IROONIA – see magus magus sõna….

3 kommentaari

Oi lahe, nüüd on siin siis hulk tegelasi roninud oma kivialt välja ja surmtõsiselt blogima hakanud…

Kohutav, kui tõsiselt inimesed ennast võtavad…
Ma olen 2 päeva loopinud kommentaare siia sinna ( va. mõni üksik ) irooniast pakatades ja enda ning teiste üle avalikult irvitades. Mis peamine, ma olen ka enda üle irvitanud juba mitu postitust järjest ja inimesed ei saa aru!!!

Muidugi on osa sellest suur kadedus ja tema jaoks vajaliku POSITIIVSE tähelepanu vajaduse rahuldamatusest, nagu seda võib Sepp’a viimasest postitusest lugeda:

“Algul arvasin, et publitseerisin oma eileõhtuse tooriku kogemata ära, ent ei: mulle oli püstitatud spetspostitus*. Vuhuuu! Ütle veel, et “arvamisega” feimi ei saa. Jääb veel sull ja seks (esikohta tahab keegi mingis kategoorias?).”

Muidugi võttis minu jaoks asja kokku ühes blogis olev kommentaar:

joel de luna Says:
at

ainuke asi, mis mind nendest putsis emoblogidest ja türastunud ajaveeb3008 ekspertidest rohkem häirib on keegi vaking NINATAGA, kes igasse auku kuhu toppida annab, midagi ka sisse topib.
Kobi tööle, narkomuul!
Lase inimestel elada!

No jah, ma ei lase neil elada..sellisel moel nagu nemad tahavad. Minult pole aga keegi küsinud, mida mina tahan …. Seega elan nagu mina tahan ja loen ning itsitan.

Kõik on selle juures nii surmtõsised ja ennastõigustavad 😀
Ok, panin siin blog.tr.ee supikatlas supi keema .. mõnel ka si*a keema, kuid see on nende probleem. Ma ei tee seda oma probleemiks.

Mina itsitan, loen meeldivate inimeste ( nimekiri on eelmise postituse lõpus kommentaarides) postitusi ja arvan nendega kaasa.

Tahate tähtsad olla, minu pärast olge, kuid ärge oodake, et mina teid tähtsaks ja targaks ja ilusaks pean…
Minul on minu enda arvamus ja minu isiklik mõte.
Nagu ütleks vanaema Weatherwax – Ma tean kus mina olen ja sellest teadmisest mulle piisab.

Mulle ei meeldi õhtuti kirjutada, kuid seekord teen erandi – muidu ei saa keegi öösel ehk magada 😀
Self-consciousness and self-importance are not the same thing – few know that and even fewer can understand it.

See pole wikipeediast otsitud – see on läbi kogetud.

Naerukrambid – ehk Arvaja Ajaveeb2008

23 kommentaari

Sepp siis kirjutaks arvamuse – käis linnukest kirja panemas. Paipoissi mängimas ja näitamas, kui tubli ta on olnud… Imagoparandus ja eneseupitamine …

(pärit ajaveeb2008 tutvustuse juurest)

Tema arvamus … : Mina võtvat konkurssi liiga tõsiselt ???
Siis tulid minul naerukrambid. Mõned meie teatri näitlejad vaatasid mind imelikult, kehitasid õlgu ja tegid oma tegemisi edasi. Tavapäraselt ma arvuti taga istudes ei naera vaid teen tõsise häälega tööd. Seekord aga ei suutnud. See lapselik eneseupitamine – näed ma tegin – oli nii naljaks…. Solvumine, sest ma näitasin talle seda kes ta on peeglist. Pahameel ja kättemaks.
Kõik inimlikud kired…

Peale seda, kui ma taipasin, milline tühine ettevõtmine see on ja need arvajad eraldi võttes võivad olla tegijad, kuid antud kontekstis on tegemist vaid eneseimetlemisega, kadus ka mu huvi selle vastu… täielikult. Onupojapoliitika ei muud.

Ma tõesti luban, et enam ma ei puuduta seda ajaveeb2008 teemat. Samas Trulla sai samasuguse ARVAMISE. Lahe kas pole, kuidas eestlases lööb välja kitsarinnalisus ja väiklus. Nii INIMLIK!!!

Dieet -surm koputab uksele

5 kommentaari

Nagu ikka mina, kes istub kuskil ja kikitab kõrvu.. Kõrvad on mul nagu jänesel varsti, kuid vaid nii kuuleb midagi huvitavat.

Kaks jutuajamist seekord ja mõlemad dieedi teemal.

Istuvad kaks noort piigat kohvikulaua taga ja joovad – vett.
Üks räägib teisele: ” Arst käskis mul rohkem sööma hakata, ma pean nüüd päevas 5 pudeli vee asemel jooma 6 pudelit.”
Teine sellepeale: ” Appikene, sa lähed nii ju paksuks. Palju sa juba kaalud? “
Esimene ohkab ja ütleb seepeale: ” Mu kaal pole õnneks tõusnud, kuid kõhupeal ikka liiga palju pekki.. Kaal on mul ikka vaid 42 “
Teine seepeale: ” Kohutav, minu kaal on 40 ja ma ei saa omale lubada grammigi juurde. Kohutav, ma olen nüüd ka juba 175 pikk, kasvuga õnneks pikkust juurde ei tulnud.

Vanust oli nendel neidudel umbes 15 -16 aastat. Välja nägid nagu bioloogiatunni luukered.

Kaks ärimeest istuvad kohvikus peale trenni. ( Tean, et ärimehed, sest tunnen ise mõlemat aga mind nad ei näinud, kuna istusin nende seljataga ja dekoratiivpuu taga). Vanust on mõlemal 25-30 vahel.

