TEOD JA TAGAJÄRJED ( 2.osa)

„Mis ajast sa kohvi rikud?” ei saa ta jätta ütlemata.

„Sellest ajast, kui mu magu hakkas mulle hambaid näitama,” vastan. „Kui ma õhtul kohvi juhtun jooma, siis teen seda tavaliselt ikka kas piima või koort lisades.” Paar aastat tagasi olin ma neli päeva voodis maas ja ei saanud püstigi. Maos olid sellised krambid ja valuhood, et silmade eest lõi mustaks. Siis arst soovitaski kohvi koorega juua. Nii ma siis vahetevahel teengi, kuigi tean, et mu maovalud on tihtipeale hoopis närvidest tingitud.

„Siis oled sa kohvisolkijaks hakanud,” võtab Margus seda kui fakti.

„Ei ole. Ma lihtsalt ei taha pool ööd kõhuvalu käes vaevelda,” teen solvunud näo ja hakkan endale võileiba tegema.

„Ega mina keela, kuid nii võid sa ju igat kohvisolki juua!” on Margus omas kinni.

Saan aru, kui oluline on talle tema kohvi ääretult hea maitse. Kindlasti on põhjus ka selles, et ta on nende üksi metsas veedetud aastatega kapriissemaks muutunud.

„Ma teen nii ainult õhtul. Hommikuti tahan ikka musta,” vastan ja võtan selle kinnituseks ühe suure sõõmu piimakohvi, „kuid ka piimaga on sinu kohv üle kõige.”

„Kiitus on lollide lõks,” muigab ta aga seepeale.

Lõpetame kõik oma söömist. Panen oma tassi kraanikaussi ja hakkan kabineti poole minema, kui kuulen, kuidas Margus mulle järgi hõikab: „Ukse kood on vahetatud. Oota, ma kohe tulen.”

Mõtlen, et miks ta küll pidi ukse koodi vahetama? Kes tahaks siin metsas sinna minna?

„Pidin sulle seda juba hommikul ütlema, kuid siis unustasin,” jõuab Margus mulle järele.

Kuulen, kuidas Mikk ülakorruselt alla meie juurde tuleb. Siseneme kõik kolmekesi kabinetti. Suur vastuvõtja ikka töötab, samuti ka magnetoptiline salvestaja. Pealtkuulatavad pole siiani lõpetanud. Margus lülitab kõlarid sisse. Meie kõigi üllatuseks kuuleme eestikeelset juttu.

„Miks sa selle tüdruku vägistasid?” küsib väga karmi häälega mees.

„Ta oli nii rumal ja ma ei viitsinud temaga jännata. Jootsin talle silmatilku ja siis lihtsalt magasin temaga,” vastab talle kiunuva häälega mees vigases eesti keeles.

„Mis sa arvad, kuidas ma sind nüüd karistan. Sa tuled saarele ja vägistad kohaliku tüdruku! Kas sul üldse aru peas on?” tõstab karmi häälega mees häält.

„See polnud mingi kohalik. Lihtsalt üks linnast pärit lits. Ajas ise mulle kätt püksi,” püüab too vabandada oma käitumist.

„Seda hullem. Kas ta rääkis, kelle juures ta siin on?”

„Pidi olema sõbrannaga, mingi metsamehe juures” vastab kiunuja ja tema hääles on tunda hirmu. Kuuleme, kuidas karmi häälega mees annab teisele mehele korralduse keegi Indrek kohale kutsuda. Samas kõlab ka lask.

„Koristage see rumal siit ära ja kaotage igasugused jäljed. See olgu kõigile õpetuseks, et igale naisele võõras kohas kätt püksi ei topita ja hoitakse oma lõbupilli püksis,” jagab karmi häälega mees korraldusi.

Vaatame Miku ja Margusega üksteisele otsa. Oleme helipildis olnud mõrva tunnistajateks. Kuuleme, kuidas peale suminat karmi häälega mees uuesti rääkima hakkab.

