Eurovisioon – VENEMAA(d) tegid asja ära..

1 kommentaar

Nüüd on see siga siis surnud..
Eurovisioon sai selleks aastaks läbi.
Võitis selle ülekaalukalt VENEMAA.. Põhjus on lihtne, kõik endised NSVL liiduvabariigid hääletasid VENEMAA poolt. Pole ka imestada. Eestis elab ju samuti suurel hulgal venelasi. Nemad selle töö siis ära tegid.
Laulust ei oska mina midagi arvata. Tüüpiline venelaste laul, ei midagi erilist.

Hää, et asi nii läks. Meil pole mõtet järgmine aasta venemaale küll minna, et eurolaulu laulda 😛
Muidu mine tea, oleks ikkagi mõeldud, loodetud ja unistatud….

( minu selle aasta lemmik; pilt postimehest)

APPI, TULI LAHTI!!!

2 kommentaari

Tänased meedikanalid on uudistest pakatamas.
Paneb mind aga mõtlema see suurpõleng.
Tuleb meelde kahe aasta tagune aeg, kus kuni septembri kuuni polnud peaaegu vahet põlengutel.
Tean seda eriti hästi, sest siis oli mu mees peaaegu pidevalt polügoni kustutamas, kus hooletud suvelised ja linnavurled suitsukonisid loopisid ning lõkkeid põlema jätsid.

( pilt pärit postimees onlinest )

Kas tänavune aasta hakkab samamoodi. Juba istun vaikselt mõeldes, et kas homne hommik hakkab jälle telefoni helinaga, mis viib mu mehe kodust minema jälle metsa, kust ta täna alles saabus Kevadtormilt – sedagi alles hilisõhtul.
Ise metsas luusides, ei tule mulle pähegi enam suitsukoni maha loopida ilma eelneva hoolika kustutamiseta. Ammugi mitte ei tee ma metsas tuld, kui ma just ei asu veekogu lähedal. Tuulise ilmaga ei tule mulle see mõttessegi…

Kus on siis hoolimine meie eesti varadest ja sellest põhilisest – loodusest.
Loomulikult võib olla selle põlengu põhjuseks hoopis klaasikild, mis metsaall kulu süütas, kuid see aastaeg peaks möödas olema. Samas, miks peaks metsaall olema klaas? Pudeliklaas?
Ikkagi hoolimatus.
Tahaks küsida, mis teil lahti on inimesed? Miks te ei hooli sellest mis on teie ümber? Miks arvate, et teist siis hoolitakse, kui te sellisel moel ükskõiksed olete?

Teine põleng oli viljandis. Kus elumaja põles. Põleng sai alguse puukuurist.

Vanarahvas ütleb: Varas jätab nagi seina, tuli ei jäta sedagi…

KAASTUNNE!!

2 kommentaari

Eile sai jälle üks eesti kaitseväelane Afganistaanis surma.
Mina sõjaväelase naisena tunnen nagu oleks keegi lähedastest surma saanud. Elan minagi ju igapäev teadmisega, et järgmise missiooniga läheb järsku teele minu mees. Kunagi ei tea ju ette selliseid asju. Edasine on on juba saatuse teha. Kellel on antud saatus sealt elu ja tervisega tagasi tulla, kellele pole seda antud. Seni tuleb elada nii, et iga elatud päev ei narri sa oma saatust ja oled iseendaga rahul.

Igatahes, mida minul öelda. Langetan leinas pea ja tunnen kaasa Ivar Borki lähedastele.
Ma tean, et seda leina mida nemad tunnevad, ei saa keegi ennem kogeda ja tunda, kuni puudub omal kogemus. Tema pere peab edasi elama teadmisega, et nüüd pole enam isa ega meest.
Ma usun, et kõik sõjaväelaste naised tunnevad praegu ühtemoodi, kelle mees võib missioonile sattuda.

( pilt on pärit kevadtorm2008 lehelt)

PARIMAD AJAVEEB2008 ON SELGUNUD ja PREMEERITUD!

17 kommentaari

Parimatest PARIMAD on nüüd välja valitud 🙂
Kõik TARGAD, ILUSAD ja TOREDAD on oma kingitused kätte saanud 🙂

Lugesin siis neid võitjaid ja avastasin, et enamust pole ma neist lugenud.
Inno ja Irja päevikut ei loe ma põhimõtteliselt. Teistest pole lihtsalt midagi lugeda olnud. Need olid nii tavalised.

Seega rahu ja RÕÕM on maapeale saabunud.
Kõik on rahul ja tegijad/arvajad on oma töö edukalt ära teinud.

Sõbrad on kõik fliisid saanud, seega eesmärk on täidetud.

Vaene külmetav Nirti muidugi…. Ma pean talle vist ise kuskilt ühe laheda fliisi otsima 🙂
Seljale lasen tikkida – parim jutupaunik/grafomaan 😀
Mul hakkas isegi idee looma, kuidas saada kõigile headele kirjutajatele leiutada midagi erilist…
Aga sellest veidi hiljem…

MA OSTAN SU ARMASTUSE – üks ilus asjake?

