – oo imetabane maa…

Kollane press ehk elu24.ee suutis mind järjekordselt oma küündimatuse ja kui aus olla labasusega hämmastada.
Uudis ise oli selline, et mingit kaks eesti mimmi olevat??!!?? käinud Iglesiasega pidutsemas.

Olgu, las siis käisid. Tegime uudise ja olgu peale.
Siis asub aktsiooni elu24.ee toimetus.
Helistavad sellele vanemale mimmile. See saadab nad viisakalt sinnasamusesse…
Siis helistavad nooremale mimmile, kes ei oska esimese hooga ei aad ega beed kosta. Tundub, et sellel nooremal mimmil on aga sõber, kellel nupp nokib ja kes arvab, et eesti ajakirjandus on just nii rumal, kui tema seda soovib. ( Lugedes seda uudist, sain ma aru, et egas see sõber ei eksinud)

Olgu, kogu jutt on siis maha kirjutatud postimehe juures olevale “kollasele tabloole”…. nimega elu24.ee.

Siis tekib mul tunne, et peale seda, Kui Marju Lauristin lõpetas aktiivse õpetamise, ei tule TÜ-st vist enam ühtegi täiemõistusega ajakirjanikku.
Või on Saagim just nii arutu, et laseb peatoimetajana sellise asja lehte?

Mine sa võta kinni, kuid see ületas igasugused piirid minu arust. Kui siiani oli elu24.ee minu jaoks lõbutsemise koht, kus sai pikantseid lollusi lugeda, siis nüüd on ta paras virtsahunnik.

Vanadus pole patt :D Noorus on enda teha!

3 kommentaari

Sain eile õhtul klassiõelt meili.
Meil oli kirjutatud just nii, nagu ta ei kasutaks just eriti tihti arvutit. Vähemalt ei kirjutaks tuttavale tundmatule kirja eriti tihti. Seepeale hakkasin endas ja enda mõtetes kahtlema. Kui ma eile arvasin, et enamik suhtlust käib neti teel, siis nüüd hakkan omaenda mõtetes kahtlema. Tuleb välja, et meil tuleb klassikokkutulek. Kujutate seda ette? Terve klass peaks eelduse kohaselt kokku saama. Inimesed saavad kokku ja seda mitte netiavarustes.
Samas pani see mind ennast vanana tundma. Ma olen ju harjunud noortepäraselt kõike neti teel ajama. Kes ma siis olen? Vanur või noor ?

Nooremad inimesed tutvuvad neti teel, saavad siis mingi aja jooksul kokku ja nii see kulgeb….
Vanasti oli teisiti, inimesed said kokku ja said kokku ja said kokku ja siis kas asi jäi katki või kulges edasi…

Nüüd saame me kokku, kõik juba üle keskea inimesed. Olen kindel, et enamus kasutab neist igapäevaselt väga palju arvutit. Kes tööl, kes kodus, kes niisama.

Kes me siis oleme, noored või vanad? Kas 40 aastaselt ollakse noor või vana?

Mulle meeldis kunagi väljend: Inimene on just nii vana, kui vanana ta ennast tunneb.
Samas on ka teada, et Vanale koerale enam trikke ei õpeta…..

Mina õpin iga päev uusi trikke juurde. Siis ma ehk pole veel nii vana….

Seega kallis Hundiulg memuaaridega peab veel ikka ootama 🙂

KOLM PÄEVA ELUST 16. osa

2 kommentaari

§ 101. Tahtlik tapmine raskendavail asjaoludel

Tahtliku tapmise eest, kui see pandi toime:

1) omakasu ajendil või

2) huligaansel ajendil või

3) teise kuriteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil

või seoses vägistamisega või

4) seoses kannatanu poolt teenistusliku või ühiskondliku kohustuse täitmisega või

5) kahe või enama isiku suhtes või

6) süüdlasele teadvalt raseda naisisiku, rauga või lapseealise suhtes või

7) eriti piinaval või eriti julmal või paljude inimeste elule ohtlikul viisil või

8) isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise, välja arvatud käesoleva koodeksi §-des 103 ja 104 ettenähtud tapmine, või

9) lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega, karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotusega

9. TEOD JA TAGAJÄRJED ( 1.osa)

Istume kõik peale Triinu Marguse söögitoas. Kuuleme, kuidas Triinu üleval vannitoas veel voolata laseb. Juba 2 tundi on ta vannis istunud.

