HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 5.osa

„Näe, üks auto tuleb teed mööda siiapoole,” juhib Triinu mind mõtetest eemale.

„Näen, kuid see pole minu arust siit külast pärit,” vastan talle, püüdes nuputada, kas see on see kohalik Indrek, kes tuleb nüüd seda hea raha eest tööd tegema või juhuslik mööda sõitja.

Auto pöörab talu väravasse. Peatub ja sellest astub välja võõras mees.

„Triin ruttu teisele korrusele!” hõikan ja tõmban ta püsti ja hakkan teisele korrusele vedama.

„Mis lahti kuhu sa mind vead?” puikleb Triin vastu.

„Sa ütlesid, et mina olen taktik siis kuuletu,” tasandan oma hääle sosinaks. Liigun koos Triinuga trepist üles. Samas püüan meenutada, kas välisuks on ikka kindlalt lukus. Kohe kuuleme ka Kaaru haukumist ja kellegi häält koeraga õiendamas. Lükkan Triinu tema tuppa ja käsin tal seal vagusi püsida. Loodan, et Triinu on minu käitumisest aru saanud, kui ohtlik asi tegelikult on ja püüab normaalne olla. Lähen oma tuppa ja üritan kardina vahelt välja piiluda.

„No-noh, Kaaru, mis lahti, kas sa siis ei tunne mind enam ära?” kuulen häält, mis on mulle juba ööst tuttav. See on Indrek.

Kaaru haugub ikka ja ei lase teda ukse juurde.

„Paistab, et kedagi pole kodus. Muidu sa nii tige ju pole. Eks ma siis tulen hiljem tagasi,” kuulen Indrekut endamisi rääkimas, näen kuidas ta auto poole tagasi läheb, Kaaru teda paari meetri kauguselt teraselt silmas pidamas.

Kas see auto ei olegi mitte see öine kivi otsa kihutaja? Veel enne kui ta jõuab autosse istuda vaatab ta veelkord maja poole. Nüüd näen teda selgesti ja võpatan. Ma tunnen seda inimest. Juba kolm aastat peaks olema sellest kui ta surnud olema peaks. Nüüd siis näen ma teda siin saarel. Auto hakkab liikuma. Kuna oleme saare lõpus ja siit viib tee ringiga tagasi keskuse poole, siis ei keera ta autot ringi, vaid sõidab otse edasi. Auto kaob tolmupilvega käänaku taha. Vaatan ka teisele poole ja näen, et mööda teed läheneb veel üks auto. Mul on tunne, et seda autot ma tunnen, peaks olema poepidaja oma. Miks tuleb poepidaja siia?

Väljun toast ja lükkan Triinu ukse lahti ning näen teda kummargil voodis nutmas. Ta vaim sai eile kõvasti kannatada. Arvan, et ta võtab juhtunust õppust ja ei käitu enam kunagi nii rumalalt. Samas loodan, et tema psühhikasse ei jää mingid püsivaid kahjustusi.

„Tule nüüd lähme alla tagasi. See polnud muud kui keegi saarelt otsis Margust. Ta läks juba ära,” ütlen Triinule.

„Ma ei taha enam mitte kui midagi,” pudistab ta läbi nutu.

„Pole hullu, kõik haavad kasvavad kord kinni,” püüan lohutada. „Läheme joome kohvi edasi.”

„Kohe,” tõuseb Triinu silmi pühkides. ”Ma lähen pesen enne vaid näo puhtaks.”

„Ma lähen alla, näen, et poepidaja tuleb siiapoole. Võib-olla tema tuleb ka siia.”

„Kas siis temaga võib rääkida?” on Triinu imestunud.

„Seda otsustab Kaaru, kas ta laseb ta sisse või mitte,” vastan ja lähen trepist alla.

Poepidaja auto peatub talu juures heki taga ja samas sõidab ka kohe edasi. Mööda rada tulevad Mikk ja Margus maja poole. Lõpuks ometi. Margus avab ukse ja ma hüppan talle kaela.

( .. järgneb)

Advertisements