Üks ärimees küsib teiselt: ” Kuule, su naine on jube kõhnaks jäänud. Kas tal on mingi haigus kallal?
Teine vastab: ” Vaevalt, et füüsiline haigus, pigem vaimne, ta arvab, et rannahooaeg tuleb, siis on vaja ennast näljutada skeletiks.” Ohkab samuti selle jutu peale ise. ” Ma rääkisin talle lapsest, et meie peres võiks kah olla laps, nüüd istun juba 8 nädalat kuival. Naine arvas, et siis läheb ta paksuks ja ta ei taha. Kas ma peaks hakkama omale naist otsima, kes mulle lapse sünnitab ja teki alla kah minu juurde vahel poeb…”
Teine ärimees seepeale: ” Minu naine nagu sa tead pole kunagi eriti kondine olnud. Peale lapse sündi on ta veel eriti pehmeks muutunud ja see usu mind väga mõnus.”
Esimene ärimees seepeale: ” Oleks mul sinu moodi mõistust olnud, kui naist võtma hakkasin. Oleks kah omale kobedama naise otsinud. Sellega on nüüd nii, et käib ringi klõbiseb kui skelett ja kasu pole temast kah ei midagi.”

Seega, üleliigne dieet viib hauda – perekond laguneb ja pere pole elujõuline.
Ausõna oleks tahtnud, et need 2 tibi oleks olnud seal minu asemel ja kuulnud mida siis mehed räägivad. Kuigi nad seda ei tunnista, siis tundub, et naiste kuuldekauguselt ära olles räägivad nad isekeskis nii mõndagi…

KOLM PÄEVA ELUST 22.osa

Lisa kommentaar

HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 5.osa

„Näe, üks auto tuleb teed mööda siiapoole,” juhib Triinu mind mõtetest eemale.

„Näen, kuid see pole minu arust siit külast pärit,” vastan talle, püüdes nuputada, kas see on see kohalik Indrek, kes tuleb nüüd seda hea raha eest tööd tegema või juhuslik mööda sõitja.

Auto pöörab talu väravasse. Peatub ja sellest astub välja võõras mees.

„Triin ruttu teisele korrusele!” hõikan ja tõmban ta püsti ja hakkan teisele korrusele vedama.

„Mis lahti kuhu sa mind vead?” puikleb Triin vastu.

„Sa ütlesid, et mina olen taktik siis kuuletu,” tasandan oma hääle sosinaks. Liigun koos Triinuga trepist üles. Samas püüan meenutada, kas välisuks on ikka kindlalt lukus. Kohe kuuleme ka Kaaru haukumist ja kellegi häält koeraga õiendamas. Lükkan Triinu tema tuppa ja käsin tal seal vagusi püsida. Loodan, et Triinu on minu käitumisest aru saanud, kui ohtlik asi tegelikult on ja püüab normaalne olla. Lähen oma tuppa ja üritan kardina vahelt välja piiluda.

„No-noh, Kaaru, mis lahti, kas sa siis ei tunne mind enam ära?” kuulen häält, mis on mulle juba ööst tuttav. See on Indrek.

Kaaru haugub ikka ja ei lase teda ukse juurde.

„Paistab, et kedagi pole kodus. Muidu sa nii tige ju pole. Eks ma siis tulen hiljem tagasi,” kuulen Indrekut endamisi rääkimas, näen kuidas ta auto poole tagasi läheb, Kaaru teda paari meetri kauguselt teraselt silmas pidamas.

Kas see auto ei olegi mitte see öine kivi otsa kihutaja? Veel enne kui ta jõuab autosse istuda vaatab ta veelkord maja poole. Nüüd näen teda selgesti ja võpatan. Ma tunnen seda inimest. Juba kolm aastat peaks olema sellest kui ta surnud olema peaks. Nüüd siis näen ma teda siin saarel. Auto hakkab liikuma. Kuna oleme saare lõpus ja siit viib tee ringiga tagasi keskuse poole, siis ei keera ta autot ringi, vaid sõidab otse edasi. Auto kaob tolmupilvega käänaku taha. Vaatan ka teisele poole ja näen, et mööda teed läheneb veel üks auto. Mul on tunne, et seda autot ma tunnen, peaks olema poepidaja oma. Miks tuleb poepidaja siia?

Väljun toast ja lükkan Triinu ukse lahti ning näen teda kummargil voodis nutmas. Ta vaim sai eile kõvasti kannatada. Arvan, et ta võtab juhtunust õppust ja ei käitu enam kunagi nii rumalalt. Samas loodan, et tema psühhikasse ei jää mingid püsivaid kahjustusi.

„Tule nüüd lähme alla tagasi. See polnud muud kui keegi saarelt otsis Margust. Ta läks juba ära,” ütlen Triinule.

„Ma ei taha enam mitte kui midagi,” pudistab ta läbi nutu.

„Pole hullu, kõik haavad kasvavad kord kinni,” püüan lohutada. „Läheme joome kohvi edasi.”

„Kohe,” tõuseb Triinu silmi pühkides. ”Ma lähen pesen enne vaid näo puhtaks.”

„Ma lähen alla, näen, et poepidaja tuleb siiapoole. Võib-olla tema tuleb ka siia.”

„Kas siis temaga võib rääkida?” on Triinu imestunud.

„Seda otsustab Kaaru, kas ta laseb ta sisse või mitte,” vastan ja lähen trepist alla.

Poepidaja auto peatub talu juures heki taga ja samas sõidab ka kohe edasi. Mööda rada tulevad Mikk ja Margus maja poole. Lõpuks ometi. Margus avab ukse ja ma hüppan talle kaela.

( .. järgneb)