„Mida ta sulle rääkis?” uurib Margus minult.

„Ta ainult nuuksus mu õla nahal. Ei rohkemat midagi. Kuidas ta nii rumal võis olla? Mida sa Margus talle rääkisid? Miks ta üldse läks selle mehega kaasa?” ei anna see asi mulle siiani rahu.

Kuuleme, kuidas vesi vannitoas lõpuks kinni keeratakse. Margus on juba väga tugeva uinuti valmis seganud, seda andis ta mullegi, kui ma esmakordselt saarele tulin. See on maarohtudest valmistatud. Kui sa oled oma une täis maganud, ärkad hoopis teise inimesena. Vannitoa uks käib. Triinu läheb oma tuppa. Võtan laualt joogi ja lähen trepist üles ja koputan ta uksele.

„Clo, kui see oled sina, siis tule sisse, teised ärge palun tulge,” kostab toast vastus. Astun uksest sisse. Ta lebab voodis, teki all, näoga seina poole.

„Kuidas sa ennast tunned? Kas sul on parem olla?” küsin.

„Musta, ropu ja väärtusetuna,” kuulen vastust.

„Võta joo, see teeb su olemise paremaks. Ja siis ürita magama jääda.”

„Ma ei taha magada. Mulle juba anti midagi juua. Sellepärast ma ei mäletagi midagi. Miks ta heaga ei küsinud? Ma poleks talle ei öelnud. Miks oli seda kõike vaja teha jõu ja vihaga?” ta hakkab jälle nuuksuma.

„Joo nüüd seda. Ma ise keetsin,” ulatan talle joogikruusi.

„Hea küll,” võtab Triinu pakutud tassi vastu ja joob. Hea kui ta kõik ära joob, siis jääb ta ruttu magama.

„Püüa magama jääda. Kas ma olen sinu juures?” kohendan Triinul tekki.

„Ei ma olen parem üksi,” ütleb ta jõuetult ja keerab ennast jälle näoga seina poole.

„Olgu ma lähen siis alla. Hõika kui sa midagi vajad!” pööran ennast minekule.

„Jah. Aitäh kõige eest, homme räägime,” ütleb Triinu veel.

Astun uksest välja. All vaatavad poisid mulle mõlemad otsa.

„Mis ta rääkis?” uurib Margus.

„Talle joodeti miskit veel sisse. Ta on šokis, aga ma loodan, et ta lõpuks magama jääb,” vastan ja istun toolile.

„Tahaks sellised oma käega tappa!” uriseb Mikk.

„Meie ei saa enam midagi teha. Las ta magab ja rahuneb,” vastan, „meil on veel palju tööd teha.”

„Lint alles käib. Neil on palju jagada. Vahepeal huvi pärast kuulasin,” ütleb Margus, tõuseb ja hakkab kohvi tegema.

Kuidas ta küll aru sai, et ma kohvi tahan? Kui ma trepist alla tulin siis just mõtlesin sellele, et kas paluda Margusel kohvi teha või mitte. Siis otsustasin, et kui ta peaks ise tahtma, küll ta siis teeb. Nüüd ta tõusis ja hakkaski tegema. Jällegi oli ta minu mõtetest sammu ees, nagu on seda ka Kaaru.

„Kuidas Kaaru küll meid leidis?” pärin Marguselt.

„Kas sina, kes sa seda koera kutsikast peale tunned, pole veel aru saanud, et kui on kuskil mingi probleem, siis tema on alati kohal. Kaaru on nagu sina oled! Ikka alati seal, kus keegi abi vajab,” ütleb ta ja vaatab neid sõnu lausudes mulle pikalt otsa.

