SUPERSTAARI SAATE VÕITIS – MUUSIKALINE KUNST

Lisa kommentaar

Eesti on saanud nüüd uue superstaari. Samuti on saanud ta ühe tugeva muusikute seltskonna, kes hoiab kokku ja on koos tugev.
Just selline oli selle aasta Superstaari finaal.
Igast hingetõmbest oli näha, et Janal on hea meel võidu üle ja kurb meel, et Arno kaotas.
Samuti kõigil kaheksal ülejäänud võistlejal on siiras rõõm JANA võidu üle.

Kogu eesti on võitnud ja saanud rikkamaks heade muusikute näol.

Seekordse Superstaari saate võitis kunst!

( tv3.ee)

Edu JANALE ja ARNOLE.
Mina ei suutnud otsustada. Hea, et keegi minu eest suutis otsustada.
Minul polnud tänaseks enam eelistust. Samas, ainus eelistus oli minu jaoks see, et Janal oli seda võitu rohkem vaja. Kuid ka see polnud enam määrav.
Rõõm heast muusikast oli juba piisav võit minu jaoks.

PUNK,ROCK ja MUUD "HAIGUSED"

Lisa kommentaar

Nii, pungiga sai eesti hakkama. Lugedes ja uudiseid kuulates suht hästi. Stiilset meloodilist punki oli kuulda olnud. Isegi vanameister vürst Volkonski oli ennast kohale veeretanud.
Samas, kui lugeda seda mida arvas asjast Tõnu Trubetski ei ole just vaimustusest lakke hüppamine. Minu jaoks on Tõnu selle kohapealt autoriteet.
Siin siis sõnu arvamus slsopalehes:


“Kuidas sa Rakveres korraldatavasse punklaulupeosse suhtud?

Eks neid punküritusi toimub Eestis ju kogu aeg. Ja on ka tõelisi punküritusi, kuigi tavaline eesti rahvas nende vastu huvi ei tunne. Küll toob aga punklaulupidu ennekõike välja pungi selle külje, mis on meelde jäänud tavakodanikule – ? la punkar Villu. Või “Tere, perestroika”, mis eriti ei puutugi nagu punki, aga ometi on 1980. aastate lõpust meelde jäänud ja nüüd on justkui pungi sümbol. Sama lugu on “Pille-Riini” või “Insener Garini hüperboloidiga”.

( ttu.ee lehelt)

Tavainimesele on pungist jäänud meelde mingid imelikud asjad – tänu võib-olla mingile juhusele. Või tänu sellele, et see on raadios hitt olnud. Mida ma tahan öelda: tavainimese arusaam pungist on väga vildakas või isegi naljakas ja naeruväärne.

Punklaulupidu on kindlasti toredasti organiseeritud, aga ta kajastab pungist tavainimese vildakat arusaama.”

Minu arvamus on umbes sama. Tänapärva noored ei tea seda, mis oli punk kunagi.

Kuid meil on ometigi olemas oma eesti “rokilegendid”.

Ma muigan muidugi selle sõnakasutuse peale. Minu arvamust mööda, ei Pardaripoiss mingi legend ja Sal-Saller on lihtsalt soomest tulnud aksendiga rokkar. Samas, kui ta suutis seal midagi, siis peab temas midagi ikka olema. Mõlema loomingus on lugusid, mis mulle sümpatiseerivad, kuid vaimustusest kiljuma ei aja midagi.
No jah, ma olen vana kah juba – vähemalt selles suhtes.

Jalgpall kütab kirgi. Minu omi kah. Aga suht valikuliselt seekord, sest puudub minu lemmik INGLISMAA. See on nagu suguhaigus – jalgpalli pisik – sellest ei saa kunagi lahti.

Ometigi tõuseb tänasel päeval üks TÄHT eesti taevasse ja ma usun, et see täht jääb pikalt särama. Olgu selleks siis Jana või Arno.
Mõlemal on oma koht olemas ja mõlemad on võimsad lauljad.
Mõlemal oma stiil. Annaks Arno võidu puhul vaid võimaluste jumal Janale mingi hea võimaluse.

Seega, tänane päev tuleb veel eriline….

ME POLE HULKUVAD

Lisa kommentaar

Täna on tuul edelast. Ammu pole olnud edelatuult.
Kaks suve tagasi, siis kui kõik kuivas, siis edelatuule puhudes oli kindel, et on kuiv ja kuivaks jääb.
Miks ma seda tuulesuunda nii täpselt tean- seepärast, et siis puhub tuul mul täpselt hommikul aknast sisse ja paitab mind mõnusalt.
Seega hea lennuilm.
KES LENDAMA TULEB?

Aga mitte sellest ei tahnud ma rääkida.
Tegelikult tuli mul meelede, et ma pole ammu sõnagi rääkinud oma kassist.
Meie kõutsike on suureks kasvanud. Hääl on tal juba mehine.
Ühel öösel äratas ta mu kella 3 ajal selliste helidega ülesse, et ma olin ehmatusest kange.
Istus teine avatud akna kõrval aknalaual ja “jutustas” mingi teise kassiga, tehes sellist häält, nagu ta oleks jõehobu.

( nagu ikka tehakse böö ja näidatakse keelt )

Muretsesin oma kassile kaelarihma. Meie külas on inimene, kes ütles, et muidu ei tohi kassid õues käia, kui kaelarihm puudub. Tegelikult on see punkt küll valla heakorraeeskirjades sees, kuid natuke teisel moel. Igatahes, muretsesin rihma, sest muidu on kombeks sellel inimesel kõiki loomi jalaga-luuaga-kividega lüüa-loopida, siis sellisel juhul, on tema tegu karistav, kuna kassil on kaelarihm. TA EI OLE HULKUV. Teadupärast on kassi jahiala 15 ruutkilomeetrit.
Kuna aga heakorraeeskirajs on kirjas, looma tavapärasel liikumisalal ( see siis 15 ruutkilomeetrit) võib ta liikuda, sest on kiibistatud ja kaelarihmastatud.
Samas, on meie kassile tekkinud kombeks kellegi kaisus magada. Nüüd on ta mu pubeka voodi avastanud. Ma ei tea, kas seal on tegemist sellega, et mõlemad on samamoodi pubekaeas… või millegi muuga. Poiss tassib teist ringi küll kaelas, küll käepeal.. no mida iganes. Kass lööb nurru ja on rahul. Samas vahel tuleb ja poeb mulle kaissu ja nuiab pai ja hellitusi.

Mida iganes – mina tõusen madalstardist nüüd lendu kohe kohe ja …..