Nii, pungiga sai eesti hakkama. Lugedes ja uudiseid kuulates suht hästi. Stiilset meloodilist punki oli kuulda olnud. Isegi vanameister vürst Volkonski oli ennast kohale veeretanud.
Samas, kui lugeda seda mida arvas asjast Tõnu Trubetski ei ole just vaimustusest lakke hüppamine. Minu jaoks on Tõnu selle kohapealt autoriteet.
Siin siis sõnu arvamus slsopalehes:


“Kuidas sa Rakveres korraldatavasse punklaulupeosse suhtud?

Eks neid punküritusi toimub Eestis ju kogu aeg. Ja on ka tõelisi punküritusi, kuigi tavaline eesti rahvas nende vastu huvi ei tunne. Küll toob aga punklaulupidu ennekõike välja pungi selle külje, mis on meelde jäänud tavakodanikule – ? la punkar Villu. Või “Tere, perestroika”, mis eriti ei puutugi nagu punki, aga ometi on 1980. aastate lõpust meelde jäänud ja nüüd on justkui pungi sümbol. Sama lugu on “Pille-Riini” või “Insener Garini hüperboloidiga”.

( ttu.ee lehelt)

Tavainimesele on pungist jäänud meelde mingid imelikud asjad – tänu võib-olla mingile juhusele. Või tänu sellele, et see on raadios hitt olnud. Mida ma tahan öelda: tavainimese arusaam pungist on väga vildakas või isegi naljakas ja naeruväärne.

Punklaulupidu on kindlasti toredasti organiseeritud, aga ta kajastab pungist tavainimese vildakat arusaama.”

Minu arvamus on umbes sama. Tänapärva noored ei tea seda, mis oli punk kunagi.

Kuid meil on ometigi olemas oma eesti “rokilegendid”.

Ma muigan muidugi selle sõnakasutuse peale. Minu arvamust mööda, ei Pardaripoiss mingi legend ja Sal-Saller on lihtsalt soomest tulnud aksendiga rokkar. Samas, kui ta suutis seal midagi, siis peab temas midagi ikka olema. Mõlema loomingus on lugusid, mis mulle sümpatiseerivad, kuid vaimustusest kiljuma ei aja midagi.
No jah, ma olen vana kah juba – vähemalt selles suhtes.

Jalgpall kütab kirgi. Minu omi kah. Aga suht valikuliselt seekord, sest puudub minu lemmik INGLISMAA. See on nagu suguhaigus – jalgpalli pisik – sellest ei saa kunagi lahti.

Ometigi tõuseb tänasel päeval üks TÄHT eesti taevasse ja ma usun, et see täht jääb pikalt särama. Olgu selleks siis Jana või Arno.
Mõlemal on oma koht olemas ja mõlemad on võimsad lauljad.
Mõlemal oma stiil. Annaks Arno võidu puhul vaid võimaluste jumal Janale mingi hea võimaluse.

Seega, tänane päev tuleb veel eriline….

Advertisements