Tänasel päeval lendavad ringi keskkooli lõpetajad. Muuseas, nad on suht sarnased nende “enesetapjatest” linnukestega, kes tee äärtel justkui valvavad sinu möödasõitu, et siis ennem auto kohale jõudmist just auto nina eest üle tee startida.
Igatahes, linnakesed on täis keskkooli lõpetajaid ja kõiki nende kaaslasi. Lillepoodide läheduses on näha ärevaid nägusid ja vilavaid silmi, nagu tahaks keegi nende eest nende viimse “leivapalukese” ära võtta. Kuidagi kummaline on see seltskond. Ometigi küsisin eile ma oma pubekalt, et kas ta lilli tahab, siis sain vastuseks, et ta ei söö lilli… ning mõitsmatu näo, nagu ma oleks teda solvanud.
Enamik mu tuttavatest lõpetajatest arvab, et nad ei söö lilli 🙂 Õnneks või õnnetuseks, see määratletud austusavaldus õpetajatele lilledena on muutunud traditsiooniks. Samas, meie üha kitsamaks muutuvas ühiskonnas oleks ometigi mõistlik leida järsku mõni asjalikum lahendus. Näiteks selline, et õpetaja kelle klass lõpetab paneb kirja mida tal oleks vaja. Näiteks uut triikrauda. Ok, klassis otsustatakse, et see jääb kanda 3-4 õpilasele. Nemad vaatavad oma rahalised seisud üle ja nende lõputute lillekoormate asemel ( nii 100-300 eek õpetaja kohta) kingitakse midagi praktilist.
Või on näiteks õpetajal ammune isu süüa angerjat ja õpetaja palgaga seda omale lubada on raske. Siis ongi see angerjas üks “LÕPULILL” ja kogu lugu.
Lihtsalt kurb on seda lillede tapale saatmist vaadata. Olgu, siinkohal öeldud, et iluks võivad ju mõned õied olla. Aga MÕNED , mitte sülemite kaupa maltsa – vabandage mind, kuid lilled ikkagi ei kõlba süüa.
Nii siis lendavad lõpupeolised – justkui enesetapja linnukesed autode eest ja tagant üle teede vastu määramatule tulevikule….. süled täis lõputuid tapetud lillede kuhjasid…..