Eestlane – eestlase parim toit

5 kommentaari

Loen neid arvustusi eilse Eurovisiooni kohta ja süda läheb pahaks. Need, kes on seda meelt, et Eurovisioon on muutunud mustlaspalaganiks ja Leto svet oli õige lugu seal – siis nende iroonial pole piire. Need, kes peavad Eurovisiooni pühaks ettevõtmiseks ja kelle jaoks Eesti oli pühaduserüvetaja, need kiruvad ja parastavad ja hädaldavad, kuidas jäksavad.

( pilt pärit ajalehest postimees)

Minul vahet pole, minul on sellest kõigest täiesti ükskõik. Kusjuures, teada on, et eestis on väga häid laulukirjutajaid ja sama häid lauljaid. Nende suurte Balkani riikidega seal meie pisike eesti võistelda ei suuda. Samas olen kindel, et eurovisioon on juba nüüdseks hetkeks kellegile võidu kindlustanud. Seega kõik see rahva siblimine ja sebimine on täiesti tühine…

Ma vaid siiani ei mõista, miks me selles mustlaspalaganis sellised surmtõsised oleme? Miks me endeid nii tõsiselt võtame?
Tõsine eestlane ei oska enda üle naerda, sest vaid teiste üle naermine ja õelutsemine on parim tegevus….
Kõike võetakse surmtõsiselt 😀
Nali on sotsiaalne mõiste. Selleks, et nalja mõista peaks olema huurmorisoon. Tundub, et selle iseseisvusajaga on eestlastel see naljasoon olematuks kadunud.
Seega parim toit on teine eestlane .. minugi poolest .. aga mina suudan veel enda ja teiste üle naerda… ja kõike mitte nii surmtõsiselt võtta 🙂

KOLM PÄEVA ELUST 21.osa

Lisa kommentaar

HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 4.osa

Vaatan Triinut ja jälle paneb mind mõtlema, et mis see küll on, mis viib mu mõtted sellele, et ta on alles laps. Kas sellises vanuses ollaksegi äkki nii lapsik?

Sellega seoses rändavad mu mõtted jälle kodule. Kuigi ma kohe ise seda kuidagi ei soovi. Mis mind seal ootab? ”Sohvapadi”, kes samuti on veel laps. Meie vanusevahe on ligi kümme aastat. Kas see tekitabki olukorra, kus lihtsalt sinust aru ei saada ja MITTE MINGIT kohusetunnet ei tunta? Nagu ka eile Triinu puhul. Kohusetunde ja arukuse puudumine viis tema puhul selleni, mis temaga juhtus. Nüüd muidugi kahetseb ta seda. Kas siis hoiatusest ja mõistlikust jutust ei piisa, kas alati peab inimene korra ise proovima ja kõrvetada saama, enne kui mõistab oma viga? Triinule sai ju öeldud, et see tema nümfomaani mängimine ei lõppe hästi. Kas ta ego on tõesti nii madal, et ta püüab end pidevalt nii endale kui ka teistele tõestada, või on see mingi temapoolne protestivorm?

„Kas ma saaksin veel ühe tassi kohvi?” küsib Triinu, katkestades mu mõtted.

„Jah kindlasti. Kuid miks sa midagi ei söö?” uurin Triinult.

„Pole lihtsalt isu,” vastab ta ja pöörab pilgu õue.

Vaatan samuti aknast välja, on ilus vananaistesuvi. Tahaks praegu hoopis väljas olla, kuid ei saa. Kaaru on küll parajasti ennast laua kõrvale sisse seadnud, kuid tean, kui valvas ta on. Kus poisid ikkagi on? Tean, et nad pole nagu rotid, kes lekkivalt laevalt jalga lasevad, kui mida nad teevad. Kell on juba üksteist ja nad peaksid varsti välja ilmuma.

„Kas sul pole vahel tunnet, et tahaks kohe väga seksida?” uurib korraga Triinu, mulle otsa vaadates.

„Muidugi on, kuid samas oskan ma ka oma ihasid kontrolli all hoida,” vastan talle.

„Miks minul seda kontrolli pole?”

„Kas sa Triinu pole kunagi mõelnud, et igal teol, mida teed, on tagajärg? Nii on ka sinu enese-kontrolliga. Sa ei mõtle kunagi enne, kui oled juba midagi korda saatnud,” vastan talle, kuid samas tunnen ennast vana ja rumalana. Küsin endalt, kuidas on minul endal lood seksihuvi kontrolli all hoidmisega. Ma ei mäletagi varsti enam, millal ma viimati armatsesin. Minu kodune seksuaalelu ei ole just kiita, kuid ma olen mõnedes suhtes resoluutne. Ma ei lähe kellegagi voodisse, kuni ma abielus olen. Kui Triinu teaks, kui raske on mul Margusele pidevalt ei öelda. Ka minu ihad on suured, ka mina olen lihast ja verest inimene, oma inimlike vajaduste ja soovidega. Ka mina tahan tunda enda ümber jõulisi ja kirglike käsi, mis mind kõikjalt hellitavad. Kirglike suudlusi ja tuliseid armusõnu. Kuid ma ei saa seda omale lubada. Ma olen abielus, oma „sohvapadja” abikaasa. Ma tean, mis on abikaasale lubatud ja mis mitte. Üks küsimus ei anna mulle siiani rahu ja ma taban ennast pidevalt seda endale esitamas, kas mu abielul on veel lootust ja kas ma usun sellesse enam. Kui ma seda kõike eemalt vaatan, siis tunduvad paljud asjad teises valguses. Ma olen sama inimene, kuid ma käitun siin saarel hoopis teisiti, kui linnas. Miks see nii on? Miks pole minu enesekindlusest ja sihikindlusest kodus enam mingit märki, siis on kõik korraga kuhugi kadunud?

( … järgneb)