Eile lahvatas “shokk” inimestel. Katseklaasilapsi polevat otstarbekas “toota”.

Tsitaat Ellamaa kirjutisest:

Teisisõnu: kunstlikult viljastatud laps on riigi, mitte kõrgemate jõudude kingitus ja see on tegelikult jõukohane vaid vähestele, ennekõike rikkamale seltskonnale.

Muidugi on näotu mõõta lapse hinda, kuid mõelgem neile tuhandetele lastele, kelle elutingimusi hindavad asjatundjad sedavõrd viletsaks, et nad peavad kannatama tühja kõhtu ja ajama läbi ühe sooja toidu korraga päevas, sellega, mida ta saab koolis.

Mõtiskleme ka selle üle, et samal ajal kui demograafid muretsevad, et teise ja kolmanda lapse sünde on vähe, saavad veerandmiljonilise lapse kingituseks need pered, kus enamasti lapsi ei ole ja tõenäoselt ka rohkem ei tule. Ainuke lohutus on, et kunstlik viljastamine toob endaga mitmike sündide sagenemise.

No nii, mida mina, kes olen oma lapsed tavalisel teel saanud, arvan, et kas pole liigne luksus eestile toota katseklaasi lapsi?
Ma mõtlen just selles mõttes, kui palju naised näiteks on ise kaotanud võimaluse lapsi normaalsel teel saada tehes varases nooruses abordi. Nüüd lapse saamiseks on vaja kunstlikku viljastamist.

( pilt lehelt looduslaps.ee)

Samas nende naiste hulk kasvab, kes ei saa normaalsel teel lapsi. Mis võiks olla selle põhjuseks?
Talvel nö. palja tagumikuga ringi lippamine? Enese eest mitte hoolitsemine?
Põhjus peab ju kuskil olema?
Vanasti oli samuti naisi, kes ei saanud lapsi. Kuid nende osakaal oli VÄGA väike. Miks siis nüüd on neid nii palju? Ikka see, et naised on oma tervise suhtes hooletud. Alkohol nooruses, abordid ja narkootikumid……
Mina teeks selles suhtes valiku:
Need, kes ikka ise on oma tervise siis näiteks nooruses tehtud abordiga ära rikkunud, neile ei tohiks see kunstlik viljastamine võimalik olla. Võimalus anti, kui ei kasutanud ja lasid meditsiiniliselt sekkuda, siis aitab.
Samas need, kes ikka sellega on hädas – siis tuleks teha hoolikas valik.