MIS ON VAHET TÜRANNIL JA KUIVIKTÜRANNIL?

2 kommentaari

Näete siis, öö on käes ja mina tuterdan ikka ringi. Kuiviktürann ei anna asu, mis oleks ka imelik, sest tal on ainus vajadus, et ma muutuks tema suguseks. Mina ei taha selliseks muutuda, sest muidu oleks ma ise kuiviktürann.
Muidugi, osa sellest puhtaks saadud ruumist, lasin kuiviktürannil jälle täis oma JUTTU toppida, kuid seekord on see selgesti eristuv ja enam ma ei lange nendesse inimlikesse lõksudesse. Nüüd ma lihtsalt tean, millega on tegemist. Kuiviktüranni muutub aktiivseks minu puhul järgmiste teemade peale: kui ma tahan magada, kui on vaja koristada, kui on vaja tööd teha, topib ta ennast sellesse, et mind rajalt maha tõmmata, kui tehakse midagi, mis pole tema mõte või idee.
Nii ma istun ja kannatan. Vaikides ja kirjutades. Paraku muud lahendust hetkel pole. Muidugi oleks võimalus tekitada olukord, kus mina saaksin käituda kuiviktürannina, kuid see poleks lahendus. Ikka kuiviktüranni võit.
Mida ma sellest “haigusest” ( miks ma kirjutan jutumärkides, on see, et pole ju normaalne meditsiiniliselt sellise kliinilise pildi järgi, et täpselt 24 tundi hiljem pole jälgegi haigusest) arvan, on iseasi, sest ainus mida see endaga kaasa tõi oli vabanemine veel mingitest raamidest. Täitsa tõsiselt enam ei ole minu maailm üks pisikene karp. Vabadus ja vabanemine. Need oleks kaks olulist märksõna. Isegi sellise südamerahuga taluda hetkel kuiviktüranni tavapärast õelutsemist ja lihtsalt leppida sellega, see on minu jaoks saavutus. Tavapäraselt oleks ma tekitanud skandaali, teadvustamisega, et eilne päev oli kaos ( haigus) ja homne päev algab minu jaoks kell 7 hiljemalt, kuid kõigil teistel on võimalus magada kaua tahavad…. Mina pole veel ju puhkusel.
Samas kass, minu vastik jälitaja kõnnib hetkel ülbelt ümber minu – ehk on põhjuseks see, et ma jagasin pubekale jäätisetorti ja talle ei jaganud ( tavaliselt tekitavad kolm asja temas sellise reaktsiooni: jäätis, õlu ja suitsusink).

Kui talle aga anda jäätist, siis see lõppeb oma 3 tunnise “treeningtsükliga” mööda maja ja tulemus oleks minu täielik unetus.
Kell teeb tikk-takk ja iga sekunud sellest ajast on lõivu maksmine kuiviktürannile…
Samuti minu varitsemise treening : meeldiv, kannatlik, halastamatu ja kaval…..

ÄRGE TOITKE MIND AJAKIRJANDUSEGA!

3 kommentaari

Nii, nüüd on see siis tehtud. Üks etapp on seljataga. Nüüd siis veel kolm aastat piina.
Mina olen kah vist terveks saanud, sest tundub, et tegemist oli sellise 24h hädaga. No “SURM” käis midagi ütlemas, millest mina ei saanud aru – kuid kas pidingi? Võib olla et pidin, kuid seekord jäi ka see kuulmata, mida ta tegelikult öelda tahtis.
Tundub, et selle suure higistamisega olen saanud enda sees mingi ruumi puhtaks… Selline selge ja klaar olemine tundub olevat. Kuskit ei pitsita ja midagi üle ääre ei aja.
Muidugi, üks kodanik, taibates, et on ruumi üritab seda ruumi täita kõik võimaliku pahnaga ( nagu selliste küsimustega, et kas Daisy Tauk on lits – järeldus siis Eesti Ekspressi artiklist )
Muidugi ei vaidle vastu, et see artikkel on vastakaid arvamusi tekitav, kuid kelle asi see on?
Minu lugemisvaras on sellised artiklid harva ja kui ka parasjagu on, siis kas see peaks minu asi olema?
Kohati jääb mulle see teema üldse arusaamatuks, kuidas ajakirjanikud väga kergekäeliselt paotavad tuntud ja tundmatu inimeste magamistoa uksi. Loomulikult on siin probleemiks see, et osad inimesed ei oska tavakõneluses taibata, millise osa ajakirjanik sellest paneb artiklisse ja millise mitte.
Kohati on lugeda, kuidas läbi ajakirjaniku imetabaste näppude ja blondi peakese, saab probleemist mitte probleem ning vastupidi. Seda nad ei taipa, et ka 80 aastane mammi või papi oskab lugeda ja temal võib mõnest teemast kuuldes hoopis süda puperdama hakata, kuigi tegelikult pole selleks mingit põhjust. Lihtsalt blondi peaga nobenäpp ja muidu tore “tots” on asjast oma “arusaamise” järgi kirjutanud.
Ok, see kõik tuli sellest, et minu tühja ruumi otsustati täita AJAKIRJANDUSEGA.
Muidu võib aga nimetada päeva edukaks. Kuidagi imelik oli vaadata pubekat mustas ülikonnas ja lipsuga. Muidugi polnud see tema jaoks esimene kord ja üldse talle meeldib kanda ülikonda, kuid seekord oli tegemist musta ülikonnaga ( mis tõele au andes istus ta seljas nagu riietepuu peal).
No jah, nüüd siis ootab ees keskkool. Aasta tagasi valis ta omale eriala, kuhu ta tahab peale keskkooli minna. Siiani on see püsinud vankumatuna. Loodan, et seda vankumatust jätkub ka veel järgnevaks kolmeks aastaks.

MINA OSKAN KAH HALADA

6 kommentaari

Tänane hommik – prr – mu pubekas saab põhikooli läbi. Eile kella 15 ajal viskasin aga mina pildi tasku. Palavik oli ennast kerinud 39,5 peale. Sellised vappekülmad olid, et hoia ja keela.
Hetkel on olemine justkui oleksin kummipallis. Mõtisklen vaikselt, et mida omale sisse süüa, et saaks päevaks olemise normaalseks. Poja lõpetamiselt puudumine ei ole ju normaalne.
Veel on vaja triikida ja puhastada, lillekimbud kokku panna ….
Kas kõige selle taga on pingelangus? 9 aastat kogunenud pinget ja pidevat muretsemist?
Otsin igast nurgast positiivseid mõtteid kokku.
Oki-doki mina oskan kah halada 🙂

Tegin sellise lühikese ja halamist täis sissekande … lahe 😀