SUPERSTAARID – VALU JA VÕLU KUUD

Lisa kommentaar

Olen mina seda Superstaaride saadet vaadanud algusest peale.
Esimese hooga jäi mulle mulje, et sellel aastal on olukord ikka päris hull. Ühtegi tõsiselt võetavat staarikest ei paistnud olevat. Isegi Jana tundus esialgu selline väriseva häälega hiireke…

Nii mõnigi kord imestasin, kuidas said edasi Eliis, Norman, Taavi… isegi Artur….
Samas kukkus välja selline kandev hääl, nagu seda on Keitil.
Siis hakkasin ma aru saama, et egas eesti noored, need põhilised helistajad ei kuule ju muusikat. Nende jaoks on see tühipaljas müra. Ometigi on Jana häälel sellised suurepärased nüansid, mis kohati toovad külmavärina ihule. Arno suudab häälega seina purustada või siis ka sulatada.
Kristiina leiab loos need kriuksud ülesse. Vahel suudab ta need enda kasuks tööle panna.

Ometigi on nii, et nendest tõelistest käiakse mööda. Loomulikult pole selliste koht superstaari saates. Nende lend on tunduvalt kõrgem ja võimsam. Üks pisike superstaarisaade ei anna neile lendu.
Samas tundub mulle, et kui asja õieti ajada, siis Jana on maailmaklassi laulja. Veidike häälekooli juurde, superhea manager ja eestil tuleb esimene oma maailmaklassi laulja.
Lugedes aja Postimehest noorte neidude kommentaare Normani “oskuste” aadressil, siis ei osanud ma muud teha, kui läksin ja küsisin oma pubekalt järgi, kas koolis veel muusika õpetuse tunde antakse. Teatas, et isegi antakse. Seepeale lohutasin ennast sellega, et ju siis lihtsalt mõnedes koolides ei ole muusikaõpetajat.

Igatahes, nagu kombeks on, teeks ka mina oma edetabeli …

Jana – maailmaklassi laulja ( kahju, et ta eesti keeles ei laula just eriti)
Arno – õnneks järelkasv Saatpalule, Sibulale, Mägile
Kristiina – kellel on veel vaja palju õppida. Tal pole nii loomuliku annet, kui seda on Janal.

Hoiame siis pöialt!

KOLM PÄEVA ELUST 20.osa

Lisa kommentaar

HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 3.osa

„Noh, kas magavad alles?” uurib Triinu.

„Neid lihtsalt pole,” vastan ja toimetan edasi, tuhat mõtet peas keerlemas. Kindlasti on see seotud ettevalmistustega meie saarelt lahkumiseks, kuid kus nad on?

„Kuidas ei ole, kus nad siis on?” esitab Triinu mulle sama küsimuse, mis mina ennist endale.

„Kui teaks, siis hea meelega ma ka vastaks sulle,” ütlen talle ja samas tuleb mulle üks mõte. Tahan hakata uksest välja minema, kuid Kaaru keerab ennast kohe ukse ette ja näitab mulle hambaid. Isegi Triinu ehmatab selle vaatepildi peale.

„Mis ometi toimub? Miks ta uriseb, isegi sinu peale?”

„Talle on antud käsk meid mitte majast välja lasta,” vastan talle. Lähen tagumise ukse poole. Ise püüdes taibata, kas tagumisest uksest laseb koer mu välja või mitte. Kaaru jookseb ka sinna ja pöörab külje ette. Ma ei hakka koeraga maid jagama ja lähen uuesti kööki.

„Me oleme majas ja ei tohi siit välja minna,” ütlen Triinule.

„Kes sellise tobeda korralduse koerale andis? Milleks?” põrnitseb ta mulle küsivalt otsa.

„Seda pead küsima Marguselt, kui ta tagasi tuleb. Seniks tuleb austada koerale antud korraldust.” Võtan kohvikannu ja valan nii endale kui ka Triinule kohvi. Kaaru on ennast ukse ette lamama sättinud.

„Sööme nüüd ja teeme oma elu nii mugavaks kui vähegi võimalik,” ütlen Triinule.

„See on sulaselge ülekohus. Mingi mees ei saa läbi koera meid lihtsalt käsutada. Ma tahan õue minna,” jonnib Triinu edasi.

