VÕIT VÕI KAOTUS – PEASÖÖK, TEINE EESTLANE

5 kommentaari

Kohati kohtan ma inimesi, kes on kibestunud ja maailma peale vihased, justkui neile oleks liiga tehtud. Liiga tehtud selles mõttes, et kui teistel inimestel veab loteriiga, siis nad on tigedad, et nemad polnud võitjad.
Kunagi olen ma mõelnud selle loogika üle, et siis võidab loteriiga ja kes üldse võidavad. Kes saavad siis kasu… See on ju eestlase põhivajadus – leida teine eestlane, keda süüa… Võitja tuleb ju ära mäluda, et saaks kade olla 🙂
Niipalju, kui mina olen kohanud võitjaid, siis need on tavaliselt sellised inimesed, kes ei vaja võitu. Nad on juba elus võitnud. Nad on võitnud lugupidamise, lugupeetuse või siis põlastuse.
Nagu näiteks selle aasta “Naabrist parem” saate võitjad olid võitnud juba põlastuse ja võitsid nad tänu sellele, et neil oli lihtsalt suur tutvusringkond ja TV3 meeskonnale oli see kasulik. Võitis põlastus, mis ei tee neid kuidagi paremaks, lugupeetumaks või auväärsemaks. Nad on ühikud ja jäävad selleks.
Lotomiljonärid eestis on aga enamus sellised inimesed, kes on mänginud lotot just harjumusest. Harjumuse jõud on suur ja siis, kui sul seda võitu justkui enam vaja pole, siis see tuleb.
Need kes igat piletit ostes justkui posivad võidu järgi, need ei võida kunagi, sest nende vajadus saada seda võitu pole tasakaalus võidusooviga.
Siinkohal jälle minu vihatud tasakaalu printsiip – kõik peab omavahel tasakaalus olema. Ka selleks et võita või kaotada.
Tundub ka jabur, et kaotus võib olla samuti võit – ometigi on see nii. Võites lahingu, et kaotada sõda … seda väljendit on paljud kuulnud.
Siit jõudsin ma mõtteni, et kas üldse on vaja võite ja kaotusi. Või on lihtsalt kõik kujutlus – nii võit, kui kaotus? Inimesed, lihtsalt tahavad olla millegi peale kibestunud ja seda väljendada?
Ometigi, ei muuda see olematuks seda viha ja kibestumist, mida nad levitavad – kui keegi nende arvates kuskil võidab ja seda haraka moodi kraaksumis parastamist, kui keegi on kaotanud….
Oluline on ikka vist siinkohal eestlaste põhitoidus – teine eestlane….

SINA OLED JOOBAR – "KÄRSS LIKKU"

3 kommentaari

Jaanipäev on tulemas. Inimesed varuvad, kui segased omale igasugust alkohoolset joodavat. Kui eilsel hommikupoolsel ajal rünnati hooga lillepoodisid, siis õhtupoolikul veeresid kauplustest välja suured kärud alkoholiga.
Rääkige mulle veel, et eestis on majanduslangus. Vaadates seda, kuidas kulutatakse lilledele ja alkoholile on see ikka paras nali.
Muidugi osa sellest alkoholi ostjatest moodustasid keskkoolilõpetajad. Neljakesi poes ja ostsid kaks kärutäit õlut,siidrit,veini, sampust ja vähemalt 10 viina. Kuna ma teadsin mis kooli keskkooli poisid need olid ja tean ka seda, kui suur oli nende klass, siis hakkasin mõtlema, et kuhu nad selle kõik panevad. Sellise koguse ära joomiseks peaks olema koos vähemalt 100 inimest. Kindlasti ka umbes 3 ööpäeva.
Samas, kas üldse 18-19 aastased noored peaks sellistes kogustes jooma alkoholi? Siinkohal jõudsin ma jälle selle koduse kasvatuseni. Alkoholi tarvitamise kultuur, kui selline on eesti riigis olematu.
Selline Mõhk ja Tölpa taoline tunne tekib. Pistame nina molli ja lüristame. Enesele aru andmata, kultuuri olemusest ja sellest, mis selline tegevus endaga kaasa toob.
Nüüd tuleb jaanipäev. Enamus eestimaalasi pistab “kärsa molli”. Noored on harjutanud usinalt juba keskkoolist saati, kuidas kärssa leotada. Juuakse maa mustaks ….
Hetkel veel puudub politseikroonika, kuid ma olen kindel, et 25 hommikul saame lugeda seda, kuidas on siis mõjunud eestile selle aastane koolilõpp ja jaanipäev.
Siis halab pool eestit, et kui kohutav ja õudne see on….
Annaks siis endale aru ja lõpetaks selle kohutava joomise?