Hommikud – unised ja ärkavad…

( Loodusmees.ee)

Tavatu hommik jälle minu jaoks. Pole minu aja hommik. Ees ootab määramatus ja Tallinn.
Nüüd peaks hakkama Nirti moodi halama, kuidas kõik on vaimne hooramine ja tulevik on täis mõttelist prostitutsiooni. Suurtest ilusatest asjadest saavad tavalised rohulibled ja kõik on ikka nii sitasti. Mina olen muidugi see kõikse sitem selle juures, sest ei tea kuidas peatada endas sellist vaimset hooramist…
Ok, õnneks minu jaoks on see aeg möödas. Igas meepotis võib olla tilk tõrva ja sitapotis pärl…
See on kõik vaatepunkti küsimus.
Mina hindan ajas hoopis muud. Igal teel peab olema süda. Kui seda pole, siis minu jaoks on tee valesti käidud. Siis pole olnud minujaoks rada. Elukogemus annab vahel selle teadmise varem, kuid vahel ei anna kah, siis teeb selle teada saamine tuska ja paneb pahaselt turtsuma.
Ometigi on hommikud ikka ühtemoodi. Tavapärase siblimise ja sahmerdamisega.
Kui lastel ja noortel on võimalik ennast hoida eemal hommikusiblimisest, sest nende jaoks tehakse paljud asjad lihtsalt ette ja taha ära, siis vanematel pole see võimalik.
Tegelikkuses on vanemad need, kellede õlul on koorem ja lapsed kasutavad seda.
Paljud lapsed ei anna endale isegi aru, et vanemad teevad kõike nende jaoks. Nad kulutavad vanemate aja, vaimu ja töö resursse, just nagu need oleks nende sünnipärane KOHUSTUS. Ometigi on paljuski see hoopis nende sünnijärgne õigus, millesse tuleks lugupidavalt suhtuda.
Siit tuleb lugupidamatus. Lugupidamatus nende väärtuste eest, mida annab kodune olemine. Kodusoojus, kodu toetus….. Selle asemel tekib halamine, maailm on üks kole paik ja mina olen lilleke sellel sitahunnikul…

Iga halatud jõuetus on lugupidamatuse näitamine vanemate suhtes. Selles elamine on künism ja tegelikult variserlikus.

Ometigi on maailm just selline, milliseks me ta ise elame. Kõik valikud on meie endi teha ja valede valikute eest vastutame me ise.

Advertisements