Näete siis, öö on käes ja mina tuterdan ikka ringi. Kuiviktürann ei anna asu, mis oleks ka imelik, sest tal on ainus vajadus, et ma muutuks tema suguseks. Mina ei taha selliseks muutuda, sest muidu oleks ma ise kuiviktürann.
Muidugi, osa sellest puhtaks saadud ruumist, lasin kuiviktürannil jälle täis oma JUTTU toppida, kuid seekord on see selgesti eristuv ja enam ma ei lange nendesse inimlikesse lõksudesse. Nüüd ma lihtsalt tean, millega on tegemist. Kuiviktüranni muutub aktiivseks minu puhul järgmiste teemade peale: kui ma tahan magada, kui on vaja koristada, kui on vaja tööd teha, topib ta ennast sellesse, et mind rajalt maha tõmmata, kui tehakse midagi, mis pole tema mõte või idee.
Nii ma istun ja kannatan. Vaikides ja kirjutades. Paraku muud lahendust hetkel pole. Muidugi oleks võimalus tekitada olukord, kus mina saaksin käituda kuiviktürannina, kuid see poleks lahendus. Ikka kuiviktüranni võit.
Mida ma sellest “haigusest” ( miks ma kirjutan jutumärkides, on see, et pole ju normaalne meditsiiniliselt sellise kliinilise pildi järgi, et täpselt 24 tundi hiljem pole jälgegi haigusest) arvan, on iseasi, sest ainus mida see endaga kaasa tõi oli vabanemine veel mingitest raamidest. Täitsa tõsiselt enam ei ole minu maailm üks pisikene karp. Vabadus ja vabanemine. Need oleks kaks olulist märksõna. Isegi sellise südamerahuga taluda hetkel kuiviktüranni tavapärast õelutsemist ja lihtsalt leppida sellega, see on minu jaoks saavutus. Tavapäraselt oleks ma tekitanud skandaali, teadvustamisega, et eilne päev oli kaos ( haigus) ja homne päev algab minu jaoks kell 7 hiljemalt, kuid kõigil teistel on võimalus magada kaua tahavad…. Mina pole veel ju puhkusel.
Samas kass, minu vastik jälitaja kõnnib hetkel ülbelt ümber minu – ehk on põhjuseks see, et ma jagasin pubekale jäätisetorti ja talle ei jaganud ( tavaliselt tekitavad kolm asja temas sellise reaktsiooni: jäätis, õlu ja suitsusink).
Kui talle aga anda jäätist, siis see lõppeb oma 3 tunnise “treeningtsükliga” mööda maja ja tulemus oleks minu täielik unetus.
Kell teeb tikk-takk ja iga sekunud sellest ajast on lõivu maksmine kuiviktürannile…
Samuti minu varitsemise treening : meeldiv, kannatlik, halastamatu ja kaval…..
juuni 20, 2008 @ 06:51:00
esiteks – soovin sulle jõudu. ja kannatlikkust. ja neid muid omadusi 🙂
teiseks – rohkem kassipilte! eriti selliseid nagu see viimane, mille peale ma pidin end toolilt maha naerma 😀
juuni 20, 2008 @ 09:20:00
Ehhe, ta on kogu aeg selline, see kass tegelane 🙂
Pidevalt uued ja huvitavad näod.
Tõeline türann peaks mainima 😉