„Indrek, kas sa oskad aimata, kelle juures see tüdruk saarel võib olla?” küsib ta.

„Kui ta rääkis metsamehest, siis saab see olla vaid Saksbi metsavaht. Eile tuli küll tema juurde mandrilt kahe autoga rahvast ja ühes olid naisterahvad. Selle metsamehe naabrimees olla koguni ühte piigat alasti õues ringi lippamas näinud,” vastab see salapärane Indrek.

„Kohe minge uurige, kes seal on ja kas neist ka tüli võib tekkida. Vastavalt olukorrale lahendage asi. Vaadake, et tunnistajaid ei jää. Plika olgu igaveseks kadunud,” annab karmi häälega mees korralduse. „Hommikul esimese praamiga läheme mandrile tagasi.”

Nüüd hakkab meil Margusega kiire. Mikk ei saa kohe aru, miks me ukse poole tormame.

„Kuhu ja mida?” on tema ainus küsimus.

„Autod silma alt ära ja siis valvele,” vastab Margus musta jopet selga ajades.

Tean, et heinasao sees on koht vaid ühele autole. Seekord peab see olema vist minu oma. Autot käivitada aga ei tohi, see tuleb enda jõul saadu lükata. Meil on kiire. Avan kiiresti autouksed – hea veel, et ma signalisatsiooni peale ei pannud. Nüüd käik välja ja lükkama. Mikk on samuti appi tulnud. Hea oli, et auto seekord heinasaole nii lähedale ajasin.

„Korras,” kõlab Marguse suust, kui ta on sao kinni pannud. Selle sees on laudadest ehitis. Igal aastal vahetab Margus ka korra heina. Kuidas ta seda teeb, ei tea ka mina täpselt. Liigume kiiresti tuppa tagasi. Järgmine mure on nüüd uste lähedalt kõikvõimalikud naiste riided ära korjata. Näeme ka, et juba lähenevad mööda teed majale kolme auto tuled. Õnneks on meil vaid väike lamp põlema jäänud. Haaran riided sülle ja torman trepist üles. Kaaru on valvel Triinu ukse taga. Lähen oma tuppa, võtan pintsaku taskust relva ja surun selle kramplikult pihku. Kuulen, kuidas välisuksele koputatakse.

„Tere ööd, Margus,” kuulen kellegi häält. See on arvatavasti seesama Indrek.

„Tere Indrek,” vastab Margus tervitusele. „Mis sind nüüd keset ööd minu juurde ajas. Lootsin juba, et me kadunud sõbrannad tulevad tagasi. Läksid teised peol kaduma ja siiamaani pole teistest midagi kuulnud.”

„Kuhu nad siis kadusid?” uurib Indrek.

„Üks sõbranna kadus ära ja teine läks omakorda teda otsima. Nüüd on siis mõlemad kadunud nagu vits vette,” vastab Margus.

Ise mõtlen hirmuvärinal, kas suudab ta need mehed ära petta ja kui hästi see Indrek teda tunneb?

„Tulge siis sisse, hakkasime sõbraga suurest kurvastusest jooma. Naised läinud ja teha pole miskit,” kuulen Margust ütlevat ja oma nalja peale naervat.

„Ei, sisse me ei tule. Tahtsin tegelikult hoopis küsida seda, et eile öösel sõitis üks auto saarel ringi ja tegi hulga avariisid. Püüame nüüd neid leida. Lootuses ehk kihutavad täna öösel kah.” vastab Indrek, püüdes varjata tuleku tegelikku põhjust. „Kui kuulete midagi, siis helista mulle. Kui aga peaksime saarel kihutajaid otsides teie naisi nägema, siis annan neile teda, et sa neid koju ootad.”

„Teeme nii, oleme rääkinud,” vastab Margus.

„Ah jaa, millega need sinu naised sõidavad?” uurib Indrek veel.

„WV Passatiga uuemat tüüpi,” vastab Margus.

