KOLM PÄEVA ELUST 19.osa

Lisa kommentaar

HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 2.osa

Võtan käsikohviveski ja kohvitopsi ja loen terad veskisse. Tunne on selline, et see on vaikus enne tormi. Korraga kuulen kiljatust, mis tuleb ülakorruselt. Jooksen trepist üles ja kuulen, kuidas Triinu Kaaruga riidleb. Muigan endamisi, ju on koer alustanud ärkvel Triinu puhastus-operatsiooniga. Samas tuleb sagris ja unesegane Triinu ise uksele.

„Hommikust unimüts!” ei saa ma talle ütlemata jätta.

„Kes selle looma minu tuppa lasi?” küsib ta pahuralt.

„Mina, mis selles siis halba on?” küsin lapselikult süütut nägu tehes.

„See peletis lakkus mind järjekordselt,” jätkab Triinu torisemist.

„Ju sa siis olid must? Ta tahab vaid aidata,” vastan talle ja lähen alla kohvi tegemise juurde tagasi. Varsti tuleb trepist alla ka Triinu, Kaaru tema kannul.

„Kus mehed on?” uurib Triinu.

„Arvan, et magavad. Meil oli raske öö.”

„Mis siin siis õieti toimus?”

„Need „vene kandid” käisid sind ja mind otsimas. Tahtsid meid maha nottida, et sa politseisse ei läheks,” vastan Triinule, sest tean, et sellist juttu ta tavapäraselt ei usu.

„Ära aja jama. Räägi nagu oli?”

„Räägingi, aga sina ei usu,” vastan talle, „kuid otsimas nad käisid ja olid üpris kurja moega.”

„Ju vist kardavad jah, et politseisse lähen,” nõustub Triinu lõpuks. „Mis te siis neile ütlesite?”

„Seda, et meie sinuga oleme kadunud. Mida muud meil ikka vastata oli.”

„Siis on hea, pole vaja neid rohkem karta.”

„On küll, kuna neil on siin omad inimesed, kes raha eest infot jagavad,” vastan, kuna tean, et kui siit minema hakkame, tuleb selleks terve etendus maha mängida.

„Ei taipa. Pole ka oluline, selliseid taktikaid jagad vaid sina. Eks ma siis kuula sind,” vastab Triinu.

Ma jään talle suu ammuli otsa vaatama. Esimene kord kui ta ka minuga nõustub. Kui palju olen pidanud igasuguseid mooduseid kasutama ja alati pidanud veenma Triinut nii tõe kui valega, miks just on vaja teha nii, aga mitte teisiti.

„Kohe saab kohvi,” ütlen teemat vahetades. Hakkan askeldama kohvi- ja veekannuga.

„Ma otsiks süüa kapist, kui tohib. Ma tunnen hirmsat nälga” tõuseb Triinu ja avab külmkapi.

„Võta siis juba kõik välja ja lõika kohe ka valmis” ütlen ja ulatan talle noa.

„Kas siis seda tohib võõras naine siin köögis teha?” küsib ta seepeale irooniliselt.

„Mina olen siin köögis hetkel perenaine, mina otsustan” vastan talle.

Kaaru istub ja vaatab meie tegevust ukse kõrval valvsa olekuga pealt. Valan vee kohvile ja ütlen Triinule, et lähen vaatan, kas mehed ei hakka juba ärkama. Suundun trepist üles ja paotan vaikselt Marguse toaust. Tühja tuba ja puutumata voodit nähes ma aga jahmatan. Vaatan ka üle Miku toa ukse, ka seal avaneb mulle samasugune pilt, kui ennist Marguse tuppa vaadates. Lähen trepist alla tagasi, kindla kavatsusega ka kabinet üle vaadata. Valin koodnumbri, mida ma eile juhtusin nägema ja avan ukse – tühjus. Kuigi ma seda juba ennegi kahtlustasin, olen nüüd kindel, et poisse majas pole. Sammun tagasi kööki.

(…Järgneb)

Suhtedraamad – punapea jutustused, mida inimesed vajavad…

10 kommentaari

Lugesin eile punapea juttu, kuidas ta läks lahku mingist mehest. See pani mind pead vangutama, sest ma ei saanud pointile pihta. Isegi tema varasemaid postitusi lugedes, ei saanud ma asjale pihta.
Vaatan ümberringi, näen kuidas tänapäeva kiires tempos inimesed vahetavad kaaslasi. Justkui käiks poes, ostaks riiulilt kaaslase ja lahkuvad poest. Inimene on nagu pudel, mida siis juuakse, kuini see tühjaks saab ning siis viiakse taarapunkti tagasi. Sealt saadetakse see inimene “terviseparandusele” ja siis poeriiulile tagasi. Kõik see tundub mulle sellisena.

Minule ja mu mehele on öeldud, et me oleme nagu siga ja kägu. Jumala eest, kohati on minul tunne, et ma olen sattunud mingisse Tarantino sürrfilmi, koos oma mehega elades. Siis aga istun maha ja püüan välja mõelda, miks mõned asjad on sellised nagu nad on. Enamikel kordadel saan isegi aru juba. Kuigi minu mehe kohta on enamik inimesi öelnud, et ta on väga raske inimene, ei ole mina sellest veel aru saanud. Pigem tuleks öelda, et inimene on ikka raske, kui tahata temast aru saada ja kõik pole just tavapärane ja üheülbaline. Lihtsalt, minu abikaasa on teistsugune, kui enamik inimesi.
Mina olen kah teistsugune. Minul on oma kiiksud ja vääksud sees. Vahel on tunne, et ma ei talu ise ennast välja. Kuid see läheb mööda.
Me oleme koos elanud nüüd 6 aastat. Seitsmes aasta jookseb. Ma olen tahnud 100 korda minema minna, sest mul pole olnud ruumi endas, et välja mõelda tema mingeid arusaamu asjadest.
Tean, et temal on olnud umbes 100 korda samasugune tunne. Kuid mõlemal on meil ka üks teadmine. Kui ma sellest ennast läbi närin, siis ees ootab parem tulevik.
Üks suurem parem tulevik on nüüd käes.

( pilt ei ole seotud konkreetsete inimestega)

ME MÕLEMAD OLEME VAEVA NÄINUD SELLEKS, ET KOOS ENNAST HÄSTI TUNDA.
Ma arvan, et see on saavutus. Eriti tänapäeva ühiskonnas. “Poeriiuli” mentaliteedi juures.

Minu arvamus on, et alati tuleb näha suhtega vaeva. Ühesuunalisi tänavaid pole olemas, kui üks abikaasadest hakkab vaeva nägema, siis teine peab samuti hakkama vaeva nägema.

Minu vanaema ütles ikka nii: Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Nüüd tean, mis tööd ja vaeva ta mõtles.