„Kaaru ei lase sind õue. Mina üle käsu ei astu ja tal jääb vaid sind valvata. Usu mind, ta saab sellega hästi hakkama,” ütlen Triinule, kuigi näen, et tal on plaanis miski muu. Juba ta kisubki kampsunit selga ja liigub tasahilju ukse poole. Vaatan, kuidas Kaaru vaid kõrvaotsa kergitab ja juba ta seisabki ukse eest hambad irevil. Naeratan ja mõtlen, et kui see koer poleks sellest blondiinist targem siis poleks keegi.

„Kao eest sa rumal peni!” käratab Triinu vihaselt.

„Ära sõima koera. Koerale täidab käsku, mida sina murda ei suuda. Istu laua taha ja joome kohvi!” ei jää minul muud üle kui Triinule käratada. Olukord hakkab nõmedaks muutuma. Kuid samas ehmatan, kui Triinu korraga põrandale istuma vajub ja südantlõhestavalt nutma hakkab.

„Ma tunnen ennast kui viimane lits!” nuuksub ta seal. „Kui ma oleksin normaalne olnud, siis seda kõike poleks juhtunud!

Kükitan Triinu kõrvale ja hakkan teda paitama. „Sina pole selles süüdi! Sa ei pidanud teadma, et see mees „haige koer” on?” püüan lohutada. Kaarugi tuleb meie juurde ja hakkab Triinu käsi limpsima.

( pilt on illustreeriv ja ei ole otseses seoses jutuga)

„Mis sa koer nüüd tahad? Enne urised ja näitad hambaid, nüüd lakud! Sa igavene lipitseja!” hurjutab Triin Kaarut.

„Talle anti käsk. Kaaru on õppinud käske täitma. Tema pole selles samuti süüdi!”

„Miks me majas peame istuma?” ei anna Triinule ikka rahu.

„Ju Margus ja Mikk on kuskil, kus me ei tohi neid segada, või on majas väljumine meile ohtlik. Lepi olukorraga, minagi olen samas seisus, aga ei nurise,” ei oska ma muud targemat öelda.

„Joome siis kohvi. Sa ju lubasid,” ütleb Triinu maast tõustes.

„Joome, pärast vaatame, mis telekast tuleb,” vastan ja tõusen samuti.

( … järgneb)

Head ideed, kehv teostus- ajaveeb2008 ja teeme ära 2008

7 kommentaari

Sellel aastal on mul kokkupuude kahe idee tegelastega. Üks neist on ajaveebi konkurss aj teine teeme ära 2008.
Teeme ära oli tõeliselt hea idee, kuid samas oli ta ka tõeliselt hea idee, neile kes tegelevad prahi ja sodi metsaalla vedamisega.
Kuulsin väikelinnas kohvikus istudes sellist jutuajamist pealt:
Üks mees teisele: ” Mida sa teed siis selle ehitusprahiga? Sa ei saa ju kogu lammutuse eest raha panna prügi alla.”
Teine mees vastab: ” Vaata poeg käis mul seal Teeme ära 2008 kampaanial klassiga. See tõi koju kaardid ja üldse printis ta välja kogu meie piirkonna prügide kaardi. Nüüd ma viin “sinna” X kohta. Küll nad järgmisel aastal ära korisavad. Ei ole mina maksnud ja koristatakse niikuinii tasuta.”
Sellepeale naeravad mõnuga mõlemad.

Teine on eile Tallinn-Tartu rongis pealtkuuldud jutt. Seda mitte minu poolt, vaid ühe pedagoogi poolt.

Üks neiu teisele: ” Tead sa küll seda sõpra X sõpra mul. See tegeleb nende Ajaveeb 2008 konkursi arvamisega. See ütles, et nad ei arvustagi mõnesid osalejaid, sest neil on juba võitjad teada.”
Teine neiu küsib vastu: ” Kes siis selle võidab? Kas see nunnu kutt Sealt X kohast? Ta näeb nii nunnu välja tead.”
Justnagu superstaari saade, kus laulda ei pea oskama, kuid ilus peab olema – ütlen mina selle kohta.

Mida siis arvata sellest kahest üritusest?

Minu arvates ideed on mõlemal juhul head. Kuid mõlema puhul on teostusega raskusi.
Teeme ära 2008 raames koristasid mõned inimesed endal küüned pahupidi – selleks, et keegi saaks tagasi minna ja uuesti prahti maha loopida.
Ajaveebi konkursi puhul aga on ikkagi onupojapoliitika, nagu ma seda oma ammuses loos arvasin…

Kurvaks teeb…..