„Kui juhtume nägema, siis juhatan nad tagasi. Head ööd. Või õigem oleks öelda, head joomist,” kuulen veel Indrekut ütlemas ja samas kolksatab välisuks kinni.

Näen aknast, kuidas see Indrek läheb autode juurde ja räägib ühe selles oleva mehega. Istub siis teise autosse ja nad sõidavad keskuse poole tagasi. Loodan, et Marguse plaan läks korda. Kui ei, siis saab meil üsna raske olema. Lähen trepist alla.

„Läksid nüüd arvatavasti saart kammima. Nüüd on vaja mõelda, mida me edasi teeme?” ütleb Margus.

„Mis meil ikka muud teha on, kui oodata,” pakub Mikk.

„Esimese praamini on veel 4 tundi aega. Nad võivad mingi lolli ettekäändega siia uuesti tagasi tulla ja pole sugugi võimatu, et ka maja puistata,” lausub Margus. „Me peame neid ennetama.”

„Aga mida siis teha?” on Mikk nõutu.

Näen kuidas Margus üritab mingit head plaani välja mõelda. Ta tõuseb ja läheb kabineti poole. Seal asub ta juba olemasolevat linti tagasi kerima. Muidugi, lahendus peab olema seal. Lint hakkab käima just sealt, kus me enne välja tormasime.

„Kui nad neid ei leia, siis on vaja kindlaks teha, kes need olid ja kui nad on Tallinna inimesed, siis nad seal ülesse otsida,” räägib karmi häälega mees.

„Just nii boss,” vastab hästi jämeda häälega mees.

„Võib-olla põeb see piiga kuskil ja alles hommikul ilmub välja. Meie lähme esimese praamiga mandrile. Sellele kohalikule makske hästi, las uurib nende naiste kohta kõik välja, mis aga saab. Eks mandril siis lahendame asja lõplikult,” lisab karmi häälega mees.

„Boss, Indrek just helistas. Need litsid ei pidanud seal olema. Üks oli teist otsima läinud ja samuti kadunuks jäänud,” kuulen esimest korda venekeelset juttu.

„Las siis otsivad saarelt. Neil on aega 3 tundi,” annab karmi häälega mees käsu.

„Just nii boss,” raporteeritakse talle vene keeles.

„Kuidas me mandrile saame, ilma, et keegi ei teaks, kes me oleme?” uurin Marguselt.

„Mul on üks plaan, aga praegu mine magama,” kuulen vaid Marguselt.

„Miks? Ma ei saa magada. Miskit peab ju teha saama,” vaidlen Margusele vastu.

„Sina ei saa, mitte praegu. Mina aga küll. Mine rahulikult magama ja ära palun vaidle enam mulle vastu,” on Margus resoluutne.

„Ehk aitab tema kogemus ka veidi?” püüab Mikk ka midagi öelda.

„Ei,” jääb Margus endale kindlaks. „Tal on vaja magada ja hommikul puhanud ja selge peaga olla.”

Väljun kabinetist. Kas peaksin omale ka ühe tee keetma? Samasuguse nagu ennist Triinule tegin? Siis tuleb ehk ka uni. Otsustan aga lõpuks, et suudan ka ilma selleta magama jääda. Lähen trepist üles. Kaaru istub truult Triinu ukse ees. Teen talle ühe pai ja lähen tuppa. Mõtlen, kas ma viitsin hambaid pesta või mitte. Otsustan, et ma ei viitsi ja viskan niisama voodisse.

Kas mitte sarnane olukord ei sundinud mind kunagi siia saarele põgenema? Tunnen ennast praegu äärmiselt halvasti, mu puhkusest on saanud õudusunenägu. Mul oleks nagu paha karma, mis kohe kisub õnnetusi ligi, nii endale kui ka teistele.

Tunnen kui väsinud ma tegelikult olen. Olen jooksnud mingi 10 km ajaga võidu. Proovin oma peas unega võideldes mingit plaani välja haududa, kuid uni saab must varsti võitu.

( … järgneb)

Advertisements