„Mina ei haista kõiki asju õhust! Kaaru nagu tajuks toimuvat igal sammul. Kui teda vaja on, on ta alati kohal. Ka täna õhtupoolikul sadamas. Ta tajus ära halbade inimeste tuleku, isegi urises ja haugatas. See kõik on hämmastav. Muide, kus ta küll ise on?” küsin jutu lõpuks ja tõusen, lähen külmkapi kallale, seal peaks olema kilekott viineritega. Alles nüüd meenub mulle, et mul endalgi on kõht üsnagi tühi. Võtan kaks viinerit ja taldrikult mõned viilud juustu. Sulen külmutuskapi ja sean sammud välisukse poole.

„Kuhu minek?” küsib Margus.

„Kaaru juurde,” vastan ja tahan juba välja astuda, kui kuulen Margust ütlevat: „Ära mine. Ta istub kindlasti Triinu ukse taga. Hõika teda, ta peaks toas olema, ma ennist kuulsin, kuidas ukse luuk sahises.”

„Kaaru!” hõikangi vaikselt ja kohe kuulengi, kuidas ta krõbinal trepist alla tuleb, minu juurde jookseb ja oma külma nina mulle pihku pistab. Istun puude kastile, ühes käes on mul viinerid ja teises juustutükid. Esimese hooga pakun talle juustu. Koer nuhatab korra ja vaatab teise käe poole. Turtsatan, sest see, kuidas Kaaru taipab, mida ma talle tegelikult anda tahtsin, on järjekordselt hämmastav. Ulatan talle viinerid, ise teda teise käega sügades. Ta ei ahmi nagu enamus koerad, seda mis neile antakse. Ta on igat pidi lausa inimlik. Oma käitumisega paneb ta mind tahtmatult mõtlema selle peale, et temas koerana on rohkem inimlikku, kui minu „sohvapadjas” inimesena. Tal on paljuski paremad kombed ja alati, kui mul on tuge vaja, on ta olemas, talle võib kindel olla. Mõtlen sellele, et hulka parem on olla sellise koera omanik, kui pidada kodus „sohvapatja”, kellest pole mitte mingisugust tuge. Nagu minu mõtteid lugedes tõmbab Kaaru oma kareda keelega üle minu näo ja suundub trepi poole. Ta leiab, et tema valvepost on praegusel momendil Triinu ukse taga. Tema kohuseks on kaitsta ja olla truu sõber.

„Said oma „musid” Kaarult kätte, tule joo nüüd koos inimestega kohvi, siis lähme kuulame, mis meie „külalistel” on huvitavat rääkida,” kutsub Margus, katkestades mu mõtted.

Sedasi istudes ja mõtiskledes polegi ma aru saanud kuidas kohvi on vahepeal valmis saanud. Tõusen puukastilt ja astun laua juurde. Margus on ka saia, võid ja ühteteist võileivapealset lauale pannud.

„Kui sa Kaarule juustu pakkusid, sain aru, et sul on kõht tühi. Tee omale võileiba ja joo kohvi. See peaks sullegi parema enesetunde looma,” ulatab Margus mulle kruusi ja naeratab.

Minu teadvusse polegi selle juhtumi koledus veel jõudnud. Alles nüüd, siin vaikselt istudes taipan, kuidas see kõik alles minuni jõuab. Nagu ikka olen ma pika vinnaga selliste asjade kohapealt. Reageerin ja tegutsen kiiresti, kuid asja tegelikku olemust taipan alles siis, kui kõik juba ammu möödas on ja teised oma paanitsemise lõpetavad. Kiirreageerija – rumal nimetus, kuid minu olemuse tabamiseks sobivaim.

Naudin oma kohvi. Nagu alati, on see suurepärane. Seekord otsustan aga seda piima lisamisega rikkuda. Tõusen ja toon külmkapist piimakannu. Valan piima ja kuulen nurinat Marguse suust.

(…järgneb)