3 kommentaari

Täna on kõik juba kuidagi varajased…
Logistasin nagu ikka iga hommik mööda netti kella 6 ajal ja siis arvasin, et hommik on selleks liiga ilus, et toas istuda. Läksin metsa, kuusenoorendikku kaema ja uurima, ega mõni “linnahav” pole arvanud, et peaks jälle metsa ” ümberkujundust” tegema.

Peagi tulin tagasi, pea igasugu mõtteid täis ja avastasin kõigepealt, et Tiiu on teinud oma blogi lahti. Selle kohapeal oli mul linnuke, et see peaks huvitav olema ja nüüd lugema! Oma lehelt leidisn , et nirti ja morgul on samuti varahommikut ratsionaalselt ära kasutanud. Siis avastasin Morguli postituse ja nüüd siin ma olen. Lõpuks räägin ma ka asjast – eksole….

Mul oli lapsepõlve sõber, pigem rohkem naabripoiss, kes oli suht vanade vanemate laps. Kuna mina olin vanaema kasvatada, siis tema ema isa olid natukene minu vanaemast nooremad. Poissi hoiti, kui sitta pilpapeal. Tol sügaval nõukogude ajal oli nii, et midagi polnud saada, kõik oli defitsiit ja need kes said ning kellel oli tutvusied, need olid tegijad. Isa oli minu mäletamist mööda mingi suure tehase partorg. Ema aga kaupluse juhataja. No kõige tähtsamad ametid nõukogude ajal.
Poiss aga oli parajalt tujukas. Vanemad iga mossitamise peale tassisid talle kokku kõiksugu asju. Poiss aga ise suhtus sellesse hoolimatult.
Mina vastupidi olin vanaema kasvatada. Meil polnud eriti midagi. Rääkda ei saanud uutest asjadest just eriti kunagi. Kõik mis olemas oli, polnud eriline, vaid ülimalt tavaline ja mis peamine odav. Ometigi olin mina ainus, kes selle poisiga läbi sai. Teised ei tahtnud temaga suhelda, sest pidevalt ta uhkustas oma asjadega. Samas poiss ise oli justkui kleebitud minu külge.
Talle meeldisid minu lihtsad asjad ja see, et ma tegin asju ISE, mitte ei ostnud poest.
Kuid siis juhtus nende peres õnnetus. Ema suri neil ja isa jäi virelema. Poisil aga polnud sellest sooja ega külma. Tema oli edasi sama tujukas ja jonnakas. Siis oli ta juba nooruk. Mäletan enda üsna teravaid ütlemisi talle, just tema suhtumise aadressil ja hoolimatuse kohta.
Isa polnud poisi jaoks autoriteet. Poiss oli kõigist üle kasvanud.
Meil oli lastest suht suur sõpruskond kasvanud ajapikku, kuid teda ikka omaks ei võetud. Suhtuti põlastusega ja eemalehoidvalt. Kuigi mida edasi, tollel ajal olid sellel poisil igasugused vidinad ja kõige uuemad asjad ikkagi.
Poiss jõudis oma 17 eluaastani ja temast oli saanud kraade, kes joob ja pidutseb ning lugupidamist kellegi vastu polnud. Ainult mina olin jäänud saarekeseks selles ükskõiksuse meres. Vaid minuga tuli ta rääkima inimese moodi.
Oli suvine aeg, poiss hakkas kooli lõpetama ja edasi ootas teda sõjavägi. Vene kroonusse ie tahtnud keegi minna. Poiss rääkis mulle, et ta oli isaga just kakelnud ja isa oli öelnud, et seekord ta oma tutvusi ei kasuta ning poiss läheb vene kroonusse aega teenima.
Poiss tuli mulle rääkima sellest, et ennem ta läheb kasvõi vangi, kuid vene sõjaväkke ta ei lähe. Ja üldse, elu on pask.
Tookord üritasin ma küsida temalt, et miks ta nii käitub – sain ma vastuseks: Mulle on lapsepõlvest teale kõik antud mida ma vaid olen tahta soovinud. Mulle on kõik ära tehtud. Algklassides ei pidanud ma isegi õppima, sest ema isa tegid kodused tööd mulle ära.
Olen ma vaid mellestki unistanud ja tujutsenud, kui see asi on mul olemas olnud. See on tülgastav. Milleks peaks ma siis elus üldse vaeva nägema. Isegi õpetajad ostis isa tema jaoks ära, et ta saaks paremad hinded ja klassidest läbi.
Lisaks ütles ta veel seda, et mina olen ainus, kes on talle otse öelnud, et ta on sitapea ja teda kohelnud, kui tavalist inimest – ilma pugemiseta.

Rohkem ma seda poissi pole näinud ja ei näegi.

Kaks nädalat hiljem, isaga kakeldes lõi ta maha oma isa. Peale seda pandi ta vangi, kus ta ise endalt elu võttis.

Nüüd hiljem mõistsin, mida sellele lapsele ei antud lapsepõlves. Tal oli puudu armastus ja hoolimine. Hooliti temast vaid läbi asjade. Maksti armastuse eest asjadega.