MÕNUS IRVITAJA ON TAGASI!

Lisa kommentaar

Meie ilves on tagasi!
Kusjuures, tal on kaasas ilus preili. Mul oli juba tunne, et meie ilves ei tulegi tagasi, leidis omale parema ja mõnusama koha, kuid ei…
Käisin väljas oma mõtteid selgendamas ja lihtsalt hulkumas. Nagu ikka seadsin oma sammud ja meeled hiie männi juurde. Lasin mõtetel uidata ja äsja alanud vihmal oma pead toksida, kui avastasin, et linnud hakkavad häälekalt lendu tõusma ja metsas hakkab elu keema.
Esimese hooga arvasin, et karu poegadest mõni on sinna elama asunud ja nüüd haistes inimese lähedust tatsab sügavamale metsa. Lonkisin edasi ja käisin uurimas, et kas on lootust varsti vaarikale pääseda, kui kuulsin irvituse taolist heli. Pöörasin pead ja avastasin, et justkui läbi õhu oli tekkinud hiie männi otsa üks tuttav tegelane – ikka mõnusa irvitusega meie ilves.

( autor: TARMO TAMM)

Seekord istus ta allpool, kui tavaliselt ja tekitas oma tuttavlikku irvitavat heli. Pilgu kõrgemale tõstes avastasin ma sealt ühe suht tõsise pilguga TEISE ilvese. Tema puhul oli pilgus sellist ettevaatlikust ning äraootavust. Andes justkui mõista, et tema pole kohalik ja üldse mitte harjunud selle olukorraga.
Igatahes, oli minu jälle nägemis rõõm meie ilvese tagasi saabumise üle täielik. Korjasin sealt oma mõttekesed kokku ja asutasin minekule. Seekord, ei tulnud meie ilves mind puult puule saatma ja ainus mille lahkumiseks sain oli mõnus itsitus seljataga.
Igatahes, selline turvaline tunne on jälle, teades, et meie metsa on vast peagi järelkasvu oodata 🙂

ENESETÄHTSUS – MA VIHKAN SIND!

31 kommentaari

Ilus laupäevahommik. Mina olen aga jälle vaidlusteel. Tõesõna ei tahaks, kuid mitu päeva pole suutnud ma oma sisemist tasakaalu saavutada. Selleks on hulk erinevaid põhjuseid. Lisaks täna hommikune ärkamine mõnusast unest suitsuhaisu peale. Tundsin, kuidas minu mõnus olemine kokku vajus ja KÕIK kogutud heaolu, mida olin üle pika aja saadud rohkema kui 5 tunnise unega kokku korjanud puruneks kildudeks. Eks ma ise olen süüdi. Poleks pidanud nii pikka und omale lubama, et siis jääda teistele ärkajatele jalgu. Lisaks veel hulk valesid tegevusi, et see nii läks.
Kriitiline lugemispunkt ramloffi blogis ja minu jaoks tõusid sõjapasunad. Nüüd tekib vajadus eskatoloogilist monoloogi pidada oma blogi lehel, sest “maailm on hukas”. ( näed siis, lubasin isegi oma tuttavatele, et ei hakka võõrsõnu blogidesse pistma, kuid ka sellest enam ei suuda kinni pidada)

Sellegi poolest, ei kavatse ma lakata suhtumast fataalselt saatusesse ja olen kindel maailma tasakaalus ning selle tasakaaluprintsiibi tõdedes.
Inimene saab ikka seda vaid, mida ta on väärt. Kellelegi ei anta rohkem kanda, kui seda mida ta suudab. Muidugi kui pole tegemist põhimõttelageda ahnitsemisega, siis kõik see mida saatus inimese teele toob on ta 100% suuteline kandma ja seda ka ületama.
Inimene valib ise oma tee. Kaasa tunda selle pärast, et inimene ise teeb valesid valikuid oleks variserlik.
Minu arust kaasa tundmine on üldse üks väga vale tegevus. Kaasa tundmine paneb inimest lihtsalt endast paremini arvama, et näidata ma olen hooliv. Si**agi! Inimene hoolib vaid iseendast ja kõigist teistest on tal sügavalt savi. Isegi kaasa tundmise korral on tal seda vaja enesetähtsuse upitamiseks. Seda, et keegi teeb midagi teise heaks, on silmakirjalik. Ükskõik, mida ka ei tehta tehakse seda ju vaid endast lähtuvalt. Kõike muud väita oleks nõme.
Kui keegi hakkab jälle arvama, et see kõik ei käi ka minu kohta, siis ta eksib rängalt. Mina olen täpselt samasugune. Lihtsalt selle vahega, et ma annan endale selles suhtes aru. Vaatan asjade taha. Ka see, et ma vaatan asjade taha, ei tee mind paremaks-vasemaks-üllamaks-ideelisemaks jne