Meie ilves on tagasi!
Kusjuures, tal on kaasas ilus preili. Mul oli juba tunne, et meie ilves ei tulegi tagasi, leidis omale parema ja mõnusama koha, kuid ei…
Käisin väljas oma mõtteid selgendamas ja lihtsalt hulkumas. Nagu ikka seadsin oma sammud ja meeled hiie männi juurde. Lasin mõtetel uidata ja äsja alanud vihmal oma pead toksida, kui avastasin, et linnud hakkavad häälekalt lendu tõusma ja metsas hakkab elu keema.
Esimese hooga arvasin, et karu poegadest mõni on sinna elama asunud ja nüüd haistes inimese lähedust tatsab sügavamale metsa. Lonkisin edasi ja käisin uurimas, et kas on lootust varsti vaarikale pääseda, kui kuulsin irvituse taolist heli. Pöörasin pead ja avastasin, et justkui läbi õhu oli tekkinud hiie männi otsa üks tuttav tegelane – ikka mõnusa irvitusega meie ilves.

( autor: TARMO TAMM)

Seekord istus ta allpool, kui tavaliselt ja tekitas oma tuttavlikku irvitavat heli. Pilgu kõrgemale tõstes avastasin ma sealt ühe suht tõsise pilguga TEISE ilvese. Tema puhul oli pilgus sellist ettevaatlikust ning äraootavust. Andes justkui mõista, et tema pole kohalik ja üldse mitte harjunud selle olukorraga.
Igatahes, oli minu jälle nägemis rõõm meie ilvese tagasi saabumise üle täielik. Korjasin sealt oma mõttekesed kokku ja asutasin minekule. Seekord, ei tulnud meie ilves mind puult puule saatma ja ainus mille lahkumiseks sain oli mõnus itsitus seljataga.
Igatahes, selline turvaline tunne on jälle, teades, et meie metsa on vast peagi järelkasvu oodata 🙂

Advertisements