See küüditamise teema on aktuaalne, olgu minu arvamus sellest siis….

Minu jaoks on küüditamine inimlik traagika, kuid selle põhjused on hoopis mujal. See pole päris nii, et ebaõiglaselt koheldud eesti rahvas. Siinkohal selgituseks veel see, et ka minu vanaema ja -isa küüditati Siberisse ja ta tagasi ei tulnud. See, et minu isa maha jäi on puha juhus ja see ei teinud tema elu sugugi õnnelikumaks. Pigem raskemaks ja vaevalisemaks.

Miks ma aga arvan, et eesti rahvas oli selles ise süüdi, siis alustaks kasvõi sellest, et millega tegeles eesti riik kodaniku tasandil.

Eestlased olid venelastele puhvriks euroopa vahel. Kogu puit, mida tahtis euroopa, liikus läbi eesti-läti-leedu ja kogu kuld liikus tagasi sama teed mööda. Protsendid jäid aga sellest veost Eestisse ja see lõi eestist rikka riigi kuvandi. Seega, olid siis juba nö. näiliselt rikkad tegelased, kes eksponeerisid oma edukust, olles ise vaid protsendikuningad.

Teisest otsast aga oli siis juba tegemist hulga vaeste inimestega, kes elasid päevast päeva oma elu, leivaraha kümne küünega kokku kraapides. Siis, kui venemaa pakkus neile sotsialismi hüvesid, hakkas nende orjamentaliteet tööle ning nad müüsid oma riigi maha. Siinkohal on hea näide Arnold Meri.

Mida ori tahab? Peremeheks saada, mitte vabaks saada.

Kui palju on neid, kes oma vanavanemate metsa maha müüsid ja selle eest omale hulga nänni kokku ostsid ja lihtsalt maha laristasid?

Nii oli see 1930 nendate lõpus. Samasugune kordus pole midagi nii kauge ajalugu, seda peaksid paljud veel mäletama. See oli ju meie õitsvad 1990 algusaastad. Kui paljud selle mis said investeerisid? 10% no ehk 20%, mitte rohkem. Ülejäänud laristasid selle maha. Oli see siis Roosi kooli või Tartu Descartes’i Lütseumi haridusega inimene.

Eestis pole kunagi olnud kuningat. ( kui me mitte Torgu kuningat ei arvesta, sest minu teada oli see rohkem nalja tegemine) mis oleks meie riigis tekitanud aadlikke ühiskonna. Meil on ikka olnud hulk matse, kes on ennast pidanud määrajateks. Nii siis toimisid need samased matsid ja raiskasid ning laristasid. Nii siis juba esimese eesti vabariigi ajal. Ma usun, et kui Hundi ulg viitsib, siis leiab ta sellekohaseid vasteid hulgalt vanadest lehtedest. Maareform ja need vaesed, kellel oli rohkem mõistust ning haridust said omale popsitalukoha. See oli suurtalunike kõrval samuti üks kiivuse allikas. Nendel on ja meil pole.

Nüüd siis selleni, et kui vene väed eestisse sisse tulid, siis oli K. Päts andnud korralduse nad ilma ühegi pauguta riiki lasta. Ma usun, et seda meediakära ja erinevaid tõlgendusi teavad kõik. Kusjuures, siis oli eestil sõjaline võimekus olemas. Nagu ka nüüd – infotehnoloogia ajastul, kui sõda käib küberruumis. Nagu üks mu tuttav ütleb: see sõda tuleb ne tankami, a bankami. Eesti ostetakse ülesse. Hetkel on see aga muutumas. Miks maksta selle eest, mida võib tasuta saada. Kui me olime haavatavad eelmisel aastal aprillisündmuste ajal, siis vene ajud ( muuseas, vene riik elab veevalaja ajastul, seega ikka 50 aaastat tegelikust ajast ees)

mõtlevad selle kiiresti välja, et seekord saab samuti selle riigi alla neelata. Kui saime saboteerida nende süsteeme, siis saame ka riigi kooma tõmmata. ( näh, hakkas lohisema)

Mis puudutab seda aega minevikus ja nüüd, siis need on sarnased. Ahnus, rumalus ja lodevus on see, mis tookord viis eesti riigi tasakaalust välja. Nüüd on ühiskonnas samasugused märgid. Tookord lõppes see küüditamisega. Vähegi suutlikumad viidi minema. Viidi pealekaebamise, ahnuse ja lodevuse tagajärjel. See oli riigi traagika. Eestlased rahvusena olid selle ise põhjustanud. Oma orjamentaliteedi, ükskõiksuse ja ahnusega. Õnneks siis oli olemas üks päästerõngas, mis nüüd on samuti kehvas seisus. Sündimus on eestis ikkagi väga madal.

Kui keegi minult küsib, kas tema ema/isa/ vanaisa/vanaema oli selles süüdi, et toimus küüditamine – siis vastan, et jah, kuna ta oli eestlane, kuna ta osa sellest rahvusest ja ühiskonnast. ( vanemate patud teatavasti nuheldakse laste peal )

Seega, minul on selline mätas. Mina vaatan sealt. Isiku tasandilt seda vaadata ei saagi.