Kohati kohtan ma inimesi, kes on kibestunud ja maailma peale vihased, justkui neile oleks liiga tehtud. Liiga tehtud selles mõttes, et kui teistel inimestel veab loteriiga, siis nad on tigedad, et nemad polnud võitjad.
Kunagi olen ma mõelnud selle loogika üle, et siis võidab loteriiga ja kes üldse võidavad. Kes saavad siis kasu… See on ju eestlase põhivajadus – leida teine eestlane, keda süüa… Võitja tuleb ju ära mäluda, et saaks kade olla 🙂
Niipalju, kui mina olen kohanud võitjaid, siis need on tavaliselt sellised inimesed, kes ei vaja võitu. Nad on juba elus võitnud. Nad on võitnud lugupidamise, lugupeetuse või siis põlastuse.
Nagu näiteks selle aasta “Naabrist parem” saate võitjad olid võitnud juba põlastuse ja võitsid nad tänu sellele, et neil oli lihtsalt suur tutvusringkond ja TV3 meeskonnale oli see kasulik. Võitis põlastus, mis ei tee neid kuidagi paremaks, lugupeetumaks või auväärsemaks. Nad on ühikud ja jäävad selleks.
Lotomiljonärid eestis on aga enamus sellised inimesed, kes on mänginud lotot just harjumusest. Harjumuse jõud on suur ja siis, kui sul seda võitu justkui enam vaja pole, siis see tuleb.
Need kes igat piletit ostes justkui posivad võidu järgi, need ei võida kunagi, sest nende vajadus saada seda võitu pole tasakaalus võidusooviga.
Siinkohal jälle minu vihatud tasakaalu printsiip – kõik peab omavahel tasakaalus olema. Ka selleks et võita või kaotada.
Tundub ka jabur, et kaotus võib olla samuti võit – ometigi on see nii. Võites lahingu, et kaotada sõda … seda väljendit on paljud kuulnud.
Siit jõudsin ma mõtteni, et kas üldse on vaja võite ja kaotusi. Või on lihtsalt kõik kujutlus – nii võit, kui kaotus? Inimesed, lihtsalt tahavad olla millegi peale kibestunud ja seda väljendada?
Ometigi, ei muuda see olematuks seda viha ja kibestumist, mida nad levitavad – kui keegi nende arvates kuskil võidab ja seda haraka moodi kraaksumis parastamist, kui keegi on kaotanud….
Oluline on ikka vist siinkohal eestlaste põhitoidus – teine eestlane….

Advertisements