HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 6.osa

„Noo, mis siis nüüd sul hakkas?” muigab Margus.

„Ma mõtlesin juba teab mida kokku,” vastan talle ja tunnen, kui turvaline korraga kõik jälle on.

„Me viisime sinu auto juba ära mandrile,” ütleb Margus.

„Miks? Milleks seda vaja oli?” uurin.

„Seepärast, et te lähete Mikuga linna nagu salakaubad,” vastab Margus tõsisel ilmel.

„See Indrek käis just enne teie tulekut siin,” ütlen.

„Aimasin seda, sellepärast andsingi Kaarule väljumiskeelu teie jaoks,” ütleb Margus.

„Kus Triinu on?” küsib Mikk.

„Kohe tuleb alla. Tal on eksistentsi probleemid,” seletan Mikule.

„Meil on ka veel üks halb uudis, see puudutab Triinut. Kuulasime linte ja saime ühe asja teada. Sellel venelasel, kes nüüdseks kalade sööt on ja Triinu vägistas, oli süüfilis,” teatab Margus.

„Kuidas me talle seda ütleme?” vaatan poistele otsa.

„Pole vaja öelda, ma juba kuulsin,” kostab Triinu hääl meie selja tagant. Pöördun Triinu poole. Näen tema silmades ääretut õudust.

„Kullake, me kõik aitame sind,” üritab Mikk lohutada.

„Kuidas? Kas te olete günekoloogid kah? Mõrvarid nagu ma kuulsin, juba olete!” ütleb Triinu, ja tema hääl hakkab hüsteeriliseks muutuma.

„Triinu! Meie ei tapnud teda. Tema tapsid ta omad sõbrad. Lõpeta! Kohe seletan sulle rahulikult,” üritan Triinut talitseda.

„Mida seletada! Miks teie teate kõike ja mitte kui midagi? Mis saladused teil minu ees on?” kriiskab Triinu juba päris hüsteerikas.

„Rahune maha,” ütlen ja samas näen, kuidas Margus torkab nõela Triinule käsivarde. Rahusti. Seda oligi vaja.

„Mis see nüüd oli, maaa…” püüab Triinu öelda, kuid sõnad surevad huultel. Ta jääb kohe magama ja vajub Miku käte vahele. Mikk võtab ta sülle ja asetab õrnalt diivanile. Samas on ka Kaaru kohal ja seab end Triinut valvama.

„Nüüd magab ta järgmised kolm tundi,” ütleb Margus.

„Kas kuidagi teisiti ei saanud?” tekitab juhtunu minus süütunnet.

„Kui ta oleks nüüd pikalt hüsteeritsenud, siis poleks ma saanud sulle seletada, mida teha vaja on ja millega me hakkama saime,” vastab Margus. ”Lähme kabinetti ja räägime.”

Tean, et me peame rääkima, kuid viimased sündmused on mulle halvasti mõjunud. Hõikan poistele, et kohe tulen ja lähen kööki, võtan kapist pudeli konjakit ja valan omale sortsu kohvi sisse.

See puhkus saarel on muutunud õudus unenäoks. Soovides pääseda linnast, kus oli samuti kohutav pinge ja probleemid, olen saarel oodatud rahu leidmise asemel lausa hullumajja sattunud. Mõtlen paanikaga, et on järel vaid 7 tundi saarel olla, siis läheb viimane praam ja me peame tagasi sõitma. Mis mind seal linnas aga ootab? Näiteks jätta linna minemata, jääda siia ja lihtsalt olla.

„Kas sa tuled ka, või jäid kööki elama?” kuulen Marguse veidi kannatamatut häält.

„Juba tulen,” vastan ja kisun ennast oma mõtetest lahti. Pean enne saarelt lahkumist oma mõtted korda seadma. Aga mul on selleks veel aega.

(..järgneb)

Advertisements