KÜSIMUSED, Küsimused, küsimused … ja vastus.

8 kommentaari

Hulk vastamata küsimusi.. pidasin siin endaga veidke aru ja mõtlesin, et peaks sellele ka vastama.
Algarv küsib oma blogis, miks ma seda endale teen? Mina küsiks vastu, mida ma endale teen? Kas see, et püüan kuiviktürannidega hakkama saada? Või see, et räägin tõtt? ( muidugi tõde ja vale on subjektiivsed nähtused, mis minu arvates on tõde, ei pruugi see teiste arvates olla, lihtsalt erinevad mättad)
Mis puudutab peegleid, siis Algarvul oli õigus. Korra astusin ka mina peegli tagant välja. Ometi see hetk sai karistatud. Ma püüan mitte rohkem seda viga teha. ( Kuiviktürannid ju valvavad)

Ray käib ringi ja laotab “sitta”. Püüab tõestada oma paremust või mida iganes ka tema peas ei pöörleks. Ausalt öeldes olen sellist “pimedust” ka ennem näinud, seega pole selles midagi uut minu jaoks. Need sõnad ehk annavad talle võimalse järgmise blogi kirjutada, sest tundub, et muid teemasid pole tema jaoks hetkel olemas. Kasutades ühe tuttava väljendit : Tõmbasin sabast käima ja nüüd teeb tiire ümber lambikupli ja kui öelda kõvasti nipitiri, oleks see justkui sabast sikutamine ja järgnevad ringid ümber lambikupli… kuni väsib.
Tema küsimused pole konstruktiivsed. Need on suunatud isiku sittamisele. Seega, ei pea isegi vajalikus temaga vaielda, sest midagi pole vaielda. Ma ei pea ennast kellegi ees õigustama. Ma pole avaliku elu tegelane, et peaksin oma mõtteid õigustama. Samas, kirjeldus minust andis mulle vastuse, et Don Juani järgi suudan ma kuju muuta. See on rõõmustab ja laseb suhtuda ka kõige suuremasse “sitalaotamisse” südamerahuga.

Samas, küüditamise teemale on mul olemas tõesti oma arvamus.
Ma tean, et sellega olen võimeline ka terve eesti ülesse ärritama. Seega, ma ei hakka hetkel seda poolikuna välja tooma, see nõuab pikemat tööd, sest seekord kavatsen selle ajalooliste faktidega tõestada, kuidas oli tasakaal rikutud ja eestlased olid oma saatust väärt. Seekord on tegemist eestlaste, kui inimestega, kõigi oma puudustega. Kuid ka see jääb minu isiklikuks arvamuseks läbi ajaloo tõlgendamise prisma.

Ma loodan, et hapukurgi hooaeg pole veel päris pihta hakanud ja esmaspäevast juhtub maailmas midagi uut ja huvitavat, et kõik ei peaks tegelema Nipitiriga…..

ELU versus BLOGI

7 kommentaari

Lugesin hommikul Hundi ulu postitust ja tuli selline vallatu mõte peale, mis mind ennast itsitama ajas.
Kuna kõik “klassikud” on võrdluseks liiga konservatiivsed minu jaoks, siis ei osanud ma leida peale Muumi oru lugude ühtegi raamatut, mis võiks seda kirjeldada. Püüdsin siis need muumi lood mõttes paika sättida, kuid sain natuke liiga vähe tegelasi. Kuna aga Miss Marple on ölenud sõnad, et igas külas on kõik olemas, siis leidsin, et võin selle ka lihtsalt talu-küla-asula mudelina kirja panna.

Hundi ulg – tema on nagu vanavanaisa, vana väärikas, elukogenud ja alati igat pidi autoriteetne.
Kaamos rules!! – tema on nagu vanavanema, kes alati teab, kus asjad asuvad, tema elab südame järgi ja süda on tal hea.
Konn- see lendav 😀– tema on nagu isa, kes käib tööl, kellel on tavapäraselt vähe aega, kuid kes vahel noomib ja vahel kiidab.
Kukupai – nii lahe 🙂– tema on nagu ema, vahel natuke pirtsakas, kuid vanavanaema tütrena saanud hea koduse kasvatuse ning perekondliku südameheaduse.
Epp – õelik kuju, kes teab asja ja kui ka pole nõus, ütleb seda, kuid ei lähe vanematele kituma.
ramloff – VANEM vend, kes on kuskil kaugel, kuid kes ei taha kuidagi sellesse kooslusesse mahtuda. Talle meeldib iseseisev olla ja vahel ka tuliselt vaielda, sest temal on hoopis teistmoodi maailmapilt, kuid ta jääb sõbralikuks.
tiiauspaikka– täditütar, kes on kaugel. Samas tahaks kodus olls, kuid ei saa. Seepärast vahel veidi nipsakas, et teda oleks justkui mängust välja jäetud.
Trulla – lahe kribaja 🙂 – hipist sugulane, kes alati on rõõmus ja lahe. Keegi, kelle olemust hinnatakse.
Sjgelle– Tädi, kes on alati valmis õpetama. Tema muidugi ei saa vanavanaema õpetuste vastu, kuid ikkagi tal on justkui perekondlikult olemas õpetamise tava. Alati heatahtlik ja sõbralik, sest nii on kogukonnale kombeks.
Algarv – naissugulane, kellel pole kunagi palju aega, kuid kes tuleb, ütleb ja räägib, ise olles samal ajal mujal.
Hundioru Nirti – pere noorim, just pubeka east välja saanud ja nüüd avastab maailma oma lapselikul siiral moel. Alati valmis nagu kass kas nurru lööma või siis käpaga virutama.
Tatsutahime – naabrinaine, kes tuleb ütleb ja läheb minema.
Sten – kogukonna poliitik, kellel on poliitiline nägemine ja maailmatunnetus.
Ray D. Noper – küla kraaka, kes just sai vangist välja. Käib ringi sülitab igale poole ja arvab, et ta on kõva kuju. Ometigi on ta kohaliku korravalvuri juures mustas nimekirjas. Külarahvas temast ei suhtu ka eriti positiivselt temasse.

Vat sellised mõtted tulid mulle pähe Hundi ulu postitust lugedes.
Mina ei osanud ennast kuhugi pista. Eks ma olen üks võõrkeha. Paraku olen ma nii jonnaks küll, et mitte vaikima jääda.