JÄLLE UPUTAVAD "ESTONIAT"

2 kommentaari

Järjekordne lugu lehes, et tahetakse Estonia vraki juurde sukelduda.
Kunagi ajasid kaks riiki asja, et see kõik betooniga katta. Õnneks või kahjuks siis polnud eestlased sellega nõus. Näed nüüd tahaks seda minagi, sest Evelin Sepp ei saa kohe rahu.
Nüüd on käinud seal Juta Raabe ja muud uudistajad. Ma olen enam, kui kindel, et venelased on seda laeva korduvalt uudistamas käinud. Siis tõusid kõigil juuksekarvad püsti pähe ja keelati kuidas osati. Meie Kesikute esipasun Evelin Sepp on selle asjaga püüdnud tuntust ja populaarsust koguda.

Mis siis on tulemus?

Hulk mittemidagi ütlevaid asju. Keegi ei tea ikkagi midagi. Põhiline süüdistus on ikkagi näpuga näitamine laevatehasele, et nende aparell kukkus eest ära. Samuti rootsi kontrolle, et need tegid halba tööd. Hulk vandenõuteooriaid on ikka õhus ja kasu ei midagi.

Nüüd on sellest möödas juba 14 aastat varsti. Kas poleks aeg see kõik rahule jätta? Elaks rahus oma elu edasi ja vahutaks selle “Estonia” kohal? Kuid Evelin Sepp ei saa, tal on kohe valus olla, kui ta kasvõi kord nädalas seda teemat ülesse ei võta. Väga rumal, ei oska ma muud öelda.

Hei, peatage maakera! Ma tahan maha minna!

6 kommentaari

Juba nädalapäevad räägin lastele, et ma olen ikkagi jube väsinud ja deprekas poeb sisse uksest ja aknast. Muidugi osa sellest väsimusest tuleb panna selle arvele, et kooli lõpp on lähedal ja mu pubeks lõpetab põhikooli. Teiseks samaoluliseks põhjuseks on kindlasti see, et pubekal on järgmine nädal sünnipäev ja ta justkui ajab sellega oma saba taga.
Nii see minu deprekas ronib sisse uksest ja aknast.
Täna hommikul aga avastasin, et tõustes kell 8 ja saades üksinda majas luhtsalt ringi liikuda polegi mu olukord just eriti hull. Tunnen, et saan hingata ja vabalt olla. Deprekas ei näita kah uksevahelt keskmist sõrme.
Siis tuli taipamine, et millist puhkust ma tahan. Ma tahan vaikust enda ümber. Seda, et ma ei peaks kella peale ärkama, et koheselt mingi titt mulle voodisse ei poeks ja pubekas oma talumatute tahtmistega ja mitte tahtmistega mulle kraevahele ei roniks.
Ühesõnaga, tahan vaikust ja rahu.
Tahan Vormsi saarele ausõna! Nüüd pole mul seal enam kuhugi minna kahjuks 😦

Nüüd tõusis see sibelev ja rabelev seltskond ülesse. Ma tunnen juba kuidas justkui taevas mulle kaela langeb ja jälle kõik musta uduga varjutab.

Esimese kolme minutiga suudab titt ära määrida padja kohukesega, kassi välja vihastada, astudes talle sabale, venna karjuma panna, sest venda mööda ronides surus titt oma põlve vennale teatud kohta, mis ikka mehed karjuma ajab…
Pubekas tuli õiendades voodist välja, prõmmis ustega, sest teda oli ebameeldival moel äratatud, turtsus minuga ja õiendas titega……….

Kõigile hoiatauseks: vanana ei tohi lapsi sünnitada, siis on teie järgmine peatuspaik hullumajas!

HEI PEATAGE MAAKERA!!! MA TAHAN MAHA MINNA!

KOLM PÄEVA ELUST 18. osa

Lisa kommentaar

JÄLITUSTEGEVUSSEADUS: Paragrahv 14. Kaasamine salajasele koostööle jälitustegevuses

(1) Jälitusametkondadel on õigus kaasata vabatahtlikule ajutisele või alalisele salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul.

(2) Salajane koostöö ja sellesse kaasatud isikud on salastatud. Jälitusametkond, muu riigiasutus või riigiametnik, kohaliku omavalitsuse asutus või kohaliku omavalitsuse ametnik võib teavet koostöös osalenu kohta avaldada ainult koostöös osalenu kirjalikul loal pärast seda, kui salastatuse tähtaeg on möödunud või seda on muudetud.

(3) Salajasele koostööle kaasatud isikud on kohustatud hoiduma teadvalt väära või laimava teabe edasiandmisest ning hoidma saladuses neile koostöö käigus teatavaks saanud andmed, samuti jälitustegevuses kasutatavad vahendid, meetodid ja taktika.

(4) Salajasele koostööle kaasatud isikul on õigus keelduda jälitustegevuse ülesannete täitmisest oma lähedaste isikute suhtes.

(5) Salajasele koostööle kaasatud isikul on õigus lõpetada salajane koostöö, täites käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes esitatud nõudeid saladuste hoidmise suhtes.

(6) Riigikogu ning valla- ja linnavolikogu liikmeid, kohtunikke, prokuröre, advokaate ja vaimulikke ning Riigikogu poolt valitavaid ja nimetatavaid ametiisikuid on õigus Tallinna Halduskohtu esimehe või tema määratud sama kohtu halduskohtuniku kirjalikul loal kaasata ajutisele salajasele koostööle kriminaalmenetluse üksikute jälitustoiminguteteostamiseks vaid juhul, kui nad on samas kriminaalasjas menetlusosalised või tunnistajad.

10. HOMMIK ON ÖÖST TARGEM ( 1.osa)

Kui taas silmad avan, on juba suur valge väljas. Kõik ümberringi on aga kuidagi harjumatult vaikne. Tõstan pead ja püüan kella kiigata, see näitab alles kaheksandat hommikutundi, seega olen maganud umbes neli tundi. Arvestan mõttes, kas kõik ebavajalikud inimesed on saarelt juba lahkunud. Tunnen, et ma ei tahagi siit saarelt enam ära minna ja mis mind seal linnas ikka ootab. Ainult pettumus ja peavalu! Milleks mulle seda kõike vaja? Kodus kohtan ma „sohvapatja”. Mustus ja rämps ümberringi, pesemata toidunõud, mida pole viitsitud ära pesta, üürgav televiisor mingi tobeda spordikanaliga. Iroonilised märkused ja pidev halvustav suhtumine, lapsikus. Kas ma tahan sinna enam nii väga tagasi? Ma kahtlen selles sügavalt. Mind ootab aga linnas töö ja palju igasuguseid ettevõtmisi, eluks vajalikke ettevõtmisi nagu poes käimine ja kõikvõimalike maksude tasumine. Järelikult ei ole parata, ma pean siiski sinna tagasi minema.

Uks avaneb ja Kaaru pistab pea ukse vahelt sisse.

„Tule siia poiss,” kutsun Kaarut.

Jaa, Triinu eilne märkus oli üsna tabav. Ma pole ammu enam mehega maganud. Seksi mõttes. ”Sohvapadi” teeb seda kas oma pruutidega kuskil või siis teleka ees „kämbla Katiga”. Minule sellest eriti midagi üle ei jää. Ja sellise temapoolse suhtumisega ei taha ma, et ta seda minuga teeks. Tahaks anduda mehele, kelles on ka sooje tundeid. Miks meie suhe üldse lagunes? Kui hästi järele mõelda, siis sai see alguse juba „süsteemi” aegadel. Nüüd olen ma sellest prii, kuid „vaimud” hõljuvad ikka õhus. Mind süüdistatakse milleski siiani. Keegi peab ju süüdi olema! Aga ometigi tahaks veidi vastuarmastust!

„Kaaru jäta järele,” lükkan Kaaru eemale, kuna ta on ennast unustanud minu nägu limpsima. Äkki veeres mõni pisar mul üle põskede? Vaatan Kaaru suurtesse sõbralikesse koerasilmadesse.

Lükkan teki kõrvale ja tõusen, mulle ei meeldi eriti ärkvel olekus voodis vedeleda. Lähen vannituppa nägu pesema, mis sest, et Kaaru on juba seda juba ülima põhjalikkusega teinud. Koer sörgib minu sabas toast välja ja võtab koha sisse Triinu ukse taga. Jahe vesi teeb korrapealt mõtted klaariks. Püüan leida lahendust saarelt lahkumiseks, kuid see mõte jookseb ummikusse nagu varematel kordadelgi. Vannitoast väljudes lähen kõigepealt Triinu toa poole. Lükkan ukse praokile ja vaatan sisse, ta magab veel. Kaaru poeb minu jalgade vahelt läbi Triinu tuppa ja keerab ennast Triinu voodi ette. Ma ei hakka teda ära kutsuma.

Lähen oma tuppa tagasi ja hakkan riietuma. Vaatan veelkord neid riideid, mida Margus oli mulle kappi valmis pannud. Nüüd ma lõpuks mõistan, kuidas need siia said. Ta teadis ammu, et mind on siin vaja, kuid kas just nii traagilisel moel. Panen riided tagasi riidepuule ja kappi. Tõmban oma kulunud teksad jälle jalga, kotist võtan uue T-särgi ja kampsuni. Vahetan ka sokid uute vastu.

Trepist alla minnes ei kuule ma ikka majas kedagi liikumas. Ju Margus ja Mikk on ka lõpuks magama läinud. Tahan kohvi. Hea, et minul on lubatud siin majas kohvi teha. Seekord otsustan täiesti õieti kohvi teha. Vaatan puude kasti, tule tegemiseks on piisavalt puid olemas. Ikkagi ei anna mulle rahu see imelik vaikus, mis ümberringi on. Vaatan aknast välja, kõik paistab vaikne olevat.

